pühapäev, november 30, 2008

tulemine

Esimene Issanda tulemise püha on seega käes. Selles kõiges on midagi enedlist. Uskujad on (taas)tulemise ootamisest kõhevil juba viimased paartuhat aastat. Oodatav ei tule. Kuigi märke on juba igatsorti nähtud ja tõlgendatud. Kui aastanumber nulle või müstilisi kombinatsioone moodustab, siis kasvab ärevus ja (Taas)Tuleja ootus muutub hüsteerilisemaks. Iga sõda, maavärin, uputus ja epideemia on eeltähenduslik.
Esmakordselt oli Tulija saabumine ootuspäraselt ootamatu. Johannes on kirjutanud: "Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks,neile, kes usuvad tema nimesse,kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast. Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde."
Ega iga tulemine polegi oodatud. Kui Tulijaks on see, keda oodatakse, siis võib kaasneda kohustusi.
Ješua ben Jussuf, kaheksandal päeval ümberlõigatud juudi poiss oli Tulija.

peeglipoks

Sünnipäevad kipuvad üldjoontes olema toredad. mõnikord isegi huvitavad. Olime äiapapa sünnal - oleng nagu olema peab: mõnusad inimesed, veidike head ja paremat süüa, kingitusi ja siblimisi. Hakati teemasid lahkama. arutama ja vaagima. ei viitsind ise sõna võtta. Olen niigi liigpalju sõnu teinud (tegusi kah vaja). Tähtis polndki mille üle sõnasid võeti ja anti. Huvitav oli vaadata kuidas räägiti samast asjast ja eesmärgist, kuid mitme erineva nurga pealt. See kõik tekitas tunde justkui ollakse eriarvamustel. Teataval määral jäi õhku mittemõistmist ja pingetki. Liiga palju sõnu. Liiga vähe kuulamist.
See on ka minu pidev viga. Justku poksiks peegliga.
Mingil põhjusel läks kõht mul ka kenasti poollahti. Sedavõrd vähem tekkis mul soov sekkuda. Mängisin lastega ja kuulasin.

laupäev, november 29, 2008

vennatarkus



Vend Garel tuli mulle eile külla. Kuna peale sissekolimist pole olnd jõudu, et osta uut ja toimivat sisustust, kasutame laenatud mööblit. See ajab asja ära. Lubasin vennale, et kui kunagi jõukaks saan või kui õpetajatele hakatakse palka kullas maksma, siis ostan uue ja mugava voodi. Seepeale teatas vend, et sellisel juhul peab kulla väärtus väga madal olema...

kolmapäev, november 26, 2008

hääbumisest



ETV näitab just praegu miskit dok.filmi setudest ("Uus päev luuakse idakaares"). Ilus ja valus vaatamine.
Enda teada ei ole mu suguvõsa setudest. Kuigi osaliselt on Tartumaa, Hiiumaa ja Vana-Harjumaa verd loolamas koos tilgakese saksa-vene-juudi verega. Mu hääd sõbrad, vennad Saared on setu verd tegelased. mahedad mehed - hea huumorisoonega ja elulahked mehed.
Setumaal olen siiski mõned korrad käinud. Mitte lihtsalt turistina Pihkvat vaatamas, vaid ikka setude juures ja külas elanud. Mäletan, et kui talvel käisime, oli Eestis külm aga Setumaal oli väga külm ja suvel vastupidi: Eestis kuum, Setus väga kuum.
Setud on kadumas, vähemalt sellise eheda õigeuskliku killuna.
Kuid see hääbumine on väärikas. Siiski hääbumine.
Selge on see, et enda eluajal ei näe ma eestlaste kadumist. Ega meid nii kerge pole ka kaotada. Ajaloolises paratamatusest lähtudes võib see siiski juhtuda. Üsna pea. Mõnesaja aasta jooksul vast.
Kui viin, enesetapud ja HIV ei võta, eks siis aitab sellele kaasa kõikvõimas üleilmastumine või miskit säärast.
Kuid mine tea. Äkki me siiski jääme. Kõikide nende hädade, hivvide ja ilmastumise kiuste jääme rahvana alles.
Mine tea.

teisipäev, november 25, 2008

Lu Mi



Lu Mi tegi taaskord Eestimaal rekordeid. Paksusega. Autojuhid kurvad-kurjad; MuPo tegus ja tänu plaanivälistele elektrikatkestustele võib taaskord suuremat sündivust augustis 09 näha.
Lu Mi on tegija.
Meie pere on jalamehed. See on tegelt päris tore. Vinnasin poisi enesele selga (saime Karlikutelt spetsiaalse lapsekandmise seljaraami), võtsin naise käekõrvale ja tatsasime linna. tund aega puhast trampimist ja kohal olimegi. Saamuel jäi loomulikult unne. Päris huvitav oleks samuti rippudes kellegi seljas magada.
Autod liigauvad tigudena, vajuvad läbi poolkõvade teede, aga elu läheb edasi.
Lumi on kristlikus leksikas ülima puhtuse üks sünonüümidest. mitmetes vagades lauludest on fraas "puhtamaks kui lumi". Lumi on lumivalge siiski vaid piltidel. Lumel on värvid, toonid ja pooltoonid. Mõnikord on lumi ka kollane (seda süüa ei tohi).
"Puhtamaks kui lumi" tähendab seega Jumala poolt uuendatud ja puhastatud südametunnistust. Või vähemalt nii me kristlastena sellest pildist aru saame.
Lumi on tore kuid samas on see ka suur pettus. Kevadel kui lumi sulab, siis lume alt välja sulanud sodi ja praht on päris ebameeldiv.
Lumine mets ja põld on siiski meeliülendavad pildid.
Meile lumi meeldib.

esmaspäev, november 24, 2008

Katastroofi pealinnPärnu!



No tule taevas appi!
Vaatasin Terevisiooni uudiseid ja seal rääkis Ester Vilgats Pärnust, mis tuntud kui katastroofi peallinnast. No mis mõttes. Paar korda sajani jooksul loksub meri mõnisada meetrit rannast edasi ja kohe katastroofi pealinn.
Muidugi kui auväärt ajakirjanik midagi muud selle all silmas ei pidanud. Näiteks võimalust peksa saada (kuigi Tõstamaal või Kablis on šansid vast suuremad) või siis meie linnavalitsust. Või hoopis kultuuri ja noorteprojektide alarahastamist meie linnas.
Kardan siiski, et ajakirjanik pidas silmas loodusjõude.
Sellisel juhul ajakirjanik eksis.

laupäev, november 22, 2008

EW 90!: absurditeatri meistriklass



Seekord veidike eluolulist virisemistki.
Üldiselt arvanm, et ega virisemine väga ja ei aita. Pigem on edasiliikuvaks jõuks laiskus - soov muuta elu lihtsamaks panebki meid pingutama.
Sai ostetud kena korter uusarenduses. Siis tuli kinnisvaraturu kukkumine ja nüüd servapidi majanduskriis. Arendusfirma on pankrottis, meil mitmed eluolulised asjad olemata: korralikult toimiv kanalisatasioon, asfalttee ja tänavavalgustus. Selleks, et kanalisatsioon täiesti kasutada on vaja teha mingeidremonttöid. Ajasime elanikega selle raha kokku. Nüüd siis selgus, et Nordea pank on see, kes ei ole nõus ühte olulist torusõlme Audru vallale üle andma. Nordea oli kinnisvarafirma võlausaldaja, seega saavad nad kobiseda kui vaja. tore, et 21. saj. alguses oleme sellises olulorras, kus potentsiaalselt peame kolmas kord maksma asja eest, mille eest me juba kaks korda oleme maksnud! Minge ja proovige, võtke poest kokakoola makske, siis minge selle kokakoolaga uuesti poode ja makske uuesti ja siis veel kord. tore ka see, et auväärsel pangal on täiesti seaduslik alus olemaks, et see sõlm meile maha müüa, kuigi oleme seda juba ostnud korda kaks.
Milline on kõige paindlikum pank Põhjamaades?

kolmapäev, november 19, 2008

ootuspäratus




On ju tuttav tunne, et tahad midagi meeleheitlikult saada. Kujutad end ette seda omams või kasutamas. Mõttes kuuled helisid, tunned lõhna ja/või maitset. Unistus Selle kättesaamisest muutub juba sürreaalseks kogemuseks.
Mul selliseid hetki palju olnud: unistus lõppudiplomist; seksist; autost; isiklikult teenitud rahast; Fender bassist; isiklikust kodust jne. Viimatine oli siis unistus Bossi bassi pedaalist. Sain kätte eile. Proovisin täna. Unistus oli suurem.
Pedaal on hea või isegi väga hea. Mulle meeldib. Aga...
Aga ikka ootad mingit äraseletatud tunnet või Teadmist. Ise olen siiski rahul.
Unistused kipuvad ikka täituma aga mitte alati sellises värvitoonis nagu ettekujutus näitab.

teisipäev, november 18, 2008

no ma'isaaaru



aegajalt ikka on hetki kus on asju, millest aru ei saa päris lõpuni.

1. Miks inimene, kes teab väga hästi, mida suitsetamine teeb tervisega, ikkagi seda teeb sealjuures väites, et ta võib iga kell selle maha jätta.

2. Miks kenad noored tüdrukud end raha eest müüma hakkavad.

3. Miks me armastame aeg-ajalt inimesi asjade pärast, mida nad omavad.

4. Miks ma otsin rohkem vabandusi millegi sellise mittetegemiseks, mida ma tegelikult väga tahaks teha.

5. Surelikkusest

ühesõnaga päris mitu asja, mis tekkitab aeg-ajalist arusaamatust

mitte et ma ise oleks kõigest sellest vaba, lihtsalt mõttes sellised peas

hädamerel laine vähem



ssamait! sain täna kätte kauaihaldet pedaali. sire ja kabe näeb välja, eks näis kuda kõlab
rõemu põhjus suureneb.
Muidu elu nigu ikka EW-s
savisaar kekutab ja ansip keerutab
ja vanakaru lööb lulli

esmaspäev, november 17, 2008

tekstivägistus

Praegu on mul tekstivägistamise periood. See tähendab, et kui ka tahaks, siis miskit asjalikku kirja ei saa.
Mõnel tekst lippab justkui oleks vaimset purgeeni ahmind, enesel ei lähe nii kergelt.
Mõtegi sellest, et ebaoluline on muutunud igapäevaseks ja tehtult oluliseks, väsitab.
Seevastu olulise enese jaoks sõnastamine ei tulegi nii kergelt.
Nüüd siis kippus mõttevilgutus vhilosoohviliseksminema. Kuna mõttemulinat on kah iga nurk täis, siis olgu seda vähem.

maisemad teemad:
A) Ostsin iibeist miski pedaali bassile. Kohale saabund pole. Närvi ajab. Tahaks juba heli kuulata, mõtelda ja sobitada. Tean, tean, et õige bassimees mängib 4-keelse Fender jazzmaniga, ilma pedaalide, protsessorite ja muu vidinateta.
Minu bassimehe karjäär sai alguse laenatud Haukka bassiga, seejärel hakkasin kasutama Rapla Vabakogudse Yamaha bassi, vahepeal oli käes ka miski Jolana või Musima semiakustiline pill, Pärnusse tulles laenasin tulevase naise venna Ibanez GSR bassi. Ja alles siis kui bändi tegemine kaootilisemaks muutus lasin enesele USA-st tuua Fender Americcan Deluxe Precision pilli. Sellega siiamaani kena olemine. Minu esimeseks isiklikuks bassi aksessuaariks oli loomulikult ise tehtud 10m juhe. Esimene "tõsisem" ost oli ZOOM 506 protsessor. Teda saatis Zoomile iseloomulik zumin. Kuigi puhas bassi kõla on ilus, meeldib seda ilusat veidi väänata. Eks näis, kuda see uue vidinaga võimalikuks osutub.
Bassimeheks saamisel oli prohvetiks mu ema. Kui me olime parajad tatikad, et saaks aru pillimängimise soovist (u 12-aastased), siis sebis keegi kolhoosist (kas oli see kultuurimajajuhataja Helgi sussi või keegi muu), et kohaliku VIA "Miki"pillimehed õpetaks pillihuvilisi poisse pilli mängima. Kui ma sellest kodus rääkisin, siis ema soovitas bassi õppida, et kerge pill ainult 4 keelt. Loomulikult oli see tobe mõte. Õige pillimees mängis kitra või siis trummi. Kidraõppijaid oli kiiremaid ja asjalikumaid (Gunnar Läll ja Koit Kutsar, bassimeheks sai klassivend Trulla, klahvinäppariks ja kaasvokaaliks klassivend Pime ja põhilauljaks ja trummariks onupoeg Eq). Sündis kohalik punkbänd "Spunk" ja minust sai...transamees. Ja aasta oli 1986. Päris mitu aastat sai proovides jõlgutud ja kontserditel oldud. Esialgu oli "Spunk" vägagi muljetavaldav seltskond u nagu Pärnus Miki Maus algushetkedel. Põhilood olid Generaator M loomingust. Kuid eks see nõua suurt julgust kui nõuka-aegses koolis koolipeol laulab noor bänd: direktori, õppalajuhataja ja pädagoogide ees "sa oled pipra****". Hiljem läks asi süldiks, sest kolhoosipeol maksti "Õllepruulija" eest, punk aga sisse ei toonud. "Spungist" sai "Brandy" ja mina olin ikka transamees. Vahepeal tegi kolm proovi ka VIA "Brandy" prooviruumi pillilaoansambel "Moris", kus mina vist mängisin trummi(?), kuid see oli selline psühedeelne-krüptopunk ja kahjuks ei saand asja. Alles siis kui sain kristlaseks ja hakkasin kogudses rohkem käime leidsin enese jaoks pillimängimise, esialgu kidra.
Seminaris panime kokku teoloogiatudengite bändi "Probaton" (lühend nimest "Prosopon ton Probaton" ehk "lambapale"). Seal saigi minust bassimees. 1996 esimest korda tegime spontaanset proovimöllu Meelis Saarega. See kulmineerus aastalõpuks ansambliks Dream Room, Siis oli aasta 1996, edasine on lihtsalt ilus olnud. Liiga ilus...

B) Poiss kosub kui mägi - juba kaks hammast suus ja laseb tahkemat toitu (püreena küll esialgu). Nii, et temaga on lihtsalt võrratu.

C) HB muutub kaunimaks iga päev. Nüüd on ta (taas)avastanud enese jaoks jooksmise. Käisime Kohilas õel külas - see jookseb kah iga õhtu, rebis HB kaasa ja nüüd jooksevad nad mõlemad, üks kohilas, teine Papsaare metsade vahel. Ise otsustasin pisut autost puhata, eks seda naljagi ole huvitav vaadata.

teisipäev, november 11, 2008

kõige pikem reis...



Meie reis Itaaliasse oli meie poja jaoks elu pikim reis just teekonna kauguse mõttes (teekonnal olemise mõistes oli tema teekond viljastatud munarakust sündimiseni siiski pikim).
Kuue kuu vanuse lapsega reisimine on tegelikult lihtne. Võtad ta selga, topid kärusse, leelutad temaga, annad süüa ja elu ongi ilus :)
Põle ma Itaaliast suurt midagi arvanud. Siiski oli see päris OK.
Esialgu olime Brescias (Milano lähedal olev linn), kus olime külas kohalikul nigeerlaste kogudusel. Sai tükikest sellist ülevõimendatud ja tantsulist Aafrikat tunda. Huvitav oli miski nende toit, kus ühes potis on veis, kalkun ja kala kuid, mis samas maitseb kui lammas. Vot see on kulinaaria tippklass!
Arusaam ajast on väga erinev meie arusaamast. Tund hiljem kuhugi jõuda või minna - norm.
Siiski oldi meiega soojad ja sõbralikud.
Edasi kasutasime enda vaba aega rendiautoga sõitmiseks. Esmalt Veronasse ja hiljem Firenzesse.
Vahepeal ka Ravenna ja miskid väikesed Itaalia linnakesed.
Firenze jättis siiski väga võimsa mulje. Lihtsalt ilus. Aega oli vähe - üks päev selle linna jaoks ei piisa. Liiga palju oli näha.
Kodus olemine on siiski tore. Vaatamata mõningatele olme jamadele ja mingile nähtamatule surutusele, mida järjest rohkem märkan.
Aknast paistab sügistormine Papsaare