Paar päeva tagasi lõpetasin riiulilt võetud, esialgu suvalisena tunduva, raamatu lugemise. Väinö Linna "Tundmatu sõdur" peaks igale IIMS perioodi ja sõjakirjandust armastaval mehepojal (või eevatütrel) südame kiiremini põksuma. Hästi kirjutatud. Tõesti oli. Olin hämmastanud. Ei mingit imalat patriotismi või nõretavat kangelaslikkust. Puhas realism, kus kuul ei vali inimest tema heade või halbade iseloomuomaduste või kõrge/madala eetika järgi. Lihtsalt külm paratamatus. Kuna lugu räägib Jätkusõjast, kus ka eestlastel oma roll, siis soovitan lugeda. Väga soovitan.
Tegelikult sattusin raamatu juurde tänu juhusele. Kuna Pärnu "Endla" teater palus mul kuu aega tagasi kirjutada etenduse "Kangelane" jaoks lühiülevaade soomepoistest, siis uurisin teemat lähemal (põgusalt). Asi ka aktuaalne seetõttu, et Hanna-B vanaisa oli üks soomepoiss.
Tänapäevases maailmas, kus armastatakse valida pooli ka II MS osapoolte suhtes, on tervistav lugeda ja aru saada, et oli ka neid mehi, kes ei tahtnus sõdida ei punlipu ega saksa kulli eest. Mehed, kes valisd nn "kolmanda tee". Need mehed tulles tagasi Eesti pinale hoidsid kinni Punaarmee pealetungi Tartu rindel, mille tulemusena üle 60 000 eestlasel õnnestus püõgeneda Läände. Vaprad mehed olid. Sama vanad kui Eesti Vabariik.
Loen selliseid lugusid, raamatuid ja mõtlen, et kas mina olen nõus surema, millegi või kellegi eest?
See ei ole mugav küsimus. Ma ei olekindel, kas saab olla valmis üldse surema. Mule ei meeldi sellest mõelda, kiuid ometi teen seda tihti. Mõte enese surmast on halvavana mind saatnud juba lapsepõlvest saadik. Kuid see teine teema.
Mis või kes on see Eesti mille eest oleksin valmis surema? Ei tea. Hanna-B, mu sündimata laps kindlasti. Loodan, et sellist valikut pole vaja.
Igatahes väärt lugemine. Kasvõi seetõttu, et paneb aju tööle...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar