Kui olete lugenud M.Raua "Musta pori näkku" (muidugi olete), siis teate seda peatükki, kus Raud kirjeldab miskit järjekordset kontserti, kus viibib ka tuntud muusik, kes kannab Stetsonit (ehk siis Steinfeld). Lugu päädib ööga miskis kohas, kus noor Raud kuuleb, et seina taga Stetsoni kandja (ehk siis Steinfeld) on miski poisikesega. Kuna Stetsoni kandja (ehk siis Steinfeld) on usklik, siis ka Raud palub, et Jeesus sellele asjale lõpu teeks. Raud on laua pisarates.Kuid Jeesus ei tule ja ei tee sellele lõppu.
Raud on vihane. Miks siis Jeesus ei sekkunud?
Selline lugu jääb painama. Siiski peab ütlema, et Jeesus sekkuski. Ehk siis enesele tahatmatult oli Raud ise Jumala "tööriist" sellel hetkel. Kuid ainult arg, hirmunud ja vihane tööriist. Nagu kirves, mis on metsas, kuid mis ei lase end kasutada, kuid ometi on tige, et miks puid ei raiuta. Mõnikord arvatakse, et meie, kristlased, oleme mõnevõrra nupust nikastanud, kuna usume, et Jumal meie eluolukorrad lahendab. Muidugi ma usun seda, kuid ma usun ka seda, et Jumal tegutsebki inimeste kaudu.Olla jumalik "tööriist", on iga inimese osa. See väljendub ka meie üldistes väärtushinnagutes. Ja alati nõuab sekkumine julgust ja usku, ehk siis usujulgust.
