Homme on isadepäev. Minule esimene ametlik. Hanna-B teatas, et tal on mulle kink olemas ja see kindlasti meeldivat mulle. Isa on seega hea olla. Mis sest, et isatekitaja alles oma neljandat kuud ema kehas veedab.
Täna lähen enda isa ja ema vaatama. Raplamaale. Istume autosse sõidame päälinnna poodlema ja siis maale.
Veider mõelda, et ma oma kodupaika sellises lauses kasutan. Olen ju ise maakas. Maal sündind, kasvand, nooruse veetnud ja koolis käinud. Uhke olen selle üle.
Naljaks vaadata vahetevahel maalt tulnud tüüpe, kes tähtsa näoga seletavad, kuidas siga tappa, lehma lüpsta ja kartult panna. Siis teen mina oma linnainimese nägu, ütlen "ja-jaa" või "ahsoo" ja mugisen eneses naeru. See kõik ju tuttav.
Minu kokkusaamised isaga on kummalised, sest teismelisena ei saanud ma isaga kuidagi läbi. Me suhtlemine ca 17-15 aastat tagasi oli midagi põrnitsemise ja sisitamise vahepealset. Ei, mu isa pole mingi alkass või vastik vanamehenäss. Lihtsalt me ei saanud omavahel läbi. Mina olin punk ja tema ei saand minust aru.
Nüüd, kui kokku saame, siis me naerame ja räägime. Räägime südamelt seda, mida me oleks pidanud rääkima 17-15 aastat tagasi. hea, et nüüdki saab.
Oleme sarnasemad, kui arvasin. Teismelisena oli see minu suurim hirm.
Ehh, eks see andestamine, andeks palumine ja andekssaamine polegi nii lihtne. Kuid see on tehtav. Ja kerge on pärast.
Nojah, nüüd ärkas mu päike (HB) ka ülesse, kuulame U2, Johnny Cashi jms.
Ilus laupäev tõotab tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar