Saatsin risteellastele väikse arvamusjupi, et siis enesepaljastusega virtuaalselt edasi minna.Mul auto ei tööta. Ega tal, saanil, miskit hirmsuurt häda pole (aku või genekas), kuid seisab ämma-äia hoovis. Kuna aeg kiire, põle aega olnd ja remonteerimisele viia. Sestap kasutan lisaks kodakondsete masinale ka ühistransporti.
Nostalgitsemise mõttes on see tore elamus ja rõõmus taaskohtumine.
Kõige muljeterohkemad on mul kohtumised vanameestega. Täpsemalt - vanade meestega.
Teate küll, need kortsus nägude ja parkund kätega mehed, kellele elatud elu on otsaette kirjutatud. Noh, sellised vanad mehed. Näen neid bussis sees ja bussiaknast kah.
Ükspäev sättisin end kenasti istuma ühe koolipoisi kõrvvale esiistmele, et kohe hea ruttu maha minna. Järgmises peatuses sisenes bussi Vana Mees. Kepi najal ja pisut röötsakil. Piletit bussijuhi käest ostes käis ta pilk vilkalt ringi, et kas saaks istuda.
Ei, ta pilk ei peatanudki minul, kuid tõusin ikka. Vana Mees registreeris minu seisundi kähku ära. Ostis pileti ja lõõpas bussistmele. Minad trügiti sutsuke tahapoole. Terve tee Vana Mees niheles ja keerutas. Püüdis mulle otsa vaadata. Ja vaataski. Vaatasime teineteist ja siis nikatas Van Mees peaga - olen tänulik - või midagi sarnast oli sellesse nikatusse pandud. Kui bussi pealt maha läksin, siis Vana Mees lehvitas mulle. Korduvalt.
mina olin rahul.
Ma ei tea, kas need Vanad Mehed meenutavad moel või teisel mulle mu vanaisa või lihtsalt viitavad elu kaduvusele ja seega ka (eeladatavasti) minu tulevikule. Kuid midagi neis Vanameestes on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar