Kuidagi on nii läinud, et juurtelt maakna kuid kolinuna Pärnu külla, ihalen ikka metsade vahele. Tänu Meelisele ja Cerlyle, kes on oma kodu rajanud Kõrvemaale rabade ja metsade vahele, olen nüüd siin, metsas.
Ühe filmimise kohustuse tõttu võtsime Meelisega ette juba plaanitet' retke Hallikivi rabasse, et ülesse otsida rabale nime andnud Hallkivi. Päev varem saime teada, et sellest kivist ei teadnud kohalikest keegi peale ühe tädi. Tädi sõnade ja maa-ameti kaardikeskonna abil saime siiski suuna kätte. Kuid kui härrad lähevad rabasse, siis nad ei võta ju kaasa kaarti ja kompassi. Ei! Härrad on mehed ja leivad rabast ülesse iga kivi kui vaja. Ja leidsimegi. Peale filmimist asusime tagasiteele. Jooksuga. Seetõttu jooksuga, et vihm ja äike võinuks me kallist tehnikat tugevasti ohustada. Seega ruttasivad härrad nüüd koduteele, kuid kiire on nii suur ja tuldud tee asemel tuleb võtta ju "otsetee", mistõttu jõudsime kohaliku karu asualasse. Karu me õnneks ei kohanud, kuid tema lähedalolust andisd aimu s...hunnikud. Karusõnnik nähtud, asusime tuttavat orientiiri - metsasihti otsima, selle asemel leidsime ennast mingi tundmatu põllu serval ja tundmatul teel. Ees ootas mõnekilomeetrine retk üle kohalike põldude, enne kui Meelis hakkas vaikselt aru saama kuhu me jõudsime. Mina seevastu, pole siiani aru saanud, kuidas me jõudsime sinna kuhu me jõudsime. Mets ja raba on kummaline kooslus. See ei ole mingi Viru Keskuse, Porta või Tasku ümbrus, kus saad kohe aru kus oled. Mets ja raba ajavad su hulluks ja segaseks. Eks seda ole näha ka meie kirjandusklassikast. A.H Tammsaare kirjutas selle hulluse tulemusena "Tõe ja õiguse" ja mitte lihtsalt jutukese või loo. Tervelt 5 köidet jooksutas kokku. Nüüd iga enesest lugupidav teater jookseb siiasamasse Kõrvemaale, Vargamäele Tammsaaret tõlgendama ja seletama.
Käisime ühte tõlgendust vaatamas. "Vargamäe voonake". Mulje oli selline, et esimese vaatuse kirjutamise ajal oli näidendi autor sookailu nuusutanud ja teise vaatuse kirjutamise ajaks hakkas uim peast kaduma, millest andis aru mõistlikum tekst ja arusaadavam süžee. Nii see mulle vähemalt tundus.
Metsas on ka nii, et kui on äikest ja tormi, siis vool ei ole tagatud 2-3 tundi ilma elektrita on täitsa nitševoo 5-6 tundi, siis hakkab vaikselt elevus peale tulema, kuid kui ööpäev pole, siis on juba päris lõbus - saad aru, et elu läheb niisamagi edasi. Õnneks tegi Meelis eelmine suvi targa otsuse ja ostis majapidamisse geneka, mistõttu hädavajalik elekter on tagatud. Oleme siin ka paaril päeval mõned tunnid elektrita, peeruvalgel istunud.
Siinsed rabad ja metsad on praegusel ajal mustika- ja kukeseenerohked. Kena koht olemiseks.
