Keelest

Mulle meeldib Piiblist väga üks lugu. See on tuntud ka kui Nelipühi sündmus. Apostlite tegude raamatus asub. Seal räägitakse kuidas evangeeliu - rõõmusõnum Kristusest sai arusaadavaks erinevatele hõimudele ja rahvastele. Juutidel oli asi ju sedasi, et ega muid rahvaid väga rahvasteks peetutki. Seega puudus ka vajadus minna ja rääkida. See oli nende nö. siseasi. Kuid nelipühisündmus räägib arusaamisimest. Keelelise valestimõistmise ületamisest.
Ostsin ja kohe ka vaatasin eile suurepärast filmi "Kukulind" (Kukuška). Väga meeldiv tükk IIMS-ajast. Vaadake ise kuidas soomlane, saam ja venelane teineteist mõistmata ja ka -mõistes iseeneste ja teistega toimetulevad. Me räägime, kuid aru ei saada. Huvitav. On teatud baasmärgid, mida mõistame - kui asi puudutab liikumist, sigimist ja söömist, siis pole vaja väga keerukat märgisüsteemi. Muidu asi keerulisem.
Koolis sageli näen, et räägin aga aru ei saada.
Siis tahaks kätega rääkida. Kuid ei saa. Ei taha ja ei tohi.

Keel liidab ja lahutab. Keel on ka väga petlik süsteem. Küllap seepärast hoitab Jakoobuse kirja autor keele vale kasutamise eest.

Venelased on lollid! Nii kõlab postulaadina pea iga eesti kooliõpilase suust. Kohe sündind lollid. Miks? Küsin. Noh, sellepärast, et nad on nii ülbed. Või siis lärmakad. Või joovad palju.
Huvitav. Kas siis eestlased ei ole ülbed, lärmakad, joodikud ja muud säärast?
Lihtsalt kõneleme erinevaid keeli - nii lingvistilises kui ka semiootilises mõttes. Kusjuurest viimast tuleb väga sagedasti ette ka rahvusgrupi siseselt. Mees ja naine saavad teineteise soovidest valest aru, lapsevanem jalaps, punkar ja rullnokk. Kõik nad (me) räägivad. Kuid pole kuulajaid.