Käisin eile õpilastega Otepää seikluspargis ronimas.
Saan aru, et paljude jaoks on see juba läbitud etapp enda tagasihoidlikus elus. Minu jaoks oli esmakordne sündmus. Kuigi mu sõber Marek on seda mulle mitu korda soovitanud ja kaasagi kutsunud, polnud ma sinna veel jõudnud.
Eile see siis juhtus. Lähenesin asjale kui tõeline isane. Hoiakuga mis-see-siis-ära pole. enesel sisimas hirm linnamäe laskumise ees - 350 m pikkune õhusõit ei ole kõrgustkartvale minule kõige meeldivam perspektiiv. Ronisime ja ronisime. Lõbus oli. Kuna olin viimane, siis oli minu õpetajakohuseks ka minu ees liikuvaid õpilasi lohutada ja julgustada - "sa saad sellega hkkama", "sa oled tuubli", "tagasiteed pole", "näe, eelmise asjaga said hakkama, saad sellega ka". Kõik need soovitused kõlasid refräänina minu ees liikuvatele. Kõik kuni takistuseni "Tarsani hüpe". Ülesanne pole keeruline. Kinnitad end rakmetega rippuva köiejupi külge ja hüppad turvavõrku. Kõik on üliturvaline. Allakukkumisvõimalus on pea nullini viidud. Kuid miski minu keeldus seda hüpet sooritamast. Istusin jalgu kõlgutades platvormil, lehvitasin puude otsas turnivatele õpilastele, vaatasin mööda trossi laskuvaid ja trikitavaid õpilasi (minu klassi tüdruk, Keidi, sõitis pea alaspidi!). Kuid hüpata ei julend. Proovisin end igatpidi rahustada, motiveerida jne. Miski ei töödanud. Ja ..... läksin tuldud teed tagasi (rikkusin sellega ka ühte turvanõuet). Ma ei olnud löödud kuivõrd jahmunud. Terve eilse õhtu analüüsisin, mis siis juhtus.
kirikus räägitakse usuhppest ja ususammust. Usaldada end pimesi Jumala kätte. Kui raske see võib siis reaalelus olla, kui on raske (mul) usaldada nähtavat ja käegakatsutavat turvalist süsteemi. Järgmine kord tuleb asi ära teha, kuid painama jääb see mind siiski. Miks ma siis ikkagi ei usaldanud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar