Eile sai (oletatavasti) minu ja Hanna-B veel sündimata laps 8 nädalaseks.
Eelmisel reedel käisime teda esmakordselt vaatamas. Ultraheliga ja puha. Kuni "tundmatuga" kohtumiseni olin üsna segaduses. Ei teadnud päris täpselt kuidas olla, kas minna koos naisega ämmaemada kabinetti jms. üritasin siiski piisavalt isane olla ja asjalikku nägu teha.
KÕIK MUUTUS hetkest, kui arst näitas ultraheli pilti arvutiekraanilt. Esmalt täpike ja siis pulseeruv ollus selle keskel. "Süda," nii teatas arst justkui muuseas.
Minu süda tegi paar kiiremat jõnksu ja plõnksu ja sellest hetkest sai osa minu eksistentsist mõistusepärase vastuse.
Loomulikult ma kardan. Mitte niivõrd Hanna-B rasedust ja sünnitust. Eelkõige seda, kuidas tulevane ilmakodanik ontlikuks ilmakodanikuks lasta kasvada.
Tema olemasolu on juba niigi habras ime. Kas oskan tulevikus talle seda tema ellu sisse istutada, et selliseks ta minu jaoks jääbki? Ka siis kui ta isa jälgedes käib? Ka neis jälgedes, milles ma parema meelega ei oleks viibinud?
Ootan teda.
5 kommentaari:
palju õnne ilmselt...
ma olen seda juba ammu oodanud...
Tänud. Ojaa. Oodatud on pikalt. Nüüd viimased 7 kuud veel
Juhhuuu Risto :)
õnnitlused!!!
elaguelaguelagu! jäljejutt viitab poisile.
Postita kommentaar