Igasügisene metsatung kestab. Seenerindel muutusteta. Kes ees see mees, kes hiljem, see leiab eest lisaks purkustrambitud seenesodile ka mõned meeldivalt varju jäänud kuuseriiskad. Minu arvates on tegu meie metsade seentest parima ja ainsa söödava seenega.
Tänase rünnaku tagajärg Raplamaal oli keskpärane seenesaak ja vägagi meelepärane metsajalutuskäik.
Hanna-B deklareeris, et kui laps/lapsed tulevad, siis lisaks seenelkäigule hakkame ka marjul käima. See on tore, kui arvestada tõika, et marjul-seenel oleme nelja abieluaasta jooksul nii umbes kolm-neli korda käinud. Eks see tõsi on, et lapsed elu kipuvad muutma. Vähemalt nii me arvame. Hiljem vist püüame lapsi muuta oma elu järgi.
Tagasi tulles koriluse juurde - sellega sama lugu kui kalapüügiga. Protsess on olulisem kui tagajärg. Isegi mu linnaplikast abikaasa arvas, et tore oli (vaatamata sellele, et tegelikult kuusevõsas tuulamine ei olnud meeldiv).
Kuid korilase raske elu ei ola ainult saak ja värske õhk. Loomulikult oli tähtsal kohal ka väikeste sugulastega mängimine (kaasa arvatud mu mitte nii väga väike õde, vend ja venna tüdruk). Mängisin üla kuueteist aasta mängu "uka-uka (tuki-tuki) mina prii".
See vaevas korralikult ära - pole naljaasi end kuuseotsa peita ja siis sealt märkamatult ja puhtaks jäädes alla tulla!
Ja siis - saun. Soomeugrilaste puhtusrituaal. Ai hea!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar