No kelle heaks ma seda tööd siis teen?!

Kohalikus kobrulehes ilmus taaskordne "uudis". Jääb mulje, et keka õps andis mingile tüübile kettaga sahtlisse ja direktor vaatas pealt. Tegelt asi lihtsam. Keka õps tõstis talle mitteallunud tüübi rinnust õhku ja see oligi see "koolivägivald".
Kraavikas (selle loo keka õps) on üks muhedamaid tüüpe keda eales tean. Kuid tänu ühele ülbikule saab temast justkui miski vägivallatseja. Einoh. Tere tore!
Loed/kuuled sääraseid asju - käsi läheb rusikasse ja meel mõruks. No mille pärast ma siis koolis töötan. Loomulikut tuleb ette hetki, kus ise kisatud, sakutatud, füüsiliselt noomitud ja ka vastamisega kiusatud. Kuid kodanikud, see on ju pea ainuke keel, mida mõned tunnevad. Ja nad tunnevad seda hästi. Nad lausa ootavadki, et selliselt nendega suheldakse.
Hiljuti oli kokkusaamine kolme noore pätiga. üks kahjuks mu enese klassist. Üks nolmest õrsakesest kukkus kohe laulma, et tema isa on advokaat ja, et teda ei saa selle ega tolle paragrahvi alusel kuidagi süüdi mõista. Mõtlesin - vau! Vot nöed, noor tüüp (mingi 14-15a) ja juba teab karistusseadustikku. Tulevane jurist või siis olevane pätt. Mul pole siiani vaja olnud teada karistusseadustikku. Tal rumalakesel juba on.
Kas siis selliste pärast töötan koolis. Jah. Ka selliste pärast, sest mine tea, äkki jääb ka pätile tarkusetera hallolluse ja lollolluse vahepeale kõlkuma.
Kuid eelkõige siiski nende pärast - enda klassi pärast.
Poleks arvanudki, et mingisse õpilaste seltskonda ära kipun kiinduma, kuid nii see on. Ja vaata, see on hea!

selleks et soe hakkaks rõvelörtsis

tagasi

oleme HB-ga tagasi. rännakult ja külaskäigult. Sai köök tellitud ja õdet (Kristi) perega väisatud (mis moodne roppus eestikeeles?!)jja siis aeg sai võetud, et olla koos ALPAR seltskonnaga. Ühesõnaga - suht veenev nädalavahetamine. Nüüd kodus. Arvutiil uus pisipehme aken installitud ja elu mitme pügala võrra (richteri skaala järgi) ilusam.
Muuseas - HB kõht vormub järjest täiuslikumaks - ta on mu tõeline esirase!

v(f)undament

Eile toimus rida sündmusi, mis panid mind taas mõtlema sellele, et mis saab olla kiriku/koguduse vundament. Milline selgus või äratundmine. Selge see, et iga kogudus on oma nägu, täpsemalt pastori nägu või siis seda nägu, millist selgust või visiooni pastor järgib.
Kunagi käis Eestis Hiina-Ameerika jutlustaja Aron Jen, tema rääkis lugu ühest USA kogudusest, mis lõhenes tänu sellele, et kogudus ei suutnud ära otsustada, millist värvi vaip peaks olema põrandal. Ühtedele meeldis punane ja teistele roheline - tagajärjeks oli punase vaiba kogudus ja rohelise vaiba kogudus.
Tean mitmeid kogudusi, mis on tekkinud tülide ja eriarvamuste pinnal. Huvitav, kas see kunagine tüli on jäänud sel juhul nende koguduste visiooniks?
UT toob välja, et kogudus peab olema rajatud tunnistusele Kristusest kui Issandast ja Päästjast.
Vaid selline äratundmine võib ja saab olla väärikaks koguduse vundamendiks ehk aluseks. Sest see äratundmine on pea ainuke, mis liidabki inimesed koguduseks. Värvi- ja maitse-eelistused on erinevad, kuid Kristus üks.

Sõjakas Jumal?

Lugesin hommikukohvi kõrvale Vana Testamenti. Täpsemalt Joosua raamatut.Selline raamat, mis kirjeldab Kaananimaa vallutamist ja maa jagamist juudi hõimude vahel.
Verine värk.
Inimesi lüüakse maha linnade (loe: külade) kaupa. ja kõik Issanda enese korraldusel. ????
Et kas see ongi siis kristluse ja judaismi tegelik nägu?
Kunagi üks õpetaja (mittekirstlane) seletas seda asja sedasi - ka sõda on keel. Suhtlusvahend ja märgisüsteem. On ajaloos olnud perioode, mil sõda on olnud mõistetav keel. Teadupärast muutus sõda kui selline amoraalseks ja selgwelt üldsuse poolt hukka mõistetuks alles peale Esimest Maailmasõda.
Seega taas - Jumal laseb inimestele ja rahvastele kõnelda keeles, millest nad aru saavad.
Oi, kuidas mõnikord tahaks, et see kõne oleks segasem ja arusaamatum.
Üks sõber mul, vaevleb usukriisis. Ümbruskond sügeleb mis hirmus. Ise mõtlen, et mis siis nüüd, kas tegu on inimese loomuliku usulise arenguga (teadupärast on üks kasvamisteooriate seletusi just selline, et areng käib läbi kriiside) või ongi inimene ratsionaalsete, intuitiivsete ja emotsionaalsete otsingute tulemusel jõudnud uuema ja parema tõe tunnetamiseni, mille kohaselt Jumalasse uskumine on mõttetu? Või mis veel hullem - see pole kasulik. Sest miks uskuda Jumalat, kui sa ei saa kiiret ja vältimatut abi oma igapäevaprobleemidele. Just sellist abi, mida MINA tahan. Näiteks: kui tean, et mul on vaja ütleme 50 000 EEK-i, et soetada enesele köögimööbel, mul seda raha pole, kuid mu sõber pakub mulle tööd, millega on mul võimalik see raha mingi perioodi jooksul teenida, siis kas see on vastus minu soovile? Tahan ma ju kas määblit või raha!
Eks sellist usulist jäärapäisust ja ka nägematust tuleb mul ja ka teistel ette. Ka kirikul.

remondo

Teen remonti. Enda pisikeste, töntside sõrmedega keeran kruve metalli ja kipsi. Lihvin seinu ja olen igati lahe mees. Sest, et sissekolimine uude kodusse ootab. Väike "Timm" ootab kah (kutsume nii oma sündimata last - Timm Tamm kõlab ju hästi ;)).
Eile tegime äiaga seina auku. Sellist, kuhu saab panna kõiksugu nipsasjakesi, shampoone ja muid vidinaid. Auku tehes kukkusime filoforsseerima (sõber Helveri väljend). August ja selle mõõtudest ja kas on variant, et on olemas miski ideaalauk. Noh sellistel teemadel. Kuid tähtis kõige selle juures oli/on see, et mistahes teemadel me ka ei arutand - töö sai tehtud. Väga hästi sai tehtud. See on hää. kui "koju" (ämma-äia juurde) tulime, siis oli kohe teistpidine tunne sauna minna. Mitte sellise linnatohlakana (kellena iganädal käin) vaid töömehena, kes on tööd tehes higi valanud, pingutand ja saavutand. Ja see oli hea!

Koguduses on samamoodi. Me arutame ja vaidleme teoloogiate, meetodite ja muu säärase üle. Kuid tõeliselt saame rahulduse siis, kui töö õnnestub. Ehk siis kui kogudus kasvab, inimesed muutuvad isiksustena küpsemaks ja muu säärane.

Loll artikkel

Hommikuti ikke loen Delfit. kuid täna sattus mulle ette tõeliselt loll artikkel. Irjake - palvetan su eest.

Vanamehed

Saatsin risteellastele väikse arvamusjupi, et siis enesepaljastusega virtuaalselt edasi minna.

Mul auto ei tööta. Ega tal, saanil, miskit hirmsuurt häda pole (aku või genekas), kuid seisab ämma-äia hoovis. Kuna aeg kiire, põle aega olnd ja remonteerimisele viia. Sestap kasutan lisaks kodakondsete masinale ka ühistransporti.
Nostalgitsemise mõttes on see tore elamus ja rõõmus taaskohtumine.
Kõige muljeterohkemad on mul kohtumised vanameestega. Täpsemalt - vanade meestega.
Teate küll, need kortsus nägude ja parkund kätega mehed, kellele elatud elu on otsaette kirjutatud. Noh, sellised vanad mehed. Näen neid bussis sees ja bussiaknast kah.
Ükspäev sättisin end kenasti istuma ühe koolipoisi kõrvvale esiistmele, et kohe hea ruttu maha minna. Järgmises peatuses sisenes bussi Vana Mees. Kepi najal ja pisut röötsakil. Piletit bussijuhi käest ostes käis ta pilk vilkalt ringi, et kas saaks istuda.
Ei, ta pilk ei peatanudki minul, kuid tõusin ikka. Vana Mees registreeris minu seisundi kähku ära. Ostis pileti ja lõõpas bussistmele. Minad trügiti sutsuke tahapoole. Terve tee Vana Mees niheles ja keerutas. Püüdis mulle otsa vaadata. Ja vaataski. Vaatasime teineteist ja siis nikatas Van Mees peaga - olen tänulik - või midagi sarnast oli sellesse nikatusse pandud. Kui bussi pealt maha läksin, siis Vana Mees lehvitas mulle. Korduvalt.
mina olin rahul.
Ma ei tea, kas need Vanad Mehed meenutavad moel või teisel mulle mu vanaisa või lihtsalt viitavad elu kaduvusele ja seega ka (eeladatavasti) minu tulevikule. Kuid midagi neis Vanameestes on.

esmaspäevahommikune heietus

Uus töönädal saab raginaga hoogu sisse. Praegu kohvitassi taga istudes ei saagi veel sellest aru. Kuid viivukese pärast juba saan. Siis kui kooli jõuan ja pea klassi pistan.
Õpetajaks olemine on mulle siiani arusaamatu. Imetlen neid õpetajaid kellega koos töötan, kes ennast jäägitult pühendavad kooli ja õpilaste heaks. Ise nii ei suuda, ei viitsi ja ei taha. Sest "ei" on mõnevõrra kergem ütelda kui "jaa".
Õpetaja töö tagajärgede nähtavus või nähtamatus annab end tunda alles aastate tagant ja ka siis ei saa olle kindel, et selle või tolle inimese saatus ja käekäik on just sellest või tollest õpetajast mõjutatud. Kuid tahaks ju.
Soome koolitulistajagi oli kellegi õpilane.
Kes on minu õpetaja? Kas tänapäevasel, näiliselt autoriteete eitavas lääne tühiskonnas on üldse õpetajal ruumi?
UT soovitab selle staatuse suhtes olla ettevaatlik (Jak 3:1). Paratamatult seostub õpetajaks olemisega vastutus. Kuid kas tänapäeva kooliõpetaja saab/peaks vastutama ka muu eest kui ainult enda õppeaine korralikult selgeks tegemine? Meibi.

Laupäeva hommik...

... on käes. Juutide hingamisbäev, sabat, algas eile päikeseloojangul ja lõppeb täna päikeseloojngul. Üsna varsti siis juba (vähemalt siin, Eestis). Kuid, mis mul sest? Mina elan oma igalaupäevast ehteestlaslikku elu. Magan kaua tahan (kella üheksani!!!), söön hommikuks mida tahan (kaks tassi kohvi ja kaks röstsaia), tulin oma magava abikaasa kõrvale ja hakkasin blogima ja uudiseid lugema.
Homme on isadepäev. Minule esimene ametlik. Hanna-B teatas, et tal on mulle kink olemas ja see kindlasti meeldivat mulle. Isa on seega hea olla. Mis sest, et isatekitaja alles oma neljandat kuud ema kehas veedab.
Täna lähen enda isa ja ema vaatama. Raplamaale. Istume autosse sõidame päälinnna poodlema ja siis maale.
Veider mõelda, et ma oma kodupaika sellises lauses kasutan. Olen ju ise maakas. Maal sündind, kasvand, nooruse veetnud ja koolis käinud. Uhke olen selle üle.
Naljaks vaadata vahetevahel maalt tulnud tüüpe, kes tähtsa näoga seletavad, kuidas siga tappa, lehma lüpsta ja kartult panna. Siis teen mina oma linnainimese nägu, ütlen "ja-jaa" või "ahsoo" ja mugisen eneses naeru. See kõik ju tuttav.
Minu kokkusaamised isaga on kummalised, sest teismelisena ei saanud ma isaga kuidagi läbi. Me suhtlemine ca 17-15 aastat tagasi oli midagi põrnitsemise ja sisitamise vahepealset. Ei, mu isa pole mingi alkass või vastik vanamehenäss. Lihtsalt me ei saanud omavahel läbi. Mina olin punk ja tema ei saand minust aru.
Nüüd, kui kokku saame, siis me naerame ja räägime. Räägime südamelt seda, mida me oleks pidanud rääkima 17-15 aastat tagasi. hea, et nüüdki saab.
Oleme sarnasemad, kui arvasin. Teismelisena oli see minu suurim hirm.
Ehh, eks see andestamine, andeks palumine ja andekssaamine polegi nii lihtne. Kuid see on tehtav. Ja kerge on pärast.
Nojah, nüüd ärkas mu päike (HB) ka ülesse, kuulame U2, Johnny Cashi jms.
Ilus laupäev tõotab tulla.

juhi???? nimepäev

Täna teatas koolis üks viienda klassi poiss, et täna on Adolf Hitleri nimepäev ja et Hitler oli üks lahe mees. Siiralt. Ei mingi paatose ega muu säärasega. Eks kodus ole vist õpetatud nii.
Huvitav....

Mustvalgeid pilte

Üks kindel linn ja varjupaik (Slovakkia)

Karli silla algus (Praha)

Laternad (Wroclav)

Pärnu-Wroclav-Kutna-Hora-Praha-Viin-Krakow-Pärnu

Võeh! Selline pikk nädalane reis seks korraks seljataga. Käisin koos sõbra Andrese ja ansambli Miki Mausiga Viinis My Chemical Romance kontserdil. Mina olin Andresega rohkem bussi-ja reisijuhi ülesannetes.
Esimest korda matkabussiga. Väga mugav oli. Magamine, söömine ja muu säärane asi oli käepärast ja andis suuremahulist autonoomsust.

Veidra asjana tajusin et olen võõrandunud või eemaldunud noortest. Või õigemini noore põlvkonna arusaamadest. Tekkisid tõsised vaidlused näiteks riietuse üle (noh nende poolde põlve vajunud pükste üle). Mõni aasta tagasi poleks see teema mind kuidagi väga morjendanud, kuid nüüd tõstatus esile. Huvitav.
Väsimus on kontides siiski.
Homme jälle tööle...

See reis oli muutuste reis. Ses mõttes, et nii mõnegi jaoks muutus maailm. Sõber Andresel suri samal ajal ema, reisikaaslane Pamela sai 15 aastaseks, Eestis jõudsid talve esimesed külmad puhangud kätte, Bedwetters sai kohti esimesi emm-tii-viil.
Iseeneses toimus miski muutus - naine ja laps on veel olulisemad kui enne. ei taha enam eemal olla. Lihtsalt ei taha.

Vaidlesime/arutlesime Andresega ka usuasjade üle. Tema oma ilmavaatelt pigem budismusesse kalduv. Seega sai taarutud ja kombitud teineteise usumaastikel. Huvitav oli. Väga huvitav, kuid samas väga ettevaatlik tegevus. Õrnad oleme (inimestena). Mina olen. Järjest enam saan aru kuivõrd raske on seletada seletamatut - Jumalat. Samas kuivõrd kerge on mööda rääkida saamata aru terminoloogiast. Kuid see kasvatab mindki.