vanaema, kas ma suren nüüd ära?

Sellise küsimuse esitasin kunagi enda vanaemale. Olime seenel kuskil Raplamaa metsas. Tulime metsast välja ja hakkasime läbima ettejäänud karjamaad. Karjamaad piiras elektrikarjus. Teised (suured) pugesid alt läbi, mina (toona väike), haarasin karjusest kinni... sain tunda vahelduvvoolu rõõme. Pulseerivad elektrilöögid mu käes ja õudusest haaratud ilmel kõlaski see küsimus mu suul: "Vanaema, kas ma suren nüüd ära?" Vanaema rehmas seepeale, "ei sa sure midagi, lase sealt lihtsalt lahti!" Lasin, mõjus ja elan. Oli väga reaalne kogemus.
Praegu käivad mitmed asjad mu elus vahelduvvool-režiimis. Kuid mingites valdkondades tahaks, et pinge oleks kogu aeg peal. Usuelus, armuelus ja enesetegevuses (muusika jne.) Lapsen justkui oli. Iga päev oli põnev ja lahe...