r.t

2011-10-28T12:41:00.003+03:00

viimane oluline mõte, mis mul inimkonnale on öelda, läks kaduma...

karusõnnik

2011-07-30T01:49:00.000+03:00

Kuidagi on nii läinud, et juurtelt maakna kuid kolinuna Pärnu külla, ihalen ikka metsade vahele. Tänu Meelisele ja Cerlyle, kes on oma kodu rajanud Kõrvemaale rabade ja metsade vahele, olen nüüd siin, metsas.

Ühe filmimise kohustuse tõttu võtsime Meelisega ette juba plaanitet' retke Hallikivi rabasse, et ülesse otsida rabale nime andnud Hallkivi. Päev varem saime teada, et sellest kivist ei teadnud kohalikest keegi peale ühe tädi. Tädi sõnade ja maa-ameti kaardikeskonna abil saime siiski suuna kätte. Kuid kui härrad lähevad rabasse, siis nad ei võta ju kaasa kaarti ja kompassi. Ei! Härrad on mehed ja leivad rabast ülesse iga kivi kui vaja. Ja leidsimegi. Peale filmimist asusime tagasiteele. Jooksuga. Seetõttu jooksuga, et vihm ja äike võinuks me kallist tehnikat tugevasti ohustada. Seega ruttasivad härrad nüüd koduteele, kuid kiire on nii suur ja tuldud tee asemel tuleb võtta ju "otsetee", mistõttu jõudsime kohaliku karu asualasse. Karu me õnneks ei kohanud, kuid tema lähedalolust andisd aimu s...hunnikud. Karusõnnik nähtud, asusime tuttavat orientiiri - metsasihti otsima, selle asemel leidsime ennast mingi tundmatu põllu serval ja tundmatul teel. Ees ootas mõnekilomeetrine retk üle kohalike põldude, enne kui Meelis hakkas vaikselt aru saama kuhu me jõudsime. Mina seevastu, pole siiani aru saanud, kuidas me jõudsime sinna kuhu me jõudsime. Mets ja raba on kummaline kooslus. See ei ole mingi Viru Keskuse, Porta või Tasku ümbrus, kus saad kohe aru kus oled. Mets ja raba ajavad su hulluks ja segaseks. Eks seda ole näha ka meie kirjandusklassikast. A.H Tammsaare kirjutas selle hulluse tulemusena "Tõe ja õiguse" ja mitte lihtsalt jutukese või loo. Tervelt 5 köidet jooksutas kokku. Nüüd iga enesest lugupidav teater jookseb siiasamasse Kõrvemaale, Vargamäele Tammsaaret tõlgendama ja seletama.

Käisime ühte tõlgendust vaatamas. "Vargamäe voonake". Mulje oli selline, et esimese vaatuse kirjutamise ajal oli näidendi autor sookailu nuusutanud ja teise vaatuse kirjutamise ajaks hakkas uim peast kaduma, millest andis aru mõistlikum tekst ja arusaadavam süžee. Nii see mulle vähemalt tundus.

Metsas on ka nii, et kui on äikest ja tormi, siis vool ei ole tagatud 2-3 tundi ilma elektrita on täitsa nitševoo 5-6 tundi, siis hakkab vaikselt elevus peale tulema, kuid kui ööpäev pole, siis on juba päris lõbus - saad aru, et elu läheb niisamagi edasi. Õnneks tegi Meelis eelmine suvi targa otsuse ja ostis majapidamisse geneka, mistõttu hädavajalik elekter on tagatud. Oleme siin ka paaril päeval mõned tunnid elektrita, peeruvalgel istunud.

Siinsed rabad ja metsad on praegusel ajal mustika- ja kukeseenerohked. Kena koht olemiseks.

Mõlgutan

2011-02-07T01:22:00.000+02:00

Viimasel ajal on sellisetaustamürana mu teadvuses mõlkumas teemad, mis seostuvad müstika, müstiliseusukogemuse ja keelega, mida kasutatakse selle kirjeldamiseks. Kuna teema on nii müstiline, siis võtab küpsemine veel veidi aega.

sümptomitest

2011-01-28T23:04:00.000+02:00

Tänase palvekoosoleku ajal, kuulates palvetavat inimest, tuli pähe järgmine mõte. kui miskit häda, kas siis ihulist või vaimilist, siis tegletakse enamasti sümptomitega. tahetakse lahti saada valust, palavikust, hingehaavast, suhet korda või muud säärast. Ka palvetatakse sümptomite pärast. Algpõhjuseni ei söendata tungida....

....

2011-01-26T23:50:00.002+02:00

täna oli valus...

Müsteeriumi lahendus!

2011-01-20T00:02:00.002+02:00

Kohtusin tänaval tuttavaga, kes lahendas Keskerakonna valimiskampaania müsteeriumi. On ju ammu teada, et parteid on oma olemuselt sarnased salaseltsidega, seega peab oskama vaadata ka nende poolt esitatud sümbolite ja sõnumite taha. Mõni mees teenib sellega lausa varandust (nt Dan Brown). Kuid nüüd Keskerakonna valmiskampaania juurde. Kui vaatame valimisplakateid, siis näod vahelduvad, alltekstid ja probleemid vahelduvad, muutumatutena püsivad põhivärvid (valge/roheline), erakonna logo ja tekst AITAB! nagu teame on tegu kahemõttelise tekstiga - ühelt poolt negatiivne (ehk siis eitav) - aitab tööpuudusest! teiselt poolt aga positiivne programm - keskerakond aitab. Nüüd lähenemegi ettevaatlikult sõnale AITAB - sest see ongi kogu valmiskampaania võti. Kes siis tegelikult aitab, kas erakond? naiivne lugeja kipub seda esmalt arvama, kuid haritud silm või siis erakondlane (ehk siis vandeseltslane) teab, et tegeliku aitaja saab teada siis kui lugeda teksti "aitab" tagurpidi -batia. Hääldades seda sõna saame eestipäraselt öelduna vene sõna BATJA e isake. Väljend, mida idarahvas kasutand vaimulike ja ka tsaaride kohta. Kuid K-erakonnas on vaid üks Batja ja see on see mees, kes Hundisilma talust Linna, Parteid ja unistustes ka kogu Riiki juhib.

filosoofilise võdinaga advendikas

2010-12-06T02:01:00.000+02:00

Materialistid, eesotsas Feuerbachi ja Marxiga, välistavad usu ja mõistuslikku koosolemist. Kummalisel kombel välistavad ka fundamentaalsed usklikud sama. Sõda on sama kuid kumbki istub eri kaevikus. Materialist ütleb, et Jumalat ja muud abstraktset uskuda on mõistusevastane, kuna kindlad saame olla vaid selles, mida kogeme ja tajume läbi meeleelundite. Fundamentalist ütleb seevastu, et ratsionaalne mõtlemine on teise-või kolmanda-.neljanda järguline, kuna see on "kuradist" ja "maailmalik".

Jäik materialism on naljanumber, mille eksperimendid XX-sajandi Euroopas ja XXI saj Põhja-Koreas olid /on võikad ja mitte-naljakad.

Fundamentalistlik religioossus on sama naljakas kui eelpool nimetat' materialism. Lubab ju fundamentalism jagada maailma "tõeliselt" usklikeks, uskliku moodi olevateks ja uskmatuteks. Sarnast liigitamist armastavad ka materialistid toetudes darvinismile. Seega võib öelda, et fundamentalistlik religioossus võib olla darvinismi üks erivorme.

Jumala olemasolu küsimuses ilmneb alati kaks suurt probleemi:

A) Jumala olemasolu ei saa mitte millegagi tõestada

B) Jumala olemasolu ei saa mitte millegagi ümber lükata

Selles mõttes on see usu küsimus. Kuid vale oleks arvata, et Jumala tegelik olemasolu on minu usu küsimus. Kui ma seda väidaks, siis väidaksin, et Jumal on oleva ainult niivõrd kui ma usun temasse. Terry Pratchetti poolt loodud Kettamaailmas on säärane seaduspärasus olemas: jumalate eksistents on seotud inimeste usuga neisse. Seega on see ka suur saladus, mida jumalad inimeste eest kiivalt varjavad. (Meeldetuletuseks: meie ei ela Kettamaailmas)

Jumala olemasolu ei sõltu seega minu usust või uskmatusest.

Kui teda ei ole, siis sellise selguse järelmid seavad hoopis teise perspektiivi minu, meie, keskkonna ja ka Maa eksistentsi.

Kui ta on, siis ongi ta kõige puhtamas ja täiuslikumas olemises. Kõik see, mida meie peame olemiseks on siiski poolik (kaduv, hävinev). Meie olemine on ajas ja ruumis (me vananeme). Jumala olemine on ajast ja ruumist üle. Midagi hoopis teistsugust.

Selles võtmes on Jumala saamine inimeseks täiesti dramaatiline sündmus:

Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses:
kes, olles Jumala kuju,
ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne,
vaid loobus iseenese olust,
võttes orja kuju,
saades inimese sarnaseks;
ja ta leiti välimuselt inimesena. (Fil 2:5-7)

Jumala inimesekssaamine (inkarnatsioon) oli astumine maailma, kus olemine on kammitsetud ja piiritletud väga kitsaste reeglitega, mis puudutavad nii välist olekut (nt füüsikaseadused) kui ka sisemist olekut (moraal, eetika).

Saamaks aru inkarnatsioonist on meil vaja usku. Usku mitte kitsalt psühholoogilise kindlustunde mõttes ("mulle tundub, et mul on õigus") samuti ka mitte maagilis-religioosses mõttes ("kui ma õigesti usun või sooritan õigeid usku välhendavaid rituaale, siis hakkab vaimne reaalsus minu tahte järgi vormuma") vaid usku kui lõplikku seisundit. Selline usk ei välista teadmatust, kahtlust ja ka hirme, kuid see usk lubab ennast Jumalal kanda. Siinkohal kasutan usu tähenduses (lähtudes Kirkekaardist) Abrahami näidet, kes läks oma poega jumaliku korralduse peale ohverdama (lugu ise siin). Oleks ülbe väita, et Abraham täiesti kiretult oli nõus oma poega ohverdama, et tema usk oli pelgalt automatism. Kuid tema usaldus Jumala suhtes oli nii sügav (mitte suur - sest suur ei peagi me usk olema vt Mt 17:20 ), et ta võis öelda oma sulastele: "Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde". Usk ongi hüpe.

6 palve X

2010-11-15T23:43:00.000+02:00

2002. aastal linastus Venemaa film “Kukulind” – Kукушка. Selle filmi lugu on esmapilgul lihtne: 1944. aasta sügisel satuvad erinevatel asjaoludel kuid sarnastel põhjustel saami naise Anni juurde punaarmeelane Ivan ja SS mundrit kandev soome tudeng Veikko. Lihtsad inimesed, kes keerukal ajal leiavad end keset tundrat ootamatus armukolmnurgas. Kogu sündmustiku keerukus seisneb keeles. Nimelt räägivad kõik vaid oma keelt, mis tähendab, et arusaamatust ja möödarääkimist on küllaga, Just see teebki selle filmi vaadatavaks.

Kui “Kukulinnu” tegelased leiavad end olukorras, kus peavad hakkamasaamise nimel, ületama kõnekeele takistusi, siis oma igapäeva elus leiame olukorras, kus jagame küll sama keeleruumi, ent möödarääkimise ja haigetsaamise ning – tegemise võimalused on vähemalt sama suured kui eelpool nimetatud filmis.

Usulises mõttes küsime, et kui Jumal on olemas, siis kuidas ma võin temaga suhelda ja aru saada, et ta on mind kuulnud.

Apostlite tegude raamatu teises peatükis leiame jahmunud inimhulga, kes kuuleb, kuidas harimatud juudi mehed räägivad Jumala suurtest tegudes nende erinevates keeltes ja keelemurrakutes. Mõned teoloogid väidavad, et meile tuntud nelipühisündmus oli keeltes rääkimise ime, mõned, et tegu oli kuulmisimega. Kuid on ka neid, kes rõhutavad, et tegu oli eelkõige arusaamisimega. Jumal räägib inimesega keeles, millest tema aru saab.! Seetõttu ei pea me elama eksituses ja arvame, et Jumal kõneleb vaid paatosliku kirikuõpetaja häälega või üliintensiivse teleevangelisti moel. Jumal tahab kõnetada ja kõnetabki meid sel viisil, millest me aru saame. Punkar, kooliõpetaja, akadeemik, sõdur ja maamees saavad kõnetatud keeles ja viisil, millest nad aru saavad Minu tänased kohtumised, olukorrad ja jutuajamised võivad olla osa Jumala kõnest mulle.

Keegi jutlustaja tõi järgmise selgituse Jumala kõnest: kui me palume rohkem armastust, siis Jumal ei kalla meisse suuremat tunnet armastamiseks, vaid toob meie teele, meie ellu inimese, kelle suhtes on vajalik armastust ülesse näidata. Tihtipeale sellise inimese, keda me üldiselt peame mitte-armastusväärseks.

5. palve

2010-11-14T00:11:00.000+02:00

Eks ole nii, et armastame ja peaaegu, et jumaladame inimesi, kes väidavat end teadvat tulevikku. Enamasti seetõttu, et soovime teada millised peaks olema meie õiged otsused ja sammud, mis viivad meid õnneliku, eduka või siis täiusliku elu suunas. Sellest igatsusest annavad ju tunnistust raamatupoodides olev eneseabiõpikute suur hulk ning meie valmidus maksma peaaegu, mistahes piletihinda, et kuulata elujuhiseid inimeselt, kes on saavutanud selle, mida me peame õnneks või siis õnnelikuks eluks. Laskumata siinjuures õnneliku elu analüüsi ja mõõdikuisse, võtan vaatluse alla eelkõige meie suhte aja ja saavutustega.

Esimese Moosese raamatu viimased 13 peatükki on keskendunud ühe perekonna loo erakordselt dramaatilisele peatükile. Lugu on lühidalt järgmine: ühel lugupeetud mehel on 12 poega, kellest üks, Joosep nimi, oli küll isa lemmiklaps, kuid sedavõrd enam vihatud vendade poolt. Kuna Joosep näeb ettekuulutavaid unenägusid, kus tema vennad ja vanemad teda kummardavad ja teenivad, siis vanemate vendade viha noorema suhtes kasvab piirini, kus nad tahavad Joosepi mõrvata. Mõrva ei toimu, Joosep müüakse orjaks Egiptusesse. Seal satub ta alusetu vägistamissüüdistusega vangistusse ja sealt, tänu oma võimele unenägusid seletada, vaarao õukonda.

Kuigi tegu on ühe mehe edulooga – heebrea rändkarjakasvataja pojast maailmariigi peaministriks, siis perekondlikus mõttes elas ta läbi täieliku katastroofi – viha, plaanitud mõrv ja orjaksmüümine pereliikmete poolt.

Neile, kel meeldib kalkuleerida hüvet või mõõta head elu – arvutage välja, kas see saavutatud edu ja makstud hind on siin mingiski inimlikus proportsioonis?

Samas rulluvad analoogsed elutragöödiad lahti ka tänapäeval. Paraku räägime 21. sajandi algusel ikka veel orjapidamisest ja sellest kui kasvavast ja levivast nähtusest. Ei ole võõrad ka õdede-vendade vaheline viha näiteks pärimisküsimustes.

Kas ja millist tähtsust minu elu sündmused omavad laiemas, inimekseksolemise mõttes? Kuivõrd minu elu ja lugu läheb korda inimesele, kes elab minuga samas majas, kellest mind lahutab parimal juhul paarikümne sentimeetri paksune tellissein, kuid kes ei tea mu nimegi?

Joosepi dramaatiline elu sai kokkuvõetud tõdemuses oma vendadele: “Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus.” (1 Ms 50:20).

Eks omandab meie elu hoopis teistsuguse mõõtme, kui julgeksime uskuda, et see, mis juhtub minuga, juhtub teiste pärast. Joosepi lugu on küll kopeerimatu edulugu, kuid see on lugu rahva püsimajäämisest ja kestvuseks. Selleks võib olla ka minu lugu.

palvus 4

2010-11-13T00:16:00.000+02:00

Üks minu lapsepõlve mõttemängudest oli seotud sellega, et mida ma teeksin kui oleksin jäänud maailma koos väheste inimestega. Tavaliselt algas see mõttelend kõikvõimalike kättesaamatute tegevuste tegemises – meeletu kihutamine maailma kõige suurema ja vägevama autoga – ehk siis KAMAZ veoautoga (mis tollel ajal oli poisslaste arvates tippauto), sukeldumine kommimerre ja lõpmatul hulgal vaba raha omamine. Lõppesid need mõttemängud nukruse ja kurbusega – sest kohale jõudis tõdemus, et paljude naudingud on nauditavad seetõttu, et seda saab teha kellegagi koos või siis kellegi silme all (seljuhul oli eesmärgiks vaatajate kadedaks tegemine). Kuid kõige suurem kurbus saabus siis kui sain aru, et sellises maailmas ma olekski üksinda (või siis peaaegu üksinda).

Evangelist Johannese vahendusel kuuleme Jeesust kasutamas võrdpilti nisuseemnest ja viljakandmisest: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja. “ (Jh 12:24)

Kuigi viljapõllust mööda sõites, haarame tervikut ehk siis põldu, saame aru, et seda põldu poleks kui poleks üksikuid vijaseemneid, mis idanema läinud ja millest sirgunud kõrs koos pea ja seemnetega.

Igasse viljaterasse on ponetsiaalselt peidetud viljapõld, igas tõru on potentsiaalne tammik ja iga inimene kätkeb endas potentsiaali kogu muu maailma jaoks!

Me kohkume ära hea tegemise ees, kui same aru, et abivajajaid on liiga palju. Kuid maailma paremaks muutmine ei käi ainult rahvuste või inimgruppide kaupa vaid ka ja eelkõige üksikute inimeste kaupa.

Selleks, et toetada mõnda heategevuslikku fondi, on mul vaja head tahet, pisut raha ja ligipääsu internetile või korjanduskarbile, selleks et muuta üksiku inimese elu, on mul vaja mehisust ja julgust.

Kuid kui nisuiva ei sure, siis põldu ei saa.

palvus 3

2010-11-11T00:19:00.000+02:00

Ühes ööülikooli loengus tõi Marek Strandberg väga huvitava näite ajuuuringust, kui tomograafi all olev inimene pidi lahendama ülesannet, mis võimaldas rahalist võitu, üks ajupiirkond aktiveerus, kuid samal ajal olid pärsitud muud ajupiirkonnad ja eelkõige need mis vastutasid loogilise mõtlemise eest. See tunne on meile ju tuttav. Kui oleme uut lotopiletit ostmas, siis teeme seda, enamasti mitte altruistlikest kaalutlusest toetada Eesti kultuuri ja sporti vaid selgest soovist teha elu soodsaim tehing – vahetada kümmekond vaba krooni mõne miljoni krooni vastu.

Me teame üsna täpselt seda mida me vajame ja teame ka täpselt, miks meil seda pole, kas siis aja, raha või millegi muu puudumisel. Me elame ajal kus meie eest mõeldes öeldakse, milline võiks ja peaks meie originaalne ja kordumatu elu välja nägema ning seejärel pakitakse see mugavasti paarikümneaastasesse miljonivõlga ja läikivasse liisingautosse.

On tore elada uues kodus ja hea on sõita korras ja puhta autoga. Kuid elu mõtte seisukohalt tundub see siiski kuidagi mannetu. Ka miljon tundub mannetu.

Elu mõtte seisukohalt on olulisem küsida: “Mille nimel ma olen nõus surema?” Liisingauto, miljonivõlg ja kohustuslik Kanaarireis seda vast ei ole.

Koolis olen oma õpilastelt seda vahetevahel küsinud. Seda suremise asja. Vastatakse erinevalt, kes vastab, et ema, kes perekond, keegi pakub ka isamaad või siis sõpra. Kõiki neid vastuseid ühendaavaks nimetajaks on armastus. Surra juletaks selle ees, keda (või mida) armastatakse. Või ka selle eest, mida peetakse tõeks.

Paulus kirjutab oma kirjas Rooma kogudusele 5:8 “Ent Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime”

Elu mõtte ja elamise sisu kohta küsides, peame vastama kõsimusele, keda või mida me armastame selle sõna suuremas ja sügavamas tähenduses.

palvus 2

2010-11-10T08:53:00.000+02:00

5. saj. eKr tegutsenud sofist Protagoras on öelnud: "Inimene on mõõduks kõikidele asjadele: eksisteerivatele, et nad eksisteerivad ja mitte-eksisteerivatele, et nad ei eksisteeri." Ehk siis – inimene on kõikide asjade mõõt. Esimesena sõnastab ta meile nii tuttava ja armsaks saanud relativistliku eetika põhiseisukoha: hea on see, mis on mulle hea ja keegi teine ei saa öelda, et see minu hea oleks hea või halb, sest keegi ei saa tajuda maailma nii nagu mina seda teen.

Kui inimene ja see tähendab, et iga inimene on kõikide asjade mõõt ja me seda ka tõepoolest usume ja tahame, siis saavutame maailma korralduse, kus omavaheline hakkamasaamine ja toimimine on pea võimatu. Sellises maailmas 1+1 ei ole enam 2 vaid võib olla 4, sinine või tuumapomm. Ühesõnaga, miski asi võib olla mida iganes ja seetõttu ei midagi. Kui iga inimene on kordumatu ja unikaalne mõõdupuu, siis peame küsima, et millest tulenevalt me teame, et see mõõdupuu suudab üldse mõõta ja kas tegu on üldse mõõdupuga? Las filosoofid ja eetikateadlased vastavad nendele kõsimustele.

Inimene saab olla ka mõõdupuu kuid mitte lõplik ja universaalne – seega vajab inimkond lõpliku ja üldkehtivat “mõõdupuud”, mille najal vajaduse korral inimlike mõõdupuid korrastada kui vaja. Just nimelt inimkond tervikuna ja mitte iga inimgrupp eraldi. Sest meid seob meie üldinimlik saatus – me sünnime, me elame ja me sureme. Seega vajame me ühtset alust, et liikuda ja orienteeruda.

Jeesus on öelnud: "Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. (Jh 14:6)

Kogu kulgemine mida pakutakse idafilosoofiates ja tõeotsingud, mille on valinud õhtumaa ning mis-iganes elufiosoofiad saavad oma tõelise tähenduse ja sügavuse alles Kristuses. Sest ainult tema kaudu on toimunud lõplik lepitus inimese ja Jumala vahel. Ainult Kristuse kaudu saab meie mõõdik korrigeeritud tõeselt.

Hommikupalvus nr.1

2010-11-09T13:37:00.001+02:00

Kuna käisin Vikerraadios rahvale palvetamas ja mõtisklemas, siis otsustasin need blogaariasse üllitada. Üks neist siis siin.

Demokraatlikus riigis on poliitikute elu tsükliliselt kindlaks määratud. Selles on ennustatavad kõrg- ja madalseisud. Ei pea olema tähetark, ütlemaks, et millal on poliitinimeste tunded tipp-punktis. See on siis kui toimuvad valimised. Ei tahagi süveneda siinkohal poliitikasse ja lubadustesse. Piisab sellest, et teame ja saame aru, et mistahes liikumine püüab savutada olukorda, mida võiks nimetada “Taevas-maa-peal” või siis “Maapealne paradiis”. Meie endi ajalugu on näide neist püüdlustest ja nende luhtumistest.

Kuigi need võrdlused pärinevad Piiblist, jääb nende sisu meile siiski võõraks. Mis siis on see “Maapealne paradiis” või “Jumalariik”? Kas on tegu ideaalse kliimavöötmega, kus inimesed on oma ideaalses bioloogilises vanuses ja kus lõvil on tekkinud neljakojaline mäletseja magu, kuna sööb koos tallega rohtu? Või on tegu kuldse linnaga – ideaalse üiskonnaga, utoopiaga, kus inimkond väga selgelt funktsioneerima pandud, viisil, kus nad ise on õnnelikumad oma funktsiooni üle? Või on see midagi enamat?

Jeesus ütles: “kes iganes teie tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane” (Mk 10:43-44)

Maapealne jumalariik on juba siin – see on meis olev hoolivus ja armastus, mis ületab meie ootused ja eelarvamused. Jumalariik ei vaja sobivat poliitilist olukorda või piisavalt laekuvaid makse. Jumalariik meie sees saab väljenduda läbi meie tahte ja teo – panna teine inimene enesest ettepoole ja olla valmis kannatama selle eest, mida armastan.

toleraatorid ja tolerastid

2010-10-19T12:08:00.003+03:00

Et siis homoseksuaalsus on saanud meite tolereerimise mõõdupuuks. Üheltpoolt tore, kuna olen ühe ennustusega täppi pannud, kui tegin oma diplomitööd teemal "Homoseksuaalsus kaasaegses kristlikus kultuuris". Ennustuse mõte oli toona (1997 a), et homo-teema muutub ühiskonnas teravamaks ja kirik peab järjest selgemalt ennast sellel tandril sõnastama.

Teisalt, on me ümber liigpalju sisulisemaid ja olulisemaid probleeme kui see, kas samasoolised saavad abielluda või mitte. Võtame kasvõi vaesuse, inimkaubanduse, keskkond, suitsidaalsus, alkoholism, iive jms. Seega peaks neile teemadele primaarselt keskenduma. Mõtlen ka kirikut kuid ka toleraste.

Tolerantsus ise on hirmus haigus. Ei soovita kellelegi. Sest mis see tolerantsus muud on kui maakeeli öelduna taluvus. Hirmus on see maailm, kus inimesed taluvad üksteist ja see ongi oodatud maksimum. Hirmus seegi kui taluvus tuleb seadustada ja mittetalumist tuleb karistama hakata. Mu talumisvõime on päris suur, kuid kõigil pole. Mis neist saab - parim viis on teha koonduslaagrid, kus neid ümber kasvatama hakata või mõni muu säärane "geniaalne" parandusmeetod kasutusele võtta.

Igasuguste ühiskondlike lepitusprotsesside leksikast tuleks t-sõna üldse eemldada. Sest see on segadust ja võõristust tekitav. Kui hakata rääkima natsile, et ta peab olema tolerantne juutide või mustade suhtes ning et homoseksualist peab tolereerima kristlase arvamust homoseksuaalsuse patususe kohta, siis seda oodatut (ehk siis tolerantsust) me ei saa.

See mida me tegelikult peaksime edastama ja eelkõige Kirik peaks edastama, on hoolivus. Ma peaks hoolima igast kaasinimesest. See on esmane. Kuid hoolimine ei tähenda nõusolekut kõiges, mida kaasinimene teeb või on.

Hoolimine on midagi palju enamat. Hoolimine, mis on kantud armastusest, paneb kaasinimese minust ettepoole. Kusjuures tema sugu, sättumus, nahavärv jms pole enam oluline. Kui olukord seda nõuab võib inimene ka oma elu ohverdada kaasinimese eest. Sellist hoolivust me vajame.

Kuid seadustatud ja karistatavat tolerastiat, või selle puudumist, mitte.

Tulles tagasi tekstiosa alguse juurde. Millega siis peaksime tegelikult mõõtma ühiskonna toimimist ja normaalsust? Sest on selge, et me vajame seda. Pisut kukalt sügades ja mõteldes, saame ju aru, et relativistlik elukäsitlus toob rõemu kah, kuid pikemas perspektiivis vajame kindlaid sadamaid ja sihtpunkte. Eriti kui see puudutab minu lapsi, lähedasi jne.

"Pange tähele, mida te kuulete! Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile..." (Ješua ben Jussuf)

Steinfeld, Raud ja Jeesus

2010-09-23T23:25:00.000+03:00

Kui olete lugenud M.Raua "Musta pori näkku" (muidugi olete), siis teate seda peatükki, kus Raud kirjeldab miskit järjekordset kontserti, kus viibib ka tuntud muusik, kes kannab Stetsonit (ehk siis Steinfeld). Lugu päädib ööga miskis kohas, kus noor Raud kuuleb, et seina taga Stetsoni kandja (ehk siis Steinfeld) on miski poisikesega. Kuna Stetsoni kandja (ehk siis Steinfeld) on usklik, siis ka Raud palub, et Jeesus sellele asjale lõpu teeks. Raud on laua pisarates.Kuid Jeesus ei tule ja ei tee sellele lõppu.

Raud on vihane. Miks siis Jeesus ei sekkunud?

Selline lugu jääb painama. Siiski peab ütlema, et Jeesus sekkuski. Ehk siis enesele tahatmatult oli Raud ise Jumala "tööriist" sellel hetkel. Kuid ainult arg, hirmunud ja vihane tööriist. Nagu kirves, mis on metsas, kuid mis ei lase end kasutada, kuid ometi on tige, et miks puid ei raiuta. Mõnikord arvatakse, et meie, kristlased, oleme mõnevõrra nupust nikastanud, kuna usume, et Jumal meie eluolukorrad lahendab. Muidugi ma usun seda, kuid ma usun ka seda, et Jumal tegutsebki inimeste kaudu.Olla jumalik "tööriist", on iga inimese osa. See väljendub ka meie üldistes väärtushinnagutes. Ja alati nõuab sekkumine julgust ja usku, ehk siis usujulgust.

viimatised mõlgutised

2010-08-04T01:52:00.003+03:00

Usuinimestega kokkupuutes olles, leian end vestlustes, mis jõuavad otsapidi koguduse juurde. Enamasti on paljudel mu vestluspartneritel suur soov muuta kogudust, selle kultuuri ja eelkõige mingeid kindlaid inimesi selles.
Ma arvan, et mingismõttes on kristlik kogudus väljakutse ees. Vähemalt siin, Eestis, on kogudusel - s.t inimestel selles, tähtis küsida: mis on meie/minu olulisem eesmärk?
Enamasti toimub ju mandumine, stagantsioon kas siis eesmärgi puudumise; eesmärgi kättesaamatuse; olulise vaenlase kadumise või siis ressursside puudumise tõttu.

Koguduse eemärk ei saa enam olla pühapäevane jumalateenistus, lahedada noortekad, megad linnaüritused, ülevad ülistusteenistused jms. Koguduslik mõtlemine vajab restarti. See tähendab, et mina vajan restarti. Senikaua, kui kogudus serveerib end pelgalt läbi ürituste, teenistuste või inimsuhete ja mitte läbi Kristuse, olemegi jõudnud iseenda sabasöömiseni.

Kristuses sai Jumal inimeseks. Mitte iseenese pärast vaid inimese pärast. Kelleks olen nõus muutuma mina teise inimese pärast?

Kui Jeesus oleks täna Eestis, siis kustkohast me ta leiaksime? Ma ei usu, et ta väga mööda pühapäevaseid jumalateenistusi ja kesknädalasi ülistusteenistusi käiks. Tõenäoliselt istuks ta Setumaal tühjenevate külade külapoodide ees meestega, kelle peamiseks mõõtühikuks on 2-liitrine Bocki pudel. Kindlasti oleks teda nähtud ka Viljandi folgil ja Lelle Alternatiivil jne.

ringiga tagasi

2010-06-11T10:23:00.003+03:00

ajaloo spiraal-tsirkulaarne käik on jälle õppeaasta lõpus, mis minu puhul tähendab taaskordse filosoofia lõpueksamil komisjoniliikmena osalemist. Ehk siis sobiv koht mõlgutamiseks ja mõtisklemiseks.

Eile oli mul hetk, kus ma olin juba peaaegu targaks saams, kuid see hetk sai enne otsa kui mõte järgi jõudis.

2011 aastal toimub PP Pärnus, sai istutud ja arutletud. Päris hea olla meestega, kes mõtlevad ettepoole.

vaikne maailm

2010-06-07T00:02:00.003+03:00

Järgnev teema ei ole mu käsitluses esmane, kuid oluline ja sestap tiirutan selle ümber nigu kass. Viimase aja sündmuste ning pastoriaasta kokkuvõttena pean nentima, et mõnikord sooviksin sõnadeta maailma.

miks siis:

1. Sõnad, eriti kui need kontekstist välja rebida võivad tähendada midaiganes ja seega ka mitte midagi.

2. Sõnad omavad alati miski hulga infot, mida sinna sisse loetakse. Ka siis kui sa lepid kokku, et usaldagem mida ütleme ja ärgem lugegem omi mõtteid sisse kui ütleja pole nii äelnud - see alati lõppeb läbi kukkumisega

3. Sõnad ei selgita seletamatut, vastupidiselt muutud sa ullikeseks (teiste silmis), kui püüad sõnulseletamatut kirjeldada.

4. Sõnad aitavad luua suurt enesepettust - valetaja võib veenvalt rääkida ja kuulja jääb seda uskuma, või siis tunneb kaasa, kuid valetaja jääbki valesse, mida ta räägib.

Kui kunagi olin ufousku, siis kõikide nende lugude juures oli ainsaks köitvaks nüansiks telepaatia - suhtlemine ilma otseste sõnadeta.

Midagi analoogselt kogen palvetamises. Olla mõistetud sõnadeta on kirjeldamatu. midagi sellist pidavat ka abikaasada ja sõprade vahel välja kujunema. Vast ka kaksikutel.

Kuid kui lugeda head raamatut või kuuled head jutuvestjat, siis on hea meel, et sõnad on olemas. Telepaatia korral puuduks jutustuse või loo pinge, sest kogu teadmine oleks kohe olemas - selsamal hetkel.

Saamueli lemmik õhtujutuks on Klaabu, Nipi ja Ahne kala - seal pilte palju ja sõnu vähe. Seega pean kõik pildid elama panema mina - olen muutumas monoteatriks.

kastist väja!

2010-06-01T10:47:00.003+03:00

The Place kontsert-minifest läbi.

Miip meeldib mulle oma naiivse mikropungi tõttu jätkuvat.. Tartlaste After Bail Out oli ok, parem, et on olemas, kui see, et on mingitsorti muusikaline vaakum eesti kristlikus muusikamaastikus.

Muljete ja emotsioonide kohalt oli kõige sügavam Indrek Palu, Leonora Palu ja Marek Taltsi oopus. üks asi on ehitada viiuli, flöödi ja kitarri ning efektiplokkide abil helimaastikke, teine asi on siis kui sellele lisandub konkreetne "out of box" tegevus.

Looming ja loomine on vast kõige ehedam osa meie jumalanäolisusest. Ja see ei puuduta vaid usklikke või kristlasi. See on "jumalik minus" igas inimeses. Kahju on kui see mannutatakse vaid igavaks keskpärasuseks ja kuulutatakse kõrgeimaks loominguvormiks. Sestap oligi eelmainit' trio esinemine meeldivalt teistsugune, kui harjutud tavakontserdil nägema.

Eks see sisu ja vormi igavene heitus on oomingu üks pingeväljasid, milles sünnib ka hunnitu kunstiteos või magedalt imal europop.

Inimene, kes määratleb end läbi usu Loojasse võiks mängida rohkem om loovuse ja loominguga ja mitte laskma heidutada vormidest, sest kopeerida ja imiterida ongi lihtne. olla originaal on keerulisem.

stardipakud

2010-05-31T00:27:00.002+03:00

Elu märkimisväärsed ja mitmeti tähistatavad sündmused on justkui mingi etapi lõpp. nii me näikse uskuvat - saades 21 hingatakse kergendunult, sest seaduse silmis on kõikvmõisus tagatud ja keeldudega palistatud lapsepõlv lõpuks möödas. Kui mees võtab naise ja laualtus toimub, siis süveneb teadmine, et vallalisus on seljataga jne.

Ise olen mõikama hakand, et sellised sündmused ei ole finišijooned vaid stardipakud. Olulised ja meeldejäävad, kuid nende väärtus tuleneb sellest, mis neile järgneb.

Pühapäeval õnnistasime kogudusse kolm uut inimest: Kaido, Terje ja Chrisi. Seegi mingismõttes uus algus.

500

2010-05-16T09:49:00.004+03:00

Sellest ajast, kui ratta olen kevadel kuurist välja ajanud, olen selle imemasinaga sõitnud juba pisut üle 500 km. Maailma mastaabis pole suurim saavutus, kuid oma küla arvestuses olen vast ikka tegija, vähemalt enda majas küll ;).

Sai jälle Tallinnas käidud Usuretke tegemas. See on siis Sütevaka kooli secunda astme õpilastega, kes on valinud usundiloo enda valikaineks, käik erinevatesse pühakodadesse. Seekord siis tavapärased sünagoog ja krišnaiitide tempel ja neile lisandus Pirita klooster. Sünagoogi giid oli viisakalt kirjeldav, krišnaiidid selgelt evangeliseerivad ja Isa Vello Salo oli vanaisalik-torisevalt heatahtlik. Kuid retk oli tore - lapsed pidasid puhtust ja koolile suurt häbi ei teinud.

Töö leidmisega põle veel suurt edu olnud, kuid tegelen edasi. Vast tuleb enesele see töö ise tekitada.

Täna jumalateenistusele rääkima misjonaarsest Jumalast.

grillitsa

2010-05-12T22:56:00.003+03:00

Selle suve esimene grillimine välitingimustes tehtud - edukalt ja maitsvalt ning ka meeldivalt. Majaesise õue mõlemad plusspunktid tulevad kohe esile - lastel on mõnus mõnnata ja kasvõi palja tagumikuga ringi joosta. Päikesene päev trööpas meil Mehepoja sedavõrd ära, et tema uneaeg algas öökimise ja oksendamisega. Nüüd siiski olek kergem ja magab vägilaseund.

Nüüd, kui suvi on alnd-algamas, tuleb muudele rõõmudele lisaks ka töökoht leida ja elu nigu mustik või vaarik.

Eurole üleminekust ei tea mida arvatagi. Välismaale minnes on tore neid näpuvahel hoida, kuid ikkagi teistmoodi raha. Kuid harjume kõigega - eks suurem osa ajast on siinmail asju aetud rublades, markades ja võõrkroonidest. Elame selle eurogi üle.

Huvitav, kui euro käes, siis millise pähkliga oravad Riigikogu poole kappama hakkavad?

Mõtisklen jätkuvalt eneses oleva jumalapildi üle, huvitav, kas Jumalas on ka olemas inimesepilt, mille üle ta mõtiskleb või milles ta aeg-ajalt kahtleb?

muutja

2010-05-06T23:10:00.004+03:00

Täna 2 aastat tagasi, kell 23.45 nägime esmakordselt näost-näkku emaks- ja isakstegijat - Kristjan Saamueli. Temas me olemegi kokku võetud.

Muusika on keel milles see mees räägib ja siis polegi sõnasid ju suurt tarvis - piisab paaris efektsest trummilöögist või ülidramaatilisest õhukitarririfist ja juba ongi asjad räägitud ;)

Isaksolemine on lahe ja Saamuel teeb selle sõnulseletamatuks.

0-punkt

2010-05-05T23:07:00.004+03:00

"Null" on teadapärast arv, mis viitab eimillelegi ja kõigele. Kui keegi ütleb, et tal on tuju nullis, siis mõistame, et põle head emotsiooni, ent sügavamale sukeldudes saaks väljendada ka seda, et ta's on kõik emotsioonid korraga. Kui keegi või miski on nullpunktis, siis mõtleme, et (taas)alguses ent võiks mõista, et ta on kõikjal samaaegselt. Et siis igatpidi saab seda nullimajandust võtta.

Mõtlen siin jätkuvalt, et kui saaks teha taaskäivitusi oma elus, siis milliseid. Ma ei usu, seda sõnavahtu, kui öeldakse, et ma ei kahetse oma elus midagi. Ikka kahetsetakse, ikka soovitakse, et mõned sündmused, kohtumised, ütlemised oleksid olnud olemata või tegemata. Küllap on ka selliseid asju, mille välja- ja ka meeldetulemist ei talutataks.

Kokkusaamised pereliikmetega on huvitavad. Käisin Paides ja Kohilas ja maal vanemate juures. igakord õpin midagi, saan infi pere kohta, mida varem ei teadnud. Ja mõned asjad ehmatavad sellisel moel, et ei teagi, kas oleksid seda tegelikult teada tahtnud. Kuid mõnikord aitab minevikusündmuste teadmine mõtestada olevikku ja ka inimest selles olevikus.

Neid inimesi, kes julgevad oma elus taaskäivitusi või uuskäivitusi tekitada, on minu kangelased.

Teiste elude nullimine ja loodi ajamine on alati lihtne. Kuid Kristus tuligi haigete juurde ja pidutses patuste, hoorade ja tölneritega. Sea mitte nende olukorra tõttu vaid vaatamata sellele. Tunnen, et vajan ka säärast pidu - pidu Kristusega.

meie igapäevane....

2010-04-29T12:45:00.002+03:00

Peale käiku Tšehhi, olen avastanud ennast taas ja taas mõttelt, et kogudus ei ole pühapäevane kokkusaamine. See on tore, vajalik ja OK. Kogudus ja jumalateenistus on midagi sootuks teistsugust. Eile hooldushaiglas jõudis see veelgi tugevamalt minuni või siis minusse.

Käia pühapäevast-pühapäevasse jumalateenistusel on OK (loomulikult ka rutiinne), kuid vaja on enamat. Jumalateenistus on igalpool, kus ma olen ja mida ma teen. Ma jutlustan alati - minu, sõnad, teod, mõtted ja nende sümbioos on igapäevane ja - hetkeline jutlus endale või teistele.

see mis ees terendab...

2010-04-20T15:12:00.003+03:00

.. on tulevik.

Taaskord on ees selline suvi, millest midagi ei tea. Pole tavapärast malevavärki ja Hansapäevade korraldamist. Tuleb hakata suveks tööd otsima. Niiet kui kellelgi on vaja üht vaba pead või töökäsi, siis olen olemas.

vaadates olnusse:

Pastoriaasta on kinnitanud T.Lehtsaare kuldlauset: "Elu on keerulisem kui mistahes õpetus elust". Ükski programm, meetod, koht ei tee kogudust. Kogudust teevad inimesed. või veelgi õigem - et kogudus ongi inimesed. Selle sidususe määravad ära meie igapäevased ja argielulised suhted, mis justkui võiks kulmineeruda pühapäevastel teenistustel. Tahes-tahtmata on meie peades siiski just pühapäevane teenistus ja igapäeva elu tegemised nokitseme iseenda urgudes. Eriti on see pereinimeste reaalsus.

Meele teeb heaks, et sõpradel läheb hästi. See, et sõber T, kes kolm kuud elas ilma töö ja koduta, saab peagi tasuva töö Norra, see valmistab rõõmu.

helged kolmapäevad

2010-04-14T23:29:00.002+03:00

Mõned korrad olen kolmapäeviti sattunud Pärnu Hooldushaiglasse. Karin meie kogudusest võttis asja kätte, et hakkame aga käima seal, ja nii see läks.

Need käigud ja kohtumised on võrratud. eelkõige inimeste lugude pärast. Aitab enda reaalsust kombata. Täna rääkisin mehega, kes nägi oma isa mahalaskmist (kuna oli metsavend), siis küüditati Siberisse, käis ära Tšernobõlis, üle elanud vähemalt kolm insulti, eelmine nädal lõigati ära vasak jalg ja kes vaatamata sellele on täis elujõudu ja tegutsemist (65. aastane). "Keegi suurem peab mind hoidma," oli selle mehe kogemus. Kas pole kummaline sel mehel on mitmeid põhjuseid, miks olla vihane ja kibestunud....

Paneb mõtlema.

Kuna ilmad on heaks keeranud, siis juba üle 100 km rattaga sügatud, kusjuures Mehepoeg naudib sõitu täiega. Puhas rõõm.

tuumast

2010-03-26T13:19:00.002+02:00

Üldiselt mulle füüsika ja keemia eemaltvaadatuna meeldivad. Siiski armastan humanitaarsemaid ja sotsiaal-alasid rohkem.

Teadupärast on aine vähimad osakesed 8algosakesed) kvargid. Vähemalt hetkel me väiksemaid osakesi ei tea. Kvargid on nii väikesed ja vähekestvad, et sisuliselt me ei tajugi nende olemasolu, kuid ometi on meie ja ümbritseva maailma eksistents nendega lahutamatult seotud. Niipalju siis füüsikalaadsest arutlusest.

Mis on kristlikku usu kvark? Vähim osake ja minimaalne usutnnistus, milleta ei saa ja millele kõik tugineb.

Kindlasti ei ole see kümme käsku või seletus kuidas Jumal 6x24h maailma lõi.

"Jeesus on Issand!" on see tunnistus, millele rajaneb kristlik usk ja kristlase jumalakogemus.

See tunnistus on üle konfessioonide ja dogmade, isegi üle kirikutraditsiooni. Tõeline hardcore kristlus tuginebki sellele. Siinkohal ei ole tegu siiski fundamentalismiga (vähemalt mitte sellises ritualismile keskendunud ortodoksia ja vaenuõhutava "olen hea sest tapan pahasid" mõttes).

walking? ..... is no problem

2010-03-05T13:43:00.003+02:00

Kenat keelekasutust sai kohta Tšehhis. Olime ühes linnakseses otsimas vanalinna ja kui poemüüjate käest õnnestus kontakt välja meelitada (suhtlemine), siis küsimuse peale where is old town? vastati: "walking? ..... is no problem"

Nüüs mitmel konverentsil ja kogunemisel käidud. Pilt mõnevõrra teisem kogudusest ja sellega seonduvast. Järgnevalt mõned mõlgutused:

1. Kogudus on kõige paremini kirjeldatav kui perekond: toimivad loomulikud suhted ja puudub institusionaalne struktuur.

2. Koguduse miinimum on 2 või 3 inimest (12 oleks siiski seaduslik)

3. Igas kristlases on potentsiaal kogu maailma jaoks - nagu ühes viljaseemnes kogu põllu jaoks

Tegelt neid mõtteid rohkemgi kuid... is no problem!

Rammstein ja brother Andrew

2010-02-25T13:23:00.005+02:00

Eile sai siis sünnipäevakink realiseeritud ning Rammsteini kontserdil käidud. Kuna pole hea muusikakriitik, siis ei hakka väga arvustama. Tuld, higi ja ohjeldamatud saksa industriaal-metalit tuli süle ja seljaga. Enne kultusansamblit esines norrakate Combichrist (kui silbitada, siis saab kena "come be Christ").

Päsesime fännitsooni. See oli meeldiv - rahvast mõnevõrra hõredamalt ja samal ajal oli Till Lindemanni mõnusas läheduses.

Kuid lisaks kontserdile oli huvitavaks kogemuseks inimesed. Nagu ikka. Oli näha kes seda industrial-usku võtsid tõsiselt ja neid, kes lihtsalt kiibitsedes kord nelja-viie aasta jooksul ühe rammstein-elamuse lubavad. Tagasi sõites juhtusime kuulama R"-s metali saadet. Kena kuulata kui tõsiselt mehed seda värki ja maailma võtsid.

Me armasame, imetleme, kardame jne. dissidente, radikaale, neid kes oma usku võtavad tõsiselt ja seda ka igas elu aspektis välja elavad.

Inglismaal koguduste juhtide konverentsil oli üheks peakõnelejaks 81. aastane hollandi-päritolu misjonär, keda tuntakse brother Andrew (Andrew van der Bijl) nime all. Temagi on radikaal. Pole vist palju kristlasi maailmas, kelle sõprade hulka kuuluvad tegelased Hezbollah ja Talibani ridadest. radikaalse mehena keeldub ta teist inimest enda vaenlaseks nimetamast. Sest, et me oleme kõik inimesed, ühe Jumala lapsed. erinevalt meist paljudest, kes seda räägime, ta ka elab seda välja.

ohtlik 38 ja +

2010-02-16T23:42:00.003+02:00

Ma tükk aega mõtlesin, et kas ma sellest siis kah miskit avalikumalt arvan. Sõprade seltskonnas ja tuttavatega ikka räägin. Blogimaailmas põle veel tihand.

Kuid olgu. Ma annan enda vaatenurgelise hoiaku kah üle. Selles küsimuses, mis Pärnus viimastel nädalitel kuumemat sorti teema on. Seotus see siis tuntud, kirutud, vihatud, armastatud, kiidetud jne. Toomas F Aru juhtumit. Mingitsorti ülevaated leiab siit, siit ja siit.

Ma ei ole õige mees ütlema kui puhas poiss TFA on või ei ole. Puudub ka mõõdupuu mille järgi saaks suurendada või vähendada ta panust Pärnu noorte wärcki.

Mind paneb mõtlema rohkem see, et 38 allkirjaga saab teha igast värki. Sellega luuakse ju kena pretsedent. Ehk siis - kas siis kui mina kogun 38 noorte häält, kas sellest piisab, et kutsuda mingitsorti mulle meeldiv ja teisele 38 mittemeeldiv MTÜ noortekeskusesse elama-tegutsema? Või kui keegi kogub 38 häält, millega ei soovita neid 38-t inimest noortekeskuses näha, kes TFA vastu hääle andsid. Või kui 38 noorte häältega soovitakse Vabakooli Seltsi haldusest lahkuda. Saate aru, mida mõtlen?

Niipalju kui mina noorsotööst aru saan, siis teoorias on see demokraatlik kuid praktikas on tegu autokraatlikuma süsteemiga. Sest olgem ausad, noored armastavad juhinduda ja olla kellegi järgi. Mõnikord lurjuste ja mõnikord pühakute järgi. Noored armastavad radikaale. Olgu nad siis parem-, vasem-, usu- või muu alternatiiviäärmuse maitsega. Tegelt ei peagi äärmus olema, piisab kui erineb sellest, mida igapäev koolis, kodus ja meedias nähakse. TFA kahtlemata seda on. Loomulikult pole ta ainus. Pärnus võiks lambist mõned näod kohe pakkuda.

Kuna meie kogudus tegutseb IN-i ruumides, siis tahtmatult pean mõtlema, et kas pean kartma 38 ja + noort ja nende allkirju...

Tehtud!

2010-02-15T23:09:00.003+02:00

Tuntud partei armastab seda ikka öelda.
Mul kah tehtud: Proovikas ja vastlakuklid

Proovikat ei teinud ma üksi. See õnnestus tänu kõikidele nendele, kellele see üritus ja eelkõige muusikategemine Pärnus on oluline. Mitte kõik Tegijad ei olnud Proovika juures tegijad otseselt. Suurem osa oli kaudselt. Kutsusime neidki. Paar tükki tuli ka kohale.
Mis puudutab võitjabändi, siis ühinen austajate ja kummardajate hordidega. Loodetavasti tuleb nende stuudiosalvestus nii sigahea, et Tallinnase ujunud muusikud sügavad paar aastakümmet pisut kõvemini oma kukalt.

Vastlakukleid tegin täitsa ise. Esimest korda elus. Meie kodus ema tegi ikka saia. Laupäviti või nii. Täna oli tööle minnes selline tunne, et teen ise kukleid. Komponendid vajakud soetasin ja taigna tegin ise ja kuklidki. Poiss mängis, kuigi see oligi tema töö. Head kuklid said. Nagu Proovikaski.

tuleb jälle...

2010-02-12T10:32:00.002+02:00

...see üle pärnuline mõõduvõtmine noorte muusikakollektiivide vahel. Tänavuseks rõõmusõnumiks on stiililine mitmekesisus: metalcore-st kuni folgini välja. Tubli tulemus.
Et siis tasub pühapäeval tulla Pärnusse ja "Endla" Küüni uut bändimaterjali kuulama-kaema.

Juba mõikab

2010-02-11T00:25:00.002+02:00

Kunagi kirjutas C.S Lewis, et Kirstus oli kas, see keda ta väitis ennast olevat, hull, petis või hoopis midagi jubedamat kuid kindlasti polevat ta olnud lihtsalt hea moraaliõpetaja.

Toona see jubedalt häiris: Mismõttes pole - aga mäejutlus; või lugu abielurikkujast naisest?

Nüüd juba mõikab - moraal pole primaarsena kristluse ehk Kristuse järgimise tuum. Kristliku moraali, mis on kirjutatuna mäejutluses, ei saa vaadelda lahus Kristuse isikust.
Olla moraalselt hea ja seda teada ning seetõttu ka teisi mõõta, viib meid hoopiski eemale Kristusest. Ka kristliku moraali maotu järgimine võib meid Kristusest lahuitada. Ses mõttes olen nõus Nietzschega, kes põlgas neid, kes järgivad kristlikku moraali ilma Kristuseta. Kõle ja hirmus on selline asi.

Väljendavad mingismõttes ju moraal, eetika, seadused ja ka pühakirjadki meie rikutust, patusust, eemalolekut Jumalast. Kuidas? Sest need kõik on abivahendid, mis püüavad liikuda mingi lõpliku, puhta ja veatu poole. Jumala poole. Algharmoonia poole.
See teekond kestab maise elu lõpuni, kuid oleme ses mõttes kõik teelised.

Kristus ütleb: "Mina olen tee, tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu". Huvitav. Moraaliõpetajana oleks ta võinud lihtsalt öelda: "ma annan/õpetan teile tee, tõe ja elu - need viivad teid Isa juurde."
Kristluse kese on primaarsena Kristus; rist ja/või ülestõusmine on sekundaarsemad, kristlik moraal on veel kaugemal. Kristlik moraal on lihtsalt loogiline ja loomulik järeldus kohtumisest Kristusega.

märkasid?

2010-02-09T12:03:00.004+02:00

Millal sa märkasid, et inimesed su ümber ei rõõmusta sind enam?

Millal sa märkasid, et oled muutunud mõõdupuuks? Ses mõttes, et annad hindeid ja hinnanguid teise elu kohta enda elust lätuvalt.
Ta on hea õpilane. Miks? Sest ta õpib sama hästi või paremini kui mina.
Ta on vaga. Miks? Sest ta palvetab/loeb Piiblit/paastub/ülistab samapalju või rohkem kui mina.
Ja-nii-edasi....

Jeesus ütles: "Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut" (Mt 7:1)

Millega peaks mind mõõdetama, kui ma ise olen mõõdupuu? Mille põhjal otsustada, et minu vaekausid on õiglased?

Algusest - lõpuni

2010-01-29T00:53:00.004+02:00

Alguses lõi Jumal taeva(d) ja maa.... ja lõpus loob uue taeva ja maa.
Seetõttu ongi ta Alfa ja Oomega - algus ja ots.
Ja vahepeal saame meie siin tegutseda ja arvata midagi.
Arvamine ja äraarvamine võib olla tühi töö ja vaimu närimine
ent Tarkus hüüab tänavatel või siis hüüdja häälena kõrbes
Kel kõrvad on kuulda see kuulgu
Kel nina nuusata see nuusutagu

Jumala suurus või väiksus,
tema olemine või mitteolemine ei sõltu kuidagi meist
Jah, me võime iseneses komistada millegi säärase otsa, mida me peame jumalikuks.
Osad komistajad on hakad seda kummardama ja teinud sellest oma jumala, mis sarnaneb küll pigem jooksupoisile
Teine teeb oma arvamusest Jumala kohta jumala ja kummardab oma kuulutust

Alles Kristus, Ristilööduna, tõi Jumala dramaatiliselt ja nähtavalt inimolemise pimedusse ja Ülestõusnuna selle suurusesse.
Ainult Kristuses on Jumal mõistetud inimliku ja arusaadavana.
Ainult Kristuses.

Iseteenindav Eesti

2010-01-16T08:53:00.003+02:00

Lahkumiskohvi Vancouveri lennujaamas. Loomulikult Tim Hortons

Saamuel koos olümpiamaskottide Quatchi ja Miga vahel eluunistust näppimas (Vancouver)

Hotell Amsterdamis, kus "pidime" õhtu- ja hommikusööki sööma

Äriklassist avaneb ka "tiivutu" miljonivaade pilvedele

HB, Saamuel, käru ja viis kohvrit (Helsingi)

Taas tagasi Eestis. Meie seiklused taasalgasid Amsterdami Schipoli lennuväljal. Olime kenasti oma neli tundi terminalis veetnud ja saabusime enda värava juurde, kust õhtune lennuk pidi meid helsingisse viima. Boardingu alguses teatati, et 11 kohta on puudu. Loobujatele pakutakse majutust, tagasilendu ja kompensatsiooni firma (KLM) kulul. Nõustusime. Kui meiel pakuti järgmise päeva pileteid, siis vabandati ja paluti vabandust, et ainukesed vabad kohad on veel äriklassis. Pidime "nõustuma" siis äriklassiga :). Päris kena tunne on paptopsi asemel kohvi juua päris tassist ja mahla päis klaasist.
Helsingi lennuväljalt sõitsime bussiga kesklinna. Seal uus probleem - lapsekäru, 5 kohvrit ja kaks inimest, ks suudaksid kohvritega midagi peale hakata. Püüdsin kohvreid jupikaupa vedada - 100m pärast loobusin ja võtsime takso Länsiterminaali. Kõik tore - Eesti käeulatuses, kuid terminaalis puuduvad kohvrikärud - ja jälle algas meie muulaelu. Üks noor eestlannast ema võttis ühe meie kohvri käeotsa (teise käe otsas oli tal lapsevanker), HB oli samamoodi ja mina kahe käe ja kolme kohvriga. Trapp laevale oli mingi 500 m pikk - viimase veerandi peal halastas miski vanahärra mu peale ja aitas ühe kovri laevale vedada. Samal ajal marssisid minust mööda noored eesti mehed, käed taskus...
Lõpuks laeval. Seal väike jalasirutus ja juba ongi Tallinn.
Laevalt mahaminek oli jälle mäng kohvritega. Saime hakkama.
Kokkulepitud Helveri asemel ootas meid Tallinas Marii ja Lauri (tänud!). Toppisime 5 kohvrit, lapsekäru, HB, Saamueli ja minu Lauri punasesse Kuulsusesse ja kimasime lumises Tallinnas Marii juurde. Sealt rebis Helver meid oma massinasse ja läbi Pilliroo tänava (Laurikud) sõitsime Pärnusse.
Vänkuuver oli tore kuid kodus on kah hea olla ja kõik see lumi, mida me siin Eestis näeme - lihtsalt ilus.

Kui neljapäeval tööle läksin, siis kuulissn pealt kena vestlust ema ja tütre vahel - umbes kolmeaastane tüdruk vaatas läbi bussiakne Pärnu jõele ja rääkis midagi kalameestest (eemal jõejääl paistsid nende tumedatäpilised kogud), järsku küsis väike tüdruk ema käest: ema, kas kalamehed on loomad?".
Lihtsalt võrratu milline siirus

Kadund kontaktidest...

2010-01-04T11:56:00.002+02:00

Tere taas.
Kirjutades sulle/teile, kirjutan iseendale... ja sulle/teile.
Kanadas olemine ei tähenda vaid lahedat äraolemist mõnusas kohas (seda on see ka) vaid ka eemalolemist. Eemalolemist sõpradest, perekonnast, kogudusest ja isegi naabritest.
Kuna on ajavahe (10h), siis on kontakti saamine Eestimaa eestlastega keeruline. Paaril korral on õnnestunud, kuid muidu mitte.

Siin, kuuldes inimeste lugusid, saab kontakti kaotamine uue tähenduse. Kas me mõistame seda, mida tähendab enda elu elamisest loobumine ja primaarselt elamine Eesti ja eestluse jaoks? Minu jaoks täiesti uus tahk.

Või kuidas põgenemiseelse Eesti ja praeguse Eesti vahel laiutab inimeste mälestustes kuristik, mille ületamine pole võimatult raske, kuid mida siiski alati ei tehta.

Kontakti kaotada pole hea, kuigi on lihtsam jätta email kirjutmata või postkaart postitamata, pole see siiski parim.

Alustan meele parandamist - millise seda veel ei tea (peaks haistmismeelta parandama vist)

Kanandeering vol.2

2009-12-28T22:11:00.004+02:00

Igahommikune vaade Alari ja Katrini koduaknast - päikesetõus mägedega...

eesti keeleinspektsioon läheks siin siltidega küll lolliks....

mäed ja metsad

"Kerge" jõulidüll...

Tänase päeva parim leid - proovida siiski ei julgenud

Jõul läbi. Esmakorselt sai jõulutud väliseestlaste (Peetri ja Anne) juures. Kummaline see, et eesti toitu saab siin pea samapalju või isegi rohkem kui kodus - verivorst, tanguvorst, koduleib, hapukapsad, pohlamoos jms.

Vancouver on eestlastele päris ideaalne koht elamiseks - piisavalt pehme kliima linnas ja kui lund tahta, siis lähed mägedesse. Mõistan kiustust siin elada.

Päris palju on asiaate, kui msutasid on väga vähe. Paari kerjust/kodutut olen kah kohanud - need on olnud eranditult valged...

Ajavahest oleme üle saanud, kui keskkõrv jumpsib, mistõttu olen pidevalt kerges kõikumises.

Loomulikult oleme läbielanud väga meeldivaid külaskäike. Päris naöjaks on istuda kenades kodudes, arutada ilmaasju ja korraga taibata, et need onju väliseestlased - Kanadas sündinud ja elanud inimesed, kuid kes eesti keelt siiski räägivad.

Vaatamata keele ühtusele on erinevusi arusaamades või teineteise mõtistmises. Kuid seegi on mõistetav.

Kanandeeringus!

2009-12-23T22:09:00.004+02:00

'Et siis mikro-aruandlus teekonnast Pärnu -Vancouver (loe: [vänkuuver]).

1. Pühapäeva õhtul saime teada, et Karl ei saa autoga meid ära viia kuna oli miski äärekivi vastu rooli või midagi säärast kõveraks sõitnud.

2. Saavutasime kokkulepped Helveri ja Meelisega: Helver viis meid Tallinnasse ja Meelis sealt edasi sadamasse (tänks mehed!)

3. Laevasõit Helsingisse olimeeldiv: Saamuel avastas sooja suhte pallimerea ja meie avastasime soojad suhted buffe-lauaga.

4. Ööbimine laevas - Saamuel korraldas ehteestlasliku öölaulupeo - naaberkajuti eestlased röökisid:"Jäävait!" - Saamuel ei jäänd vait. Naaberkajuti eestlased jäid - 1:0 meie kasuks.

5. Hommikul kella 7.00 laevast minekut Vantaa lennujaama

6. Lennujaams oleme varakult kohal et chek-inn ära teha - tuleb teha elektroonselt ja ise. Tšekkimine sujub kenasti kuni... Saamueli passini, siis teatab masine, et ei aha tööd teha..... ja nii kümme korda järjest - selle ajaga saabuvad ka teised Amsterdami reisijad ja saba kasvab meeletult. Lõpuks sebisin appi ühe KLM näitsiku, kes tegi check-inni ära. Kohvrid (2tk)pagasisse ja lendu ootama.

7. Amsterdami lend hilines mingi tühised 2 tundi. Hilinemise põhjuseks Kesk-Euroopa talvine supervaenlane nr 1 - lumi. Meile on see he a sõnum - pasiimisaeg Amsterdami lennujaamas kahaneb.

8. Lend sujub hästi Saamuel peaaegu ei "laualgi" lõpupoole hakkas pisut igav, kuid saab hakkama.

9. Amsterdamis paar tundi passimist ja siis lennukile, mis taaskord hilineb, kuid seekordne hilinemine on köömes võrreldes sellega, mis mujla Euroopas toimub, kus lennud jäävad ära ja inimesed pääsevad edsi reisima päevade pärast.

10. Ülelend on võrratu. Ruumi lennukis päris OK. Pluss korralikult süüa ja lõputult juua (kokakoola, mahl ja sprait meie puhul - et keegi ei hakkaks ette kujutama midagi, mida ei peaks ette kujutama ;) ). sattusime õrvuti istuma ühe Belgia-ekvadori emaga, kellel Saamueliga ühevanune poeg Theo (tlk: Jumala oma). Sobisid hästi. Loomulikult oi meeldivaks võimaluseks personaalsed ekraanid, kust sai vaadata filme, lennureisi või mängida (vaatasin Jääaeg 3, alustasin Soloisti ja Üles vaatamist). HB ja poiss magasid lennukis, ise jäin tukkuma ü pool tundi enne maandumist.

11. Saabume Vancouverisse, meeletu saba tollis, pool tundi kohvrite ootamist ja kohtumine Alari, Katrini ja Peteriga.

12. Kuna kell on kuskil 19.00 paiku (kohalik aeg), siis sööme koos õhtust, käime veel poes jäätist toomas.

13. Magama läheme kuskil kell 22 paiku.

14. Hommikul vaatavad aknast vastu mäed - kena värk.

Käsitöö

2009-12-16T01:10:00.002+02:00

Jeesus oli käsitööline - puusepp. Paulus oli kah käsitööga leiba teenimas (telkmeister). Otustasin elektrilise koleduse köögis kõrvaldada ja tegin ämritest säärase käsitöö.

sedasi mõtlen...

2009-12-11T01:55:00.004+02:00

... et mingismõttes tahaks ikka raha - palju tahaks. Võita bingo või viking võimisiganes-lottoga mill või paar - kuid kindlasti mitte vähem. Viimati võitsin 27 krooni. Vägev tunne oli, kui masin tilulilu häält tegi ja tädi võidulipiku välja trükkis.
Üks mu sõber armastab öelda, et nüüd (kui üle 30-ne) ei käi meile enam kell vaid taimer. Oleme seega kulutamas aega, mis veel on jäänud.
Aeg saab korraga väärtuseks.
Poja kasvu ja arengut tahaks irmsasti näha ja ka enda oma ja maailma oma. Ikka tahaks teada, kus me (inimkond) oleme 20, 50 või 200 aasta pärast.

Mu vanaema on üpris vana - ligineb 90-le, kuid on kõbus ja puhas vanainimene, kelle lood lapsepõlve-Siberist on ikka huvitav kuulamine (ta ei ole küüditatu vaid tema esivanemad rändasid 19. saj Siberisse maa pärast). Kuid hilisem aeg on nagu niiske lapiga tal mälust pühitud - on vaid fragmendid, kuid lapsepõlvest on tal meeles detailid, värvid, lõhnad, helid, emotsioonid.
See, mida ja kuidas me lapsepõlve istutame, on ikka võimas värk.

Mõned teavad, et oleme minemas mu naise vanematele külla Vancouverisse (Kanada). Mõned küsivad, et kas olen elevil kah? Vastan: veel ei ole. Tean kolme-nelja väga head põhjust, miks ma ei peaks sinna minema või mida siingi teha. Reisida mulle meeldib ja inimesi kohata. Kuid jõulude ajal kodust eemalolek on ikka imelik värk. Kunagi olin aastavahetuse Hollandis, Utrechtis, miskil misjonikonverentsil. Konverents oli OK ja seltskond äge, kuid aastavahetus oli kuidagi tuim ja üksildane. Meeles on vaid uduses ja niiskes ning lumetus Utrechtis kostuvad paugutite lärtsud ja järgmisel päeva vaatepilt, kus tänavad olid täis miskit punast paberilöga: paugutite jääkprodukt.
Siiski on hea see, et mineme lähedaste juurde. See võtab teatud pinge maha. Kuid ma olen selline inimene, et ma lisaks inimestele armastan ka maad, kus ma elan. Ei kujuta ette, mida tähendaks enda kodumaa mahajätmine. Nagu mainitud - mu esivanemad tegid seda. Nüüd lähen teisele mandrile nende inimeste manu, kes sedasama on teinud üle 60 aasta tagasi. Kuid ikkagi eestlased. Õnneks on Alari ja Katrin päris kodueesti lõhnagagi veel, seega - saan hakkama.

Mida aasta edasi seda tähtsam on olla kodus, sest taimer käib...

pidustustest

2009-12-06T01:10:00.003+02:00

Algasid, siis sünnipäevaga seotud pidustused. Esimesed kaks tehtud: Kristi, Garel ja Laura käisid külas koos lastega - ülimeeldiv ajaviit ning teiseks - kontsert, mis ideaalis pidanuks headki tegema. Muusikaliselt seda ka tegi: The Nymph; Rauno Pella; Indrek Palu/Marek Talts - võrratult head muusikat süle ja seljaga. Kes käisid või sattusid niutsusid vaimustusest.

Sõbrad võtsid ka põlvist nõrgaks: Andres- aitäh plakati eest; Paul - tänud suurepärase helitöö eest; Kristiin ja Helena - piltitemüük; Johannes - parim turvamees; Marek, Indrek ja Rauno - kompromissitu muusika; Tõkked ja Saared - suurepärased kontserdid on ootamas ees (Rammstein ja U2) - tänud.

jutuajamised

2009-12-02T01:04:00.002+02:00

Sai siis taaskord seksuaalkäitumise üle arutletud. Seekord, siis IN-is, kus koos ühe lesbilise neiuga pidime diskuteerima.
Eks oli ette teada, et üks räägib enda ja teine enda asja. Noorsootöötaja rääkis veel ka oma asja.
Ega ma seal sõdima ei hakanud - pole minu asi. Põhisõnum ju see, et Jumal ja kirik hoolib. Mitte seksuaalsättumuse tõttu vaid vaatamata sellele. See ei tähenda, et kirik praktiga nõus oleks.
Kuid sellist vestlust soovitan igale vaimulikule. Üks asi on "rääkida" läbi internetianonüümsuse ja teine asi istuda luust-lihast inimesega ühe laua taga ja kuulata ja vaadata. Meeldiv kogemus - jutuajamine inimesega.

Tulekul

2009-11-25T21:16:00.003+02:00

Praeguseks sii niipalju teada, et seoses enda sünnaga teen kontserdi:
esinevad: The Nymph, Dream Room, Marek Talts/Indrek Palu
Koht: Pärnu avatud noortekeskus "IN"
Aeg: 05.12 algus kell 19:00
pilet 40.-

kogu pletitulu läheb hädasti abi vajavale perele (mitte minu minu oma)

vot nii.
Loomulikult on kõik teretulnud ja nii edasi
head muusikat ja head tegu pole kunagi liiga palju

2009-11-22T23:37:00.002+02:00

Sel aastal vaatan isegi superstaarisaadet teatud pinevusega. esmalt seepärast, et Liisa Orav meie kogudusest seal osales, nüüd juba sellepärast, et väga head lauljad on.
Sünnipäev on lähenemas, mõte on kontsert teha, kuid pole veel ühegi bändiga kokku leppinud. Homme-ülehomme tuleb ära otsustada, kuidas teen.

Päevatarkus koolist

2009-11-19T22:23:00.002+02:00

Õpetajatoa vahetunnimeeleolust kostus väärtmõte: "seagripp on meeste haigus, naiste haigus on linnugripp"

Mehekssaamine

2009-11-17T21:50:00.003+02:00

Eri kultuurides on erinevad viisid ja toimingud, kuidas poisist mees saab. Mõned saadavad poisid metsa relvadeta elama, kus kogukonna mehed neile jahti peavad; mõned lasevad puu otsast liaanidega alla hüpata. Meil toimus esimene suurem vereüritus. Noorsand Tamm komistas vaiba taha ja lõi vastu lauanurka kulmu lõhki. Verd kah paarkend tilka, tagatipuks läks elekter metsa. Õnneks jäi veri suht ruttu pidama, käisime ka traumapunkti - seal lükati kleepekas peale. Nüüd juba kodus.
Mehekssaamine on ikka vaevaline. Protsess alles käib.

هاد‎ [dʒiˈhæːd]

2009-11-14T22:38:00.002+02:00

Jihad algas.
Ühe islami koolkonna järgi on olemas kaks jihadi - väike - võitlus välise vaenlase vastu ja suur - võitlus iseendaga, allutamaks end Allahile.
Mul algas just suur.
Enda allutamine Jumala tahtele on talles tegu.
Kadunud poegade lugu elab minus oma elu.
Kes mõistavad - palvetage!

Juhtub ikka

2009-11-10T22:36:00.003+02:00

Igast värki juhtub:

A. Sõber sai palve peale terveks - tegelt kah. Lähemalt: http://kairiiriak.blogspot.com/.

B. Uurin facebooki võimalus - peamiselt laen pilte ülesse (Katrin ja Alari - teie vaadake siia)

C. Koguduse protsessideg tegelen - hingehoid, jüngerlus ja koguduse rajamine/istutaie on hetkel prioriteedid.

D. Läheneb sünnipäev - tuleb vist Pärnus kontsert teha

Ilari

2009-11-05T14:03:00.002+02:00

Poiss jäi hetk tagasi sellise fotogeensusega magama. Kes Mehepojast pilte näinud, need teavad, et sülg on tema elemnt.

Yurop

2009-10-29T12:16:00.003+02:00

Selline kena leid läbi Alari blogimasina.

elumahlad valla

2009-10-27T18:42:00.001+02:00

Täna käisime koguduse juhatusega kolmekesi nagu üks mees verd loovutamas. Kamba peale jälle 1350 ml elumahlu voolata lastud.
Ise hakkasin loovutamise ajal slaidshowd juba nägema. Appi tuli nuuskpiiritus. Piiritusest pole seal haisugi.
Doonor on hea olla.
Ikka ei saa aru, miks arstid oma tööülikondades nii kenad on?

raderulla

2009-10-24T23:55:00.003+03:00

Klass käis külas
Mu enese omad, needsamad, kellega neli aastat sai Vabakoolis koos oldud. 13-st tuli kohale 10. Päris hea saavutus. Arvestades, et üks on hetkel Brasiilias, üks unustas vast ära ja üks vist ei saanudki infi kätte.
Juttu ajasid noored hinged rohkem omavahel, ma lihtsalt kuulasin.
Hea teada, et neil kõik ees ja osa juba seljataga - elukogemusepiisakesed pritsiti õhku.

kalatu neljapäev

2009-10-15T21:26:00.002+03:00

Kunagi oli riik nimega CCCP (ess-ess-ess-err mitte tsee-tsee-tsee-pee). Selles riigis oli neljapäev kalapäev. Siis sai sööklates kalaroogi süüa. Öäk! Niimoodi mu ilusat lapsepõlve nõukaajal solgitigi - ebameeldivate kalatoitudega. Õnneks mu isa ja vanaisa olid kalamehed. Sain ka head kala süüa ja mitte ainult neljapäeviti vaid ka muudel päevadel. Armastan kala.
Täna ei söönd kala. Tegime Mehepojaga maailma avastamist. Avastasime porilompe, kive, taimi, muda ja muud säärast. Lõppude lõpuks on olemas saun ja pesumasin.
Hingeelu seedeprotsessid kestavad.

kui müristab ja välku lööb...

2009-10-14T22:44:00.003+03:00

... siis Vanapagan silku sööb. Seda laulu teadsime külalastega peast. Oli ju teisigi toredaid - üks rääkis keelenäitamisest ja punaste pükstega politseist ja -nii-edasi.
Täna on olnud tormi päev. Õues tormab, hinges tormab ja mõtteis tormab.
Torm on lummav kuid ainult kõrvaltvaadatuna või siis viivukesena olles sellest kantud. Olla tormis teadmisega, et ei pääsegi sealt välja, on vast peris kole asi.

Enda tormidega kah nii, et kui oleks kellelgi teisel oleks lihtsam, sest lõppude-lõpuks keeran mina enda voodisse külili ja magan kui nott. Teine ongi enda tormis. Enda tormiga keerad sa kah magama, kuid torm tormeldab edasi. Ja siis tagasi. Ja jälle edasi...

Jeesus vaigistas tormi (Mk 4,35-41)

ars longa

2009-10-12T16:06:00.003+03:00

Tänane päev on meil Mehepojaga tubane. Sestap asutasime kunstiakaeemia, kus asus ennast teostama noor kunstnik TammVinci.
Värvide eest tänu Katale

TammVinci esimene kolmikmaal

Püha Päev

2009-10-11T21:19:00.007+03:00

Niimoodi näeb välja kaasaegne pastoriproua, kes pühapäeval jumalateenistusele läheb. Lahe!
Täna jutlustas Viimsi Vabakoguduse pastor teemal "Mina usun ... ihu ülestõusmisesse ja igavest elu" (viimane jutlus usutunnistuse seeriast). Erakordselt huvitav sissevaade sellest, mida Uus Testament räägib surmast, Igavesest elust ja muus säärasega seonduvast.
Parim mõte: meie teod ei vii meid igavesse ellu, küll aga määravad ära igavese elu kvaliteedi.

Raido Oras jutlustamas kasutades vana head käsi pauerpointi.

Mehepoeg on veel põlvepikkune

tänasida toimetusi

2009-10-07T23:13:00.002+03:00

Tegin valge käekese tööseks ja meisterdasin DVD-riiuli. Kipakas sai, kuid DVD-d on riiuldatud.
Kooliski käidud.
Sain kokku tuttavaga, (kelle nime kahjuks ei mäleta) kes kutsus homme kontserdile - lähengi koos HB-ga.
Tõkketega saunatatud ja arutletud. Väga viljaks õhta.
Ja palju mõtteid.
Enamasti sotud hingehoiu teemadega.
Huvitav, et koguduse infoväljas on pastor info liikumisahelas lüli viimaste seas. Mitmed fundamentaalsed ja elumuutvad sammud jõuavad kõrvu nurgataguseid ja moonutusi mööda.
Seega tuleb suhet siluda. Inimesega.

inspireeritud

2009-10-06T20:49:00.002+03:00

olen viimastel päevadel kuulamas inspireerivaid jutlusi ja lugusi (nt. Mark Driscoll - "Trial: Marriage and Man").
Mõni jutlus kuidagi hakkab sügama ja paneb tegusid tegema. Teised jätavad külmaks.
Asi vist ajastuses - millal teema või teine enesele oluline.

tegetemised

2009-10-03T22:10:00.003+03:00

Mehepojaga elame Meeste elu
Teeme Meeste Asju (need pole tingimata peeretamine, kubeme sügamine ja sülitamine).
lihtsalt sõidame ringi. Eile võtsim mehepoja, pakkisin seljakoti ja rattaga rongile ja sellega Raplasse ning sealt minu vanemate juurde. Täna tagasi. Läbi vihmase pärnu on õhtusel ajal päris kena sõita. kui vaid jalgratturitele oleks pisut rohkemgi mõeldud. Mu lapsepõlve kodu kandis liugleb jalgrattate Raplast Kehnani (ca 12 km) tubli saavutus. Rääkisivad, et tahtvad ka ära valgustada.
Saamueliga tegime maal meeste tööd, käisime maa-saunas ja sõime õues paar tundi vaikselt küpsetatud liha. lahe värk.

P.S kas teadsite, et rongi ei tohi seisu ajal kasutada?

inspiratsioon

2009-09-29T23:03:00.001+03:00

Mingi nädal aega oen olnud võlutud teiste tarkadest mõtetest. Erakordne õnn.

Hää kuulamine

2009-09-24T23:14:00.003+03:00

Mu aiphõuni sattus hää kuulamine - Tõnu Lehtsaare loeng palveinspiratsioonist. Soovitan.

eitusest läbi jaatuse

2009-09-22T10:36:00.002+03:00

"Mina olen" on midagi väga fundametaalset. Enese olemise tunnistamine ja tunnustamine ei kuulu tavamõtlemises kahtluse alla. Tavamõtlemine ütleb : "video ergo sum" (näen - järelikult olen). Üsna labane, kuid nii see on. Descartes teatas: "Cogito ergo sum" (mõtlen = olen), Nietzsche: "Volo ergo sum" (tahan=olen), Kierkegaard: "credo ergo sum"(usun=olen) jne.
Ka eitades jaatame. "Ma ei ole selline või tollene" ütleb ka midagi selle kohta, mida ma arvan ennast olevat.
Tuleb meelde uuetestamentlik lugu kahest kõrvuti palvetavast juudi mehest templist: üks maksukoguja ja liigkasuvõtja ning teine, kes oli vagasse eliiti (variserid) kuuluv mees. Variseri "Mina" koosneski sellest, kes ta ei ole ("tänan sind Jumal, et ma pole patune nagu on See maksukoguja"). Samas Maksukoguja "Mina" oli mingisugune jaatav pilt enesest: "Ma olen patune".
Faktiliselt pole vahet, patususe tõsiasi sai kinnitatud mõlemapoolselt kuid templist lahkus kõvema minapildiga siiski maksukoguja.
Kes sina oled?

Moosimehe mõnus elu

2009-09-19T10:35:00.002+03:00

Mehepoeg asus täna moosi ja saia parteisse. esimehena läheb tal seal hästi.

Eesti mees (mõttekild)

2009-09-11T00:47:00.000+03:00

Mu isa on eesti mees, mu vanaisa oli eesti mees
nad tegid tööd
neil polnud aega taevasse vaadata
kuigi salajas tahtsivad

Kui elu lööb rusikaga näkku...

2009-09-05T00:07:00.002+03:00

... mida siis teha. Kas nutta või naerda või mõlemat?
Siiski elan veel mõõdetavate ja hoomatavate murede ja ka rõemude väljas.
Enese olemisege seotud on mured jms on ikke lähedal nigu särk ja püksid.
Kuid elu rusikahoobina tuleb lugu murest või kurvast mis on mõõdetamatu.
Kontrolli ei taha me kaotada. See on meie suurimaid patte.
Ka siis kui kuulutame, et Jumal on meie elu kontroller, tahame me ikkagi olla juhid.
Seni kui purjetame laeval, mille nimeks "Jeesus", pole erilist vahet, alles siis kui Kristus roolimeheks saab, toimub muutus.
Koolis pidin seletama, misasi see usklik ja usk ikke on. Seletus oligi see, et me ei suuda kõike enda elus kontrollida ja usk ongi usaldamine, et kõike mida me ei saa kontrollida, seda saab teha Jumal. Aforismina on justkui OK. Elupraktika nõuab sagedast ISE suremist.
Olx, jutt muutub targutamiseks...

Elukesest ilmaveerel

2009-08-27T19:19:00.003+03:00

Suvitus saab läbi ja päevitus saab ilmsiks.
täna mitu asja jälle tehtud-saadud.
"Aaa" - Käisin kuulamas ettepanekut, mille sisuks oli kutse valimisliitu minna koos Martin Helmega. Jutul oli isegi sisu ja uba sees, kuid siiski poliitlooma must veel ei saa.

"Bee" - Eile esitati üsna nõudlik soov, et Pärnu Merekoolis (teadsite, et Pärnus selline kool eksisteerib?) hakkaks ajalugu ja ühiskonda tulevastele mehaanikutele-jublakatele õpetama. Et asi selgemaks saada sain kaasa tirida enda ametikoha pärija Vabakoolist, kes soostus seal ise askeldama.

"Dee" - Kuidas teile meeldiks kui tööintervjuu pühenduks teie kohta käivate kuulujutude uurimisele. Kuulsin, et mammakraat võtab ka nii inimest tööle.

"Eee" - Päeva kenaks muutmiseks piisab kui perekonnana ratastuda ja pedaalida väike ring kodumaakonnas.
mehepoeg õpib lennukiga lendamist. Saba on juba lennukil murtud.

"Ehv" - pojast vast sirgumas papp, tüüp käis mööda tuba ringi ja tilgutas erinevatesse nurkadesse ja mänguasjadele tähendusriikkalt enda joogipudelist vett.

raport

2009-07-24T10:55:00.002+03:00

Alates jaanist on siis tehtud ja kogetud:
Pärnu Hansapäevad
Rääma ÕM
EEKBKL Suvefestival
Soomes Serena ja Linnamäki
Laulupidu
Tallinna Loomaaed
Viljandi ja selle lähiümbrus
Töösuhte lõpp Vabakooliga
Sügavam töösuhe Sool ja Valgus kogudusega

küllap veel igatsorti asju
Rohkem tähelepanu siiski HB-le ja Mehepojale.
Kuna midagi ei sügele siis pole ka väga sügavat kirjutanud.

läbitud

2009-06-20T23:06:00.003+03:00

sai läbi see klassijuhatamine siis seks korraks
neli aastat koos kõikide tunnetega õpilaste suunas.
kõik lõpetasid vaatamata kõigele
lõpuaktuse tegime toreda ja peo vägeva (mängud sees ja õues; 2 elus bändi; süüa niiet tapab)
kuid väikesed nokad kukkusid ikka jooma
hinge teeb täis, et
kokkulepped ei loe
loeb vaid iha
selline s**amaitse jäi suhu lõpupeost
eriti see, et klassi suurim häda oli kogu peo kõige kangem viinanina
korra oleks peaegu et teind füüsilise märkuse
eks näis, kas sügisel saame kokku või mitte
nii nad soovisid

punk ongi lahe

2009-06-13T22:10:00.003+03:00

Õelastega tegime veidi valgusjoonistusi. Õepoeg Rait joonistas selle. Päris lahe

Maailma juhtimiskeskus

2009-06-09T09:35:00.006+03:00

Igatsorti tegelased tegelevad pideva pea- ja ajuväänamisega, et paljastada kõikvõimalike müürlasi (vaba), juute, rüütleid (templi), illuminaate ja muid sääraseid tegelasi.
Selline roosa unelm, et kui on paljastatud, siis korrastub maailm omaenda korratusse tagai ja elu ongi ilus.
Vaatamata teooriata suurejoonelisusele ja näilisele veetlusele on kõik ikkagi üks suur davintsi kood - kaunis fiktsioon.
Kui selline vandenõu oleks olemas, siis peaks olemas olema ka mingisugune juhtimiskeskus.
Mu poeg leidis selle ülesse.
See on isa süli /süle.
Vähemalt mu mikrogeeniuse arvates muutuvad maailmas enamus asju kontrollitavateks ja juhitavateks, kui isa sülle istuda ja sealt korraldusi lalisema hakata.
taaskordne davintsi kood murtud.
Jesss!

mängude aeg

2009-05-29T01:01:00.002+03:00

täna mängisin Saamueliga esimest korda peitust. Tüüp lõkerdas naerda mis hirmus, kui isa tal kalpsas üle toa, et esikusse peituda või siis, kui ma diivani ääre alle ta silme all pugesin.
Kuid sotsiaalsed oskused kasvavad parimal viisil - läbi mängu.
Mängude aeg on alanud.

Siblimisi on olnd mitu - Ahvenamaal käidud ja muud säärast. Saamuel-poisi areng siiski essa sündmus.
Kooliga saab üks tsükkel läbi - mu klass lõpetab ja endalgi pisut huvitav olla.

Massid sportidesse

2009-05-07T17:57:00.002+03:00

Täna tegin enda jaoks aja lugu. Käisin heategevuslikul jooksul. Tegelt oli asi mõeldet lastele, kuid meite kooli kekaõps ei pand paljuks ka meile pindmistele kihtidele käia, et seekaudu olla tublid. Vedasin end kohale Vallikääru aasale. Tuhatkond punasärklast oli jooksuvalmis. Võistlust polnd, eesmärk oli lihtsalt teadetena joosta 8 x 200m. Mina olim meie vahetuse viimane. Oi kuidas noored sportlased pingutasid - nii, et veri ja tatt ninast väljas. Eluhinnaga. Tore, et isiklik sportlik vorm seda ei võimalda - loomulikult saabusin lõppu viimasena. mitte isikliku aegluse tõttu vaid eeljooksja aegluse tõttu. Kuid raja läbimine oli eesmärk. Eesmärk sai täidetud.
Nüüd homne päev poja sünnipäevapidustustena ja siis ülehomme Ahvenamaale rattaretkele klassiga.

vahetatud nädal

2009-05-03T23:00:00.003+03:00

Seekord siis selline piiiiiiikkkk nädalavahetus, mis algas juba neljapäeval Vabakooli muusikalise etenudusega: meie@loomine.ee, siis reedene - töörahvapidutsemine, laupäeval Viljandis Piiblipäevadel varahommikune (kiir)jutlus teemal "Kuidas hoida püsiühendust Jumalaga", mõned punktid ka sellest:
1. Me oleme paratamatult (kuna oleme inimesed) jamade spetsialistid
2. Kas Piibli järgi saab olla üleüldse olukorda, et inimene saaks Jumal püsiühendusest eemale jääda? - Vastus Rm 8:38-39 [³⁸Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ³⁹ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.]
3. Raskused ja jamad ei saa meid sellest leviväljast tegelikult välja viia
4. Me võtame end liiga tõsiselt - pidevalt püüame selgitada, et kristlased on "normaalsed", selle asemel, et olla normaalselt see, kes oled - kristlane.

Pühapäeval - jumalateenistus, õepere ja pireti pesakonnaga spaatamine, mis oli kantud Kristjan Saamjueli esimese eluaasta ideest.
Ja päeva nael loomulikult on - öine solgipumpamine - õujeee!!!!

50 km nigu niuhti

2009-04-25T23:13:00.004+03:00

Ajasin täna end vana paksu, koos viie õpilasega rattamatkama. Eesmärk oli läbida 25 kilti (nii prooviks kui ka ennetuseks) - kuna olen klassiga minemas Ahvenamaale rattamatkale, siis vaja end, ratast ja klassi proovida.
Hommikul vedasin üheksaks (s.t 09.10-ks) kooli juurde (Vaba), seal saime kokku nelja seltsilisega (Keidi, Kristjan, Kerli ja Mai) selgus, et Mai rattad õhutud - kuna ise olima pumbatud, siis kesklinna Statti kautšukki kompressima. Tuul selga, sadulasse ja kimamine Papsaarde, kust haarasime kaasa Tarmo, selleks ajaks oli kell vast kümnest juba üle. Igatahes saime kruusa ja asfalti. Neidised pidid tunnistama enda ajutisi jõuvarusid, samal ajal kui mina ja poisid mõtlesime, etmillal siis sõit algab. Praegu on kevad veel varajane ja roppus lokkab metsavahel - autokummid (leidsin koha, kus on neid kumme mingi meeletu kogus), mööbel, vetsupotid + prügakotte kohad täis. Lavassaare oli kena - karjäär ja puha. Lõpuks olime poole nelja paiku Pärnus. Täpsustatud andmetel läbisime 44 kilti. Sellele liidan juurde hommikused neli kilti kooli + 2 kilti kesklinna ja tagasi - ongi viiskend täis.
Täitsa boss tunne on.
Seltsilistega hea sõita - suhtlus ja lisategevus tagatud.
Mees on jälle mees.

ΕΥΑΝΓEΛΙΟΝ

2009-04-15T10:11:00.004+03:00

uudis tuli, et beedwetters filmmib rootsis uut muusikavideot - hea uudis, loodetavasti saab sammukese edasi ka eesti rokividdeo, kus muidu püütakse kasina eelarve kiuste ühes videos rääkida viis või kuus erinevat lugu ja sestap jääbki asi küündimatuks ja poolikuks nt. Def Rage: Save Us From Religion.
Eeskujulikemmate saavutustega ongi hakkama saanud hiphopparid ja mõned indie-alternatiivi viljelejad.

sõbra valu

2009-04-11T10:58:00.002+03:00

eile õhtul helistas mulle mu vana sõber, lapsepõlvesõber, mees, kellega saime sõbraks esimesel päeval kui ta meie lasteaeda tuli. Tal oli valus. Sest, et enam pole tööd, pole kodu, ta on eemal oma lapsest ja lapse emast, üsna pea peab ta hüvasti jätma oma emaga.
ma ei ole väga hea kristlane selles suhtes, et ei tunne pidevat empaatilist valu maailma kannatavate inimeste pärast. Kuid sõbra valu murrab. enese argimured, -askeldused, -nägelused, -vihastumised, -solvumised jne muutuvad kõi ühtäkki mõttetult olematuks.
Ootan nüüd enda sõpra külla.

Homme, ülestõusmispühadel saab Kristjan Saamuel esimese märgilise sammu ristiinimeseks olemise suunas - me laseme ta koguduses õnnistada. Vabakogudusliku teoloogia kohaselt, me lapsi ei risti, kuna peame seda isikliku usu väljendamise aktiks, selle asemel on õnnistamine. tulge osa saama Pühavaimu 26, II korrus, Pärnu, kell 12.00

elamusi

2009-04-10T12:57:00.003+03:00

urban sounds oli väärt asi kuulata-vaadata. Eriti peale seda kui olin kuulanud Erkki Luuki loengut Tartust. Tekkis mingi veider absurditervik.
Marek Talts ja Indreks Palu on kõvad mehad. Mulle oiisas, et pea tunni vältel suudeti luua teatavaid uusreaalsusi, mis vaatamata huvitavale muusikale olid ka ise köitvad.
Muusikalised otsimised jätkuvad - mul.

TP Fest läbi

2009-04-05T00:21:00.003+03:00

See asi sai nüüd siis tehtud.
Kokkuvõte: 6 bändi; u 100 külastajat; parima kristliku bändi sünd (Risttee) + lemmik mikro-pungi bändi (Miip) hea live . Ühesdõnaga - õnnestus.
Rahaliselt tuli nagu ikka pisut peale maksta, kuid see on selliste asjade meeldiv hind.
IN on väärt koht sääraste asjade tegemiseks. Varsti jälle.

tegime kevadet

2009-04-01T20:30:00.002+03:00

tõmmatakse meid kõiki

2009-04-01T10:18:00.003+03:00

Täna lubab meile meie olemisruum rahulikku tillist tõmbamist. See on OK ja oodatud. Minu hommik algas siiski kolmveerand seitse miski pumba solgikaevust väljatarimisega. Naljakas polnud kuid õu oli ilu täis - linnulaulu ja vihmajärgset õhuniiskust.
Kooliuksest sisse astudes asus Vabakooli huvijuht kohe tillitama-aprillitama. Loomulikult tõmmati mindki... haneks.
Aga meeldib see päev siiski. Lehtedes on kaunid libauudised. Loodan, et tolapäev tänasele palgapäevale ei mõju.

Elu karmim aprillinali, mis mulle tehtud, pärineb mu enda lihaselt isalt. Toimus see kuskil 70-ndate lõpul, kui esimese aprilli hommikul isa hüüdis: "Risto, ärka ülesse, kraanist tuleb sooja vett!" (nimelt tuli meil kraanist ainult külma vett - soe vesi korteri soli mu unistus). Selle peale tormasin unesegasena kööki, keerasin kraani lahti ja viskasin kämblatäie jääkülma vett endale näkku...

näoraamat

2009-03-30T01:28:00.003+03:00

no mai tea
kes küll selle näoraamatu välja mõtles.
Tegin konto (soovin olla ka silmnähavalt ajaga kaasas löntsiv tegelane). kuid aru sellest loogikast ei saa.
Ei saa ka aru, miks inimesed sinna enda asju teevad.
ei saa aru.
milles seisneb facebooki eelis näiteks orkuti ees?
oskab seletusi anda keegigi?
Küsiks naise käest, too magab.

rokilaks

2009-03-21T22:02:00.002+02:00

Praegu istun enda iga-aastasel hea muusika laksul - Raplas Linna Pea Rockil. Hetkel sain endale uue lemmikbändi Eestist - "The Nymph" , elu elamus.
Ilus vaadata kui muusikat tehakse nii, et see hakkab laval elama ja mängima. Muidu kah vahvaid kollektiive - kuid on selge, et hea heli teb sepikust saia. Raplas on heli alati hea.
Sügeleb seljas, et ka Pärnus oleks vaja säärast hää muusika üritust. Vaja meie omad lombist välja tõsta.
Ahjaa - 04.04.2009 toimub Pärnu noortekeskuses "IN" taaskordne kristlike bändide minifestival. Esinevad: Miip, Ken Marquess, B.O.B, Risttee ja veel mõningad. Sisse saab 35 raha eest - päris hästi saadud.

määre peab

2009-03-19T01:45:00.002+02:00

Kui eile andsin esmakordselt doonorina verd, siis täna sai üle 16 aasta (!) suusatamas. Autos olin päris kõva mees, meenutasin kuidas väiksena kodumetsade vahel mingit viie kilomeetrist ringi lasta polnud mure. Kuid täiesti ootamatult on ka suusamaailmas toimunud müstilisi muutusi - suusad on plastikust ja kitsad, suusaklambrid on mingitsorti vidinad, mis suusasaapa otsas oleva metallaasa lihtsalt lukustavad ja suusakepid on kerged ja fiiberkiust (?). kui suusad alla sain, siis esimese 30 sek jooksul suutsin ümber kukkuda, peale 1 minutit sõitu, hakkasin arvama, et minu vorm on olematu (seda tõestasid ka kõikide füüsiliste parameetrite nulli langemine), esimese tõusu ajal (u 1,5 min peale starti) palusin mõttes andeks Veerpalult, Maelt, Rehemaalt ja Šmigunilt ja teistelt, et olin kordki telekat vaadates nende sõidutempot või tehnikat kritiseerinud.
esimese laskumise lõpetasin külili lumes. Edasi läks kõik päris hästi - 2,5 km raja läbimiseks kulus kuskil 30 min - päris mage saavutus. Kuid selleks talveks asi tehtud ja kuueteistaastane mõõn personaalses suusatamises on läbi. Samas ei ole saja kilo mööda lumiseid künkaid ülessse alla vedamine teab mis lõbu. Lõbus oli pärast, saunas. enesetunne on hea, kaks karmaristi võib juba ära teha.

veresidemed

2009-03-17T23:54:00.004+02:00

verikäkk
verivorst
verepulm
verevend
veresugulane
verivaenlane
verine pühapäev
verevanne
vererõhk
veritasu
V.E.R.I
verevägi

Täna sai siis seda vere-asja tehtud - käisin doonoriks. einoh, tore asi. Veregrupp on harv, mis tähendab, et minu verd väga ei pruugigi vaja minna, kuid siiski on tunne hea. Mitte ainult see, et äkki, ehk, läheb kellelgi vaja vaid ka füüsiliselt on hea olla.
Uus ilus tegu.
P.S kas teadsite, et homomehed ei tohi olla doonorid?

söö või ise

2009-03-16T14:32:00.003+02:00

Leidsin netist erakordselt mõnus retsepti, olen juba kolm päeva jutti seda värki söönud. Kristi, soovitan soojalt järgi proovida. Maitse on "nagu päris" - sõprus hiina köögi armastajatega on garanteeritud.

Retsepti leidsin siit
Krõbeda kana jaoks (neljale):

2 suuremat broilerifileed
2 munavalget
2 küüslauguküünt
4 spl sojakastet
200 grammi tärklist
õli praadimiseks

Magushapu kastme jaoks:

2 spl seesamiõli
2 spl viinamarjaseemneõli
1 sibul (kasutasin punast)
3-5 naati rohelist sibulat
1 suur või paprika
1 tl ingverit
4 spl ketšupit
4 spl riisiäädikat
4 spl tuhksuhkrut
3 spl sojakastet
1 tl soola
200 ml kanapuljongit
1 tl tärklist

Tükelda kanafilee 1-2 cm suurusteks tükkideks. Vispelda munavalged, purustatud küüslauk ja sojakaste ning marineeri kanatükke minimaalselt 1 tundi, parem oleks 2-3.

Lõika sibulatest ja paprikast ribad, haki ingver peeneks. Tee poolest kuubikust puljong valmis. Sega omavahel kastmeks kokku ketšup, veiniäädikas, sojakaste, tuhksuhkur ja tärklis. Kuumuta pannil seesami-ja viinamarjaseemneõli ja prae sibulaid 3-4 minutit, lisa ingver, roheline sibul ja paprika ning prae umbes 5 minutit. Vala peale kastmesegu ja puljong. Vajadusel maitsesta vähese soolaga ja tõsta kõrvale paksenema.

Veereta kana tärklise sees nii, et tükid oleks ühtlaselt kaetud. Kuumuta pannil võrdlemisi suur kogus õli ja prae selles kanatükid, kuni pealt krõbedad ja seest mahlased (umbes 8-10 minutit). Vahetult enne serveerimist lisa kaste. Kõrvale sobib basmati riis.

katsed

2009-03-14T11:48:00.003+02:00

Tänasest, esimesest koolivaheaja päevast, algavad sisseastumiskatsed PSHG-sse. Minu ülesanne on istuda pea kolmekümne õpilase juures kui nad kirjandit kirjutavad.
Ma ei kadesta neid. Ise ei viitsiks enam küll kuskile sisse astuda. Pean silmas siiski gümnaasiumi.
Enda klassi õpilastega rääkides oli huvitav kuulda, kes kuhu ja miks õppima läheb.
Osad vennad ei proovi väga kuhugi, sest gümnaasiumis peab VEEL rohkem õppima.
Sütevakat mõned suisa kardavad.
Samas lahe vaadata kuidas mammade-papade käed peaaegu, et värisema hakkavad, kui kuulevad, et võsuke ei taha haridusse väga panustada. Uus põlvkond on tekkimas, kes ei pea haridust per se väärtuseks. Väärtuslikud on sellised tegevused, mis isiklikku õnne suurendavad - jehoovatunnistamine, muusika, arvutisistumine, niisama olemine. Haridust nähakse sellises kontekstis segajana.
Mõnes mõttes on seegi õige.
Iseasi, kas haridust nähakse võimaluse või karistusena.
Mingis vanuses on tõesti kõrini sellest süsteemist, kuhu meid visatakse ja kus me peame üheksa aastat kohustuslikkus korras ja päris mitu aastat vel rangelt soovituslikus korras viibima.
Tunnen tõsiseid ja lahedaid inimesi, kes on veendunud, et haridus sellisel kujul on ammendunud ja süsteemi tuleb reformida.
Ilus mõte. Küsimus on siiski, mis suunas?
Tuleb küsida, mida on vaja õppida ja kas õpitul on midagi öelda ümbritseva elu kohta.
Kool, nagu koguduski, on pikka ja aeglane organism. See tähendab, et muudatused võtavad aega ja kohanemine nendega on valulik. Sestap nõuavadki säänsed reformid suurt usku, et see on õige, mida teha.
Mind ennast selline hariduse reformimine väga ei vaeva.
Eelkõige on vaja omavahel kokku viia teadmistega isikused ja teadmisi omndada soovivad isiksused, siis ongi kool (mõned suunikud tuleb ka sundida teadmisi omandama).

religiooniloolised mõlgutused

2009-03-08T23:03:00.005+02:00

Kui muutumine on püsiv seisund (nagu budism seda õpetab), siis on ju selleks midagi muutumatut- püsiv muutumine. Muutus pidevas muutumisseisundis oleks muutumatus. Vot ei saa aru.

Religioonide üle arutledes ei saa vaadelda vaid meeldivuse pinnalt "mis mulle selle või teise religioonis meeldib, et kuuluda sinna". See pole ju mingi missivõitlus.
Kunagi tahtsin saada buda mungaks, kuna nägin krišnaiitide ansambli "Jesus Loves You"(!) videot "Hare Kirshna". Seal silkasid lahedalt kiilaspäised ja oranžides hõlstides noored ringi. Tahtsin kah olla selline ja lahe. Kui lugesin ajakirjast "Noorus" artiklit budismist ja munklusest, siis sain aru, et selle tee jalge alla võtmine oleks mu jaoks silmakirjatsus. Tahtsin vaid kiilaspead ja tasuta oranži hõlsti, muud ei midagi.

Religioosse kuuluvuse aluseks peaks siiski oleme teoloogiline arusaamine ja isiklik veendumus. Selline veendumus võib olla ka usuline kogemus vms.

Tegelikult on usuline kuulumine valiku küsimus, kuid mitte selline, et mina valin millisesse religiooni ma kuulun vaid see, et inimene tajub, et Jumal on tema ära valinud.
Inimesed ei kuulu kogudustesse klubilistel eesmärkidel (pean silmas tänapäeva Eestimaad), see oleks liiga vaevane. Ka majanduslikel kaalutulustel vast mitte (mis kasu see toob, kui annad regulaarselt ära 10% enda sissetulekust + vabatahtlik annetus + kylaliste/sõprade-koguduseliikmete võõrustamine).
Kogudusse kuulumine ja selles olemine on üleloomulik.
Minu jaoks on see nii, alati.

Vaatamisi ja kuulamisi

2009-03-02T21:38:00.004+02:00

Viimasel ajal kuulan rohkelt vene muusikat. KИHO on väga hea. Helipildi naiivsus ja sõnade argipäevasus on võluvad.
Viimane aeg on anglo-ameeriklase kultuuripüksid peast tõmmata ja ka idaklassikat nautida. Relvile seltsimehed!

Vaatain miskit filmi kuidas USA rahastas Afganistanis külma sõja ajal mudžaheedide võitlus NL vägede vastu. Loomulikult oli tegu õige asjaga afgaanide poolt vaadatuna ja kelle muu poolt seda jama seal tulekski vaadata?! Kuid. Minu teismepõlve hirmude hulka kuulus võimalus sattuda NL armeesse ja sealt sõdima Afganistani (selgituseks noorele lugejale - NL armee puhul ei olnud see vabatahtlik, kas tahtsid minna nagu see on praegustel eesti poistel, lihtsalt viidi). Samas levisid lood ja jutud eesti poistest, kes seal sõdisid. Väiddetavalt oli esimene Afganistani sõjas langenud NL sõdur Eestist pärit poiss. rapla surnuaial oli haud ühele Afganistanis surma saanud noorele mehele, kui sinna sattusin, siis jäi see tee peale. Seetõttu tekkis mingi nostalgiline ärevus ja mõnetinegi segadus, et siis usalaste abi aitaski neil meestel surra.
Seda filmi ("Charlie Wilsoni sõda") ja venelaste "9.rood" tuleks ühe jutiga vaadata.

kopp ees

2009-02-17T23:15:00.004+02:00

just selline vaade avaneb mu rõdu aknast. kopp kaevab, mehed kaevavad, kõik mingite valesti pandud ja lekkivate torude pärast. no ajab hinge täis kui mõned mehed tööd korralikult i tee. töö tellitakse, raha makstakse, aega kulutatakse, materjali kah. kõik justkui olemas. lihtsalt väike kontroll jääb tegemata ja tagajärjeks ongi tühi töö.
küte sai kah majast otsa, mis tähendab, et enne homset torudesse kuuma vett ja sooja ei saa. õnneks läksid HB ja Mehehakatis Tallinnasse, saavad tuulduda ja soojas olla.
homme saame seltskonnaga kokku, et Proovikat tagasisidetada. Päeval istusin Hansapäevalastega ja õhtul EKBK Liidu Suvepäevade toimkonnaga. Kellelgi tuli imelik, mõte, et mina peaks olema selle asja Pärnu-poolne juht. Selle asja vaatame ikka väga hoolikalt läbi.
Kõike seda arvestades, on päris toimekas olemine.
Uni on kah vägev. Varsti põhku.
Õnneks on talve ja lund ja jääd.

Proovika proovid

2009-02-16T10:54:00.002+02:00

2009 Proovikas seekord tehtud. Eelvoorud ja finaal läbitud etapp.
Kui teha väike bilanss:
Miinused:
- Henri Ratniku varastatud kitarr (nüüd vist võib juba seda nimetada varguseks)
- suhteliselt väike külastajate arv finaalis
- mingi põhimõtteline vastandumine Proovikale (see juba omaette lugu, sest siin, nagu ka paljudel analoogetel juhtudel, on asi Tagamaades)

Plussid
- Live eelvoor, mis on igale bändile aus võimalus ennast maksma panna
- Erinäoliste bändide tekkimine Pärnu noortemusikasse (traadiväline muusika!)
- Väga hästi töötav tehniline taustajõud: video, valgus, reklaam jne.
- Žürii, mitte Mihkel Raua värvika isiksuse tõttu vaid Kalle Vilpu ja Mihkel Raua väga asjalikud kommentaarid bändidele. Eriti Kalle Vilpu praktilised nõuanded. Loomulikult Ka Marek Talts ja Vello Kuura olid poisid omal kohal.

Küllap neid asju oleks veel, kuid praeguseks piisab. Ise olen väsinud.

parandus (meele)

2009-02-14T02:44:00.001+02:00

Ühes varasemas kirjutises, viskasin ülesse väite, et Endla teatri kohvikud ei saa kristlased enda asjade tegemiseks kasutada. Õnneks pean sõnu sööma. Suhtlemisel selgus, et tegu oli pigem mööda rääkimisega. Vabandan liigtormakuse eest.

meite kandi mehed

2009-02-14T00:43:00.001+02:00

ühest suust kukkumise ja kahe tilga vee teooriate tšekkamine

igast wärcki

2009-02-13T01:34:00.003+02:00

Seoses Proovikaga olen sattunud Tagamaadesse. ääri veeri lohiseb välja, miks on Pärnu linnas mõned asjad nii nagu on ja miks ühed teistega käivad aga kolmandatega mitte. Lisaks sellele leiad, et mõni mees võib täitsa normaal olla samas kui normaalsena tundunu võib osutuda seaks.
Tagamaadega tasub siiski põgusalt tutvuda. sukelduda ei taha - kes vana mäletab, sel silm peast.
Tagamaadega seostus ka ühe vana VHS ümbertegemine DVD-ks, kus peal 97 (?) Rohelise Salongi miskid kontserdid. Ilus-kole asi. PVA, Vennaskond, Tuberkoloited, Sitimaan. Noored, rõõsad ja rahast puutumatud, süütukesed...

Päris pull on teada saada, et teed tööd koos Viljandi Folgi alustanuga ja mõne muu särava isiksusega.

Enda klassiga oli täna teemaks usuvabadus - loomulikut kandus jutt teemale: "miks kõik selle jumalavärgi ümber peab keerlema?". mõte Jumalast kui kellestki enamast kui halli habemega vanamehest on päris arusaamatult veider, et sellest ei tasu kohe rääkidagi. Vahel tundub, et olekski lihtsam kui Jumal olekski selline - võtad riiulist välja, näitad lastele ja asi ants. Kuid jõuan alati kahe suurema häda juurde, mis Jumalaga seostub: Jumala olemasolu ei saa mitte millegagi tõestada ja; Jumala olemasolu ei sa millegagi ümber lükata.
Mitte, et ma nii väga Jumala olemasolu tõestamisega oleks tegelenud, püüdsin, lihtsalt avada lastele seda pilku, kuidas usklik ilma tajub. 1,5 kaasamõtlejat klassi kohta pole vist väga hiilgav saavutus?

homosaaga jätkub

2009-02-03T13:47:00.002+02:00

Tõnu Lehtsaar kirjutas aruka artikli. Nagu ta ikka teeb. Lugeda ja mõtteid pritsida!

meie meez havannas

2009-01-31T21:11:00.003+02:00

Siin on jutt

omad poisid

2009-01-28T15:30:00.002+02:00

Nüüd oleme siis lõhkise küna ees kuda peaks kutsuma neid mehi, kes armastavad seksuaalselt mehi, ilma, et sellel oleks solvavat varjundit. Selge, see et "pede" (tuletus - pederastist) ei ole solvanguvaba. Ka kõik teised sõnad, kõige neutraalsem oleks vast "homoseksuaal", samas on ka sellel Karl Maria Kertbeny poolt kasutusele võetud sõnal teatud diagnoosiv pool. "Lilla" on selgelt halvustav ja ülejäänud kalduvad juba naturalistlik-rõvedustesse.
Gei seevastu on solvav rõõmsameelsetele inimestele, kes ei soovi, et nende rõõmsameelsust samasoolise armastusega samastatakse.
Eesti homod tahavad asja ära kaevata. Et "pede" oleks solvav. Ongi. Kuid selle asemel leitakse miski muu sõna, mis on ka solvav ja vahest veelgi solvavav.
Meie hoiak on see, mis annab sõnale tooni ja tähendust juurde.
Sõnad sõnadeks. Ei meeldi mullegi samasooline erootiline armastus veelgi vähem selle propageerimine teadvustamise sildi all), kuid hoolimist ja mõistmist vajame kõik. Ka homod ja natsid ja muud väändunud vähemused.

P.S Kas te olete kuulnud asotsiaalsest homoseksuaalist? (Pirukas homoseksualismi juurutajatele)

kas teatsite, et ...

2009-01-28T01:00:00.002+02:00

... Pärnu Endla teatri ruume ei saa kristlased kasutada kristliku ilmavaatega või seda maailmavaadet tutvustavate ürituste korraldamiseks.

holokaustipäev

2009-01-25T00:50:00.002+02:00

Nad olid nomaadhõim, rändajad, valitud rahvas, egiptuse orjad, maa vallutajad, kuningriigi loojad, korduvalt vallutatud, kodumaalt sajanditeks minema aetud, sajas surmapatus süüdistatud ja selle eest hukatud, riigi taasloojad.
Kuid see kõik ei anna riigile vastutusvabaduse enda tegude eest.

Teisipäeval, kui te meenutate natside poolt tapetud juute, meenutage ka Gazat.