Vabadusest

.... vabaduseks on meid vabastatud...
Paulus kirjutab nii. Seesama antiikaja habemik, kes läbi dramaatilise pöördumiskogemuse jõudis isikliku Kristus-kogemuseni. Muuseas, midagi säärast kogevad tänapäeval sajad ja tuhanded moslemid, kes pöörduvad kristlusesse läbi Kristus-kogemuse.

Vabadusest siis...
Mõtlesin siin hiljuti, et vaba-olemise mõõdikuid on päris mitu. Näiteks siis kui teed miskit teadlikult ja avalikult, ilma et kardaksid tagajärgi. Kui lõpetasin põhikooli, siis panin külapoe ees täismeeste seas suitsu ette - kuna kooli õpetajaskond ei saand miskit teha, ja seadus justkui kah mitte, siis tundsin end vabana. Kogu pungi-periood (mis vahelduva eduga kestab vist edasi) on olnud selline proovimise- ja manifisteerimispõhine vabaduse deklaratsioon. Ma teen, sest ma saan ja võin.
On asju mille tegemiseks pean valima seltskonda ja aega. Veini (eks)alkohoolikuga ei joo.

Paar päeva ühe vestluse tagajärjel leidsin, et vabadus on ka see kui suudame miskist teemast rääkida. Avalikumalt ja häbita. Mitte, et teema peaks olema häbiväärne või salajane, kuid teatud kogemused on isiklikud ja valusad.
Suhete sasipuntrad on valusad, isiklikud ja sageli ka meie endi poolt stigmatiseeritud. Sestap peidame ja varjame neid. Oleme justkui süüdi. Käpardid. Luuserid.
Vabadusekogemus võib alata rääkimisest. Avalikumalt ja häbita.


P.S täna lõkkekohta puhastades leidsin hästi suure tõugu. Sam omastas selle ja pani talle nimeks Kaspar. Muidu tore elukas ainult lõhn ei pidavat meeldima

Kas Pärnust võib midagi head tulla?

Kui ma 90-ndate lõpus oma usuteaduslikud ja pedagoogilised õpingud Dorpatis lõpetasin, siis sai ikka mõlgutet', et kuhu minna ja mis ma sellise mittekäelise haridusega peale hakkan.
Kõige kreisim koht kuhu oma tuleviku tahtsin matta, tundus olevat Narva. See mõte tundus niivõrd kastiväline, et haaras mind igatpidi. Kujutasin etta, kuidas ma üksinda vaevlen venekeelses Eesti linnas ja muudan enda elus seal eriti tähendusrikkaks. Selleks hetkeks oli mul täpselt üks tuttav, kes elas Narvas ning püüdis seal ka midagi korda saata.
Linnadest viimane oli mu nimekirjas Pärnu. Sest, prafraseerides kirjakohta Raamatust: mis võib küll Pärnust head tulla? Selleks hetkeks seostus too Suvepealinnaks tituleeritet' linnaline asula mulle eelkõige tolmuse ja määrdunud sissesõiduga Tallinna maanteelt, lihamassiline rand ning veidrad inimesed.
Ühesõnaga, viimased 14 aastat olen ennast enamasti ärgates Pärnust leidnud.

Järgnevalt lisangi mõnevõrra suvalise loetelu nähtustest, asjadest jms, mis head Pärnust on tulnud:

Sütevaka kool - võib kiruda, kiibitseda, kadestada jms. kuid töökoha, töökaaslaste ja õpilasste mõttes siiani parim tööelamus.

Sibyl Vane - beedvettersite emm-tii-vii võit oli tore ja mušši metalrada tuntav, kuid pikapeale on see Pärnu metalmaania sucu väistavaks muutunud, SV lihtsalt on hea bänd päris mitmes mõttes.

Legsahker - kah muusikaline kollektiv, ehk VIA (vokaal-instrumentaal ansambel nagu nõuka ajal öeldi), pretensioonitu folkpunk

Sool ja Valgus - mu viimase poolteist-dekaadi usupesa. Võrratu platvorm katsetamiseks, proovimiseks, läbikukkumisteks ja ülestõusmisteks.

Proovikas/Bändomaania - päris hästi väljakukkunud bändikonkurss, ses mõttes et saab ühe õhtuga näha ära enam-vähem olulisemad muutused Pärnu noortemuusikas

Jenny Kruse - päris puust puulaev, küll alles Pärnusse Hanko, Ahvenamaa kaudu Taanist jõudnud, kuid tüenäoliselt jääb seotus Pärnuga püsivaks

Loetelu peaks olema pikem - igavane ports inimesi tuleks ülesse lugeda, kelle kaudu, läbi olen leidnud ennast, teisi ja Jumalat.

viimane oluline mõte, mis mul inimkonnale on öelda, läks kaduma...

karusõnnik

Kuidagi on nii läinud, et juurtelt maakna kuid kolinuna Pärnu külla, ihalen ikka metsade vahele. Tänu Meelisele ja Cerlyle, kes on oma kodu rajanud Kõrvemaale rabade ja metsade vahele, olen nüüd siin, metsas.

Ühe filmimise kohustuse tõttu võtsime Meelisega ette juba plaanitet' retke Hallikivi rabasse, et ülesse otsida rabale nime andnud Hallkivi. Päev varem saime teada, et sellest kivist ei teadnud kohalikest keegi peale ühe tädi. Tädi sõnade ja maa-ameti kaardikeskonna abil saime siiski suuna kätte. Kuid kui härrad lähevad rabasse, siis nad ei võta ju kaasa kaarti ja kompassi. Ei! Härrad on mehed ja leivad rabast ülesse iga kivi kui vaja. Ja leidsimegi. Peale filmimist asusime tagasiteele. Jooksuga. Seetõttu jooksuga, et vihm ja äike võinuks me kallist tehnikat tugevasti ohustada. Seega ruttasivad härrad nüüd koduteele, kuid kiire on nii suur ja tuldud tee asemel tuleb võtta ju "otsetee", mistõttu jõudsime kohaliku karu asualasse. Karu me õnneks ei kohanud, kuid tema lähedalolust andisd aimu s...hunnikud. Karusõnnik nähtud, asusime tuttavat orientiiri - metsasihti otsima, selle asemel leidsime ennast mingi tundmatu põllu serval ja tundmatul teel. Ees ootas mõnekilomeetrine retk üle kohalike põldude, enne kui Meelis hakkas vaikselt aru saama kuhu me jõudsime. Mina seevastu, pole siiani aru saanud, kuidas me jõudsime sinna kuhu me jõudsime. Mets ja raba on kummaline kooslus. See ei ole mingi Viru Keskuse, Porta või Tasku ümbrus, kus saad kohe aru kus oled. Mets ja raba ajavad su hulluks ja segaseks. Eks seda ole näha ka meie kirjandusklassikast. A.H Tammsaare kirjutas selle hulluse tulemusena "Tõe ja õiguse" ja mitte lihtsalt jutukese või loo. Tervelt 5 köidet jooksutas kokku. Nüüd iga enesest lugupidav teater jookseb siiasamasse Kõrvemaale, Vargamäele Tammsaaret tõlgendama ja seletama.

Käisime ühte tõlgendust vaatamas. "Vargamäe voonake". Mulje oli selline, et esimese vaatuse kirjutamise ajal oli näidendi autor sookailu nuusutanud ja teise vaatuse kirjutamise ajaks hakkas uim peast kaduma, millest andis aru mõistlikum tekst ja arusaadavam süžee. Nii see mulle vähemalt tundus.

Metsas on ka nii, et kui on äikest ja tormi, siis vool ei ole tagatud 2-3 tundi ilma elektrita on täitsa nitševoo 5-6 tundi, siis hakkab vaikselt elevus peale tulema, kuid kui ööpäev pole, siis on juba päris lõbus - saad aru, et elu läheb niisamagi edasi. Õnneks tegi Meelis eelmine suvi targa otsuse ja ostis majapidamisse geneka, mistõttu hädavajalik elekter on tagatud. Oleme siin ka paaril päeval mõned tunnid elektrita, peeruvalgel istunud.

Siinsed rabad ja metsad on praegusel ajal mustika- ja kukeseenerohked. Kena koht olemiseks.

Mõlgutan

Viimasel ajal on sellisetaustamürana mu teadvuses mõlkumas teemad, mis seostuvad müstika, müstiliseusukogemuse ja keelega, mida kasutatakse selle kirjeldamiseks. Kuna teema on nii müstiline, siis võtab küpsemine veel veidi aega.

sümptomitest

Tänase palvekoosoleku ajal, kuulates palvetavat inimest, tuli pähe järgmine mõte. kui miskit häda, kas siis ihulist või vaimilist, siis tegletakse enamasti sümptomitega. tahetakse lahti saada valust, palavikust, hingehaavast, suhet korda või muud säärast. Ka palvetatakse sümptomite pärast. Algpõhjuseni ei söendata tungida....

....

täna oli valus...