Olgu jääv meile päike

Täna oli kodugrupp meil. Lisaks muudele toredatele mõtetele ja arvamustele, võttis Birgitta julguse kokku ja küsis luba joonistada meie tahvlile. Algul joonistas ta vaalaskala ja mere, hiljem muutus see päikeseks. Selles on midagi igavest - lõputult naeratavad harali kiirtega päikestes. Ürglapselik on joonistada sellist päikest. Seetõttu lükkasin selle ülesse.
Oli kunagi selline laul, mida Georg Ots laulis:

Suur päiksesõõr, all taevakaar.
Nii näeme joonistust poisil.
Kõik valmis teeb,
siis lihtsalt veel alla ta kirjutab read:
:,: Olgu jääv meile päike,
olgu jääv meile taevas,
olgu jääv meile ema,
olgu jääv minu rõõm! :,:

Truu sõber hea,
mind usu sa,
rahvad kõik ihkavad rahu.
On aastaid meil kolmkümmend viis,
kindlalt ka kordame siis:
:,: Olgu jääv meile päike,
olgu jääv meile taevas,
olgu jääv meile ema,
olgu jääv minu rõõm! :,:

Ei vaenujõud,
ei sõjaõud poegadel surma või tuua.
Jääb päikseleek,
jääb õnnetee.
See on me kõikide püüd:
:,: Olgu jääv meile päike,
olgu jääv meile taevas,
olgu jääv meile ema,
olgu jääv minu rõõm! :,:

Kui nõukaaeg seljataha jätta, siis on täitsa mõttega laul. Pateetiline, kuid parem kui bemmikumm. Väiksena sai seda päris mitu korda lauldud. Ka vene keeles, kuid siis loomulikult muudetud sõnadega, mis pilasid nõuka võimu.