Usuinimestega kokkupuutes olles, leian end vestlustes, mis jõuavad otsapidi koguduse juurde. Enamasti on paljudel mu vestluspartneritel suur soov muuta kogudust, selle kultuuri ja eelkõige mingeid kindlaid inimesi selles.
Ma arvan, et mingismõttes on kristlik kogudus väljakutse ees. Vähemalt siin, Eestis, on kogudusel - s.t inimestel selles, tähtis küsida: mis on meie/minu olulisem eesmärk?
Enamasti toimub ju mandumine, stagantsioon kas siis eesmärgi puudumise; eesmärgi kättesaamatuse; olulise vaenlase kadumise või siis ressursside puudumise tõttu.
Koguduse eemärk ei saa enam olla pühapäevane jumalateenistus, lahedada noortekad, megad linnaüritused, ülevad ülistusteenistused jms. Koguduslik mõtlemine vajab restarti. See tähendab, et mina vajan restarti. Senikaua, kui kogudus serveerib end pelgalt läbi ürituste, teenistuste või inimsuhete ja mitte läbi Kristuse, olemegi jõudnud iseenda sabasöömiseni.
Kristuses sai Jumal inimeseks. Mitte iseenese pärast vaid inimese pärast. Kelleks olen nõus muutuma mina teise inimese pärast?
Kui Jeesus oleks täna Eestis, siis kustkohast me ta leiaksime? Ma ei usu, et ta väga mööda pühapäevaseid jumalateenistusi ja kesknädalasi ülistusteenistusi käiks. Tõenäoliselt istuks ta Setumaal tühjenevate külade külapoodide ees meestega, kelle peamiseks mõõtühikuks on 2-liitrine Bocki pudel. Kindlasti oleks teda nähtud ka Viljandi folgil ja Lelle Alternatiivil jne.
