Uus töönädal saab raginaga hoogu sisse. Praegu kohvitassi taga istudes ei saagi veel sellest aru. Kuid viivukese pärast juba saan. Siis kui kooli jõuan ja pea klassi pistan.
Õpetajaks olemine on mulle siiani arusaamatu. Imetlen neid õpetajaid kellega koos töötan, kes ennast jäägitult pühendavad kooli ja õpilaste heaks. Ise nii ei suuda, ei viitsi ja ei taha. Sest "ei" on mõnevõrra kergem ütelda kui "jaa".
Õpetaja töö tagajärgede nähtavus või nähtamatus annab end tunda alles aastate tagant ja ka siis ei saa olle kindel, et selle või tolle inimese saatus ja käekäik on just sellest või tollest õpetajast mõjutatud. Kuid tahaks ju.
Soome koolitulistajagi oli kellegi õpilane.
Kes on minu õpetaja? Kas tänapäevasel, näiliselt autoriteete eitavas lääne tühiskonnas on üldse õpetajal ruumi?
UT soovitab selle staatuse suhtes olla ettevaatlik (Jak 3:1). Paratamatult seostub õpetajaks olemisega vastutus. Kuid kas tänapäeva kooliõpetaja saab/peaks vastutama ka muu eest kui ainult enda õppeaine korralikult selgeks tegemine? Meibi.
2 kommentaari:
Kas sa vaatasid eile õhtul ETVst mingit rootslaste dokumentaali koolist, kus immigrante õpetatakse? Mul tuli kohe selline tunne peale, et õpetaja töö on ikka see köikse öilsam siin ilmas !!
Nii et edu.
On jah, natuke kindlasti
Postita kommentaar