Olen kolmekümne kolmene - juba, vaatan oma kahekümne viiest naist - alles. Juba ja alles on ajas muutuv. Hakkasin selle peale mõtlema eila õhtul kui sõitsin tagasi Ugalast, "Börs ja böristari" vaatamast. Vaheajal käisn teatri muuseumis ja seal vaatasin vanu kavalehti, pilte - selles perspektiivis oli see kõik justkui "alles", kuid praegune aeg on "juba". Ka vananemisega on säärane lugu - alles ma olin... ja juba ma olen... evivad mõlemad negatiivset infokübet. Aeg on mööduv, tegelikult mitte aeg, kuivõrd Mina olen mööduv ajas, sellel teemal olen ka varem mõlgutand. Pere peab olema, abikaasa ja laps(ed), sest üksindus on kole ja ajas kulgemiseks on meiel kedagi luust ja lihast kõrvale vaja. Mitte vaid sekspartnerit või multifunktsionaalset köögikombaini vaid inimest keda toetada ja kellele toetuda. Siis ei loe kas käes on "juba" või "alles"
5 kommentaari:
ma eeldan, et sa soovid ikka oma naist "toetada" mitte "teotada" ;)
kuid pean tunnistama, et teise inimese toetamine on üks tähtsamaid asju, tähtsam kui see, et sina tema peale toetada saaksid.
Viga parandatud ;)
Eluterve oleks asi ilmselt ikka siis kui mõlemad toetuda saaksid, sest toetades pidevalt kedagi väsib ka toetaja. Ja toetatava peale ei saa toetada.
enda kogemus ütleb, et teinekord kui vajad toetust ja jõudu, siis teise toetamisest see jõud tulebki. Printsiip - kellel on sellele antakse - hakkab toimima.
Suhe peaks ideaalide järgi ikka mõlematpidi toimima, toetust peaks jaguma mõlemale osapoolele. muidu kui üks aina toetab ja ise ei saa toetuda on asi jama natuke nagu sado-maso,,,,soovitaksin sel juhul karjääri papinuku taguse papilipakana, mis hoiab nukku püsti!
Postita kommentaar