Vabakooliski oli tore. Õpilased pidasid tunde. Õpetajatele tehti koolitus (plastiliin ja voolimine muusika abil). Pärast süüa ja juua. Kuhjaga. Mõnuga.
Kool on lisaks õppimisele ka mängu koht. Nagu õpilased said mängida õpetajat. Samamoodi mängime meie õpetajad õpetajaid. ma loodan, et keegi meist pole õpetaja. Mina küll pole. Vähemalt ma ei tahaks olla. Ma igapäevaselt teen õpetajat, kuid õpetaja ma pole. (See jutt hakkab targutamisena juba tunduma).
Kui meile tehti koolitust, siis leidsin ,et ei ole kerge hakata mängima. Naistel tuli se jube hästi ja kohe välja. Meesõpetjajatel (olen koolis ainuke) oli seevastu kramplikum olek. ei tahtnud end narriks teha. See lõppes loomulikult enese narrikstegemisega.
Mäng ongi väikese kui ka suure inimese töö.
Juuresoleva joonistuse leidsin enda klassist, kus õpilane varjunimega Lucifer, oli selle teinud. Andekas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar