täna siis käivitasime S&V-s Alfa-kursuse. Ei, tegu pole alfa-isastele mõeldud meestekursusega (kuigi ka säärast oleks vaja). Tegu siiski ühe populaarseima ristiusku tutvustava kursusega.
Eelarvamusi ja virinat oli enne kuhjaga. Isegi sai virisetud, et miks seda vaja, aega ja energiat võtab jne. Selline tüüpiline las-keegi-teine-teeb jutt. Tegelikult kukkus asi välja nagu alati - hästi (vastupidiselt Venemaale). Esimene teema oli "Kes on Jeesus?". mina pidasin loengu. Oli hea loeng, vähemalt mu naine arvas nii. Uusi n´inimesi oli koguduses ja ka vanu tuttavaid, ka selline sõber keda üle kümne aasta pole näinud. Istisime temaga kahekesi kõrvaltoas, arutlesime dogmaatika ja kirikupoliitika üle, meenutasime meie tuliseid vaidlusi Tartus - tema oli tulihingline elusõnalane ja mina sama põlev anti-eduteoloog. Meil oli mille üle vaielda. Nüüd oleme rahuloikumad. Aga hea oli rääkida ja meenutada.
See ongi see Alfa kursus. Ei viitsi enam ammu oma veendumust pähe suruda. Hea ja lihtne - räägid kuidas asjad on. Inimene kuulab, pärast arutleb, vaidleb ja järeldab ise enda pea ja südamega, kuidas see asi temasse puutub/ei puutu. Mulle see formaat sobib.
HB keha on vormunud selleks kauniks rasedakehaks. ´Täiuslikkusest jääb puudu vaid väljapoole punnitav naba. Kuid selles suunas töö käib ;). "Timm" liigutab mis mühin. Suisa lust.
2 kommentaari:
Üllatavalt huvitav oli! Aint pärast pool vestlusringi läks suht igavalt mööda, kuna meie lauas olid kõik kõigega nõus:) Küsimused hakkasid tekkima siis, kui jõuti selleni- jah, elas Jeesus, jah, tegi asju, jäädvustati piiblisse ja tuhandete inimeste elud said muudetud. A Muhammed ka elas ja tegi asju, koraan on ka paljusid elusid muutnud? Nagu ka Buddha ja budistlikud tekstid. Lõppude lõpuks on Kaalujälgimine ka tuhandeid elusid muutnud:)
Vahel tekib tunne, et inimesed valivad endale sobiva religiooni nagu uut mantlit proovides- need põhimõtted mulle sobivad, seda ma usun a see teine läheb liiga radikaalseks ja kolmas tundub lihtsalt igav ja lahja.
Eks sellist mõttelaiskust esineb kristlaste seas ikke. Ehks, siis usk on nii kindel (või õigemini kindlus, et nii peab uskuma on kindel), et ei taheta ja ei tuntagi vajadust dikuteerida. Kuid usukriisid tabavad ka vapramaid ja ilusamaidki meist. Sest, tõepoolest, mille poolest siis Jeesus erineb Buddhast, Muhhamedist või Vigala Sassist?
Kas ainult teod või õpetus või miskit muud? Vajab see mõlemist, kaalumist ja kahtlemist, Seda viimast ei juleta kirikus teha, sest arvamus on, et oled kahtlema hakanud - seega sa ei usu enam, tegelikkuses sa otsid vaid vastuseid. Olen seda ise kunagi seminaripäevil tundnud, kus püüd Jumalt mõistusepäraselt võtta oli nii tugev, et muude kaoguduseliikmete arvates olin usku kaotamas. Mina olen jäänd ..... paljud neist läind. Kui elumere tormid ründasid, siis polnd kahtlused kaheldud ja siis oli pind jalge alt kadund. Kahtlema peab, kuid sealt tuleb ka välja jõuda.
Postita kommentaar