.... vabaduseks on meid vabastatud...
Paulus kirjutab nii. Seesama antiikaja habemik, kes läbi dramaatilise pöördumiskogemuse jõudis isikliku Kristus-kogemuseni. Muuseas, midagi säärast kogevad tänapäeval sajad ja tuhanded moslemid, kes pöörduvad kristlusesse läbi Kristus-kogemuse.
Vabadusest siis...
Mõtlesin siin hiljuti, et vaba-olemise mõõdikuid on päris mitu. Näiteks siis kui teed miskit teadlikult ja avalikult, ilma et kardaksid tagajärgi. Kui lõpetasin põhikooli, siis panin külapoe ees täismeeste seas suitsu ette - kuna kooli õpetajaskond ei saand miskit teha, ja seadus justkui kah mitte, siis tundsin end vabana. Kogu pungi-periood (mis vahelduva eduga kestab vist edasi) on olnud selline proovimise- ja manifisteerimispõhine vabaduse deklaratsioon. Ma teen, sest ma saan ja võin.
On asju mille tegemiseks pean valima seltskonda ja aega. Veini (eks)alkohoolikuga ei joo.
Paar päeva ühe vestluse tagajärjel leidsin, et vabadus on ka see kui suudame miskist teemast rääkida. Avalikumalt ja häbita. Mitte, et teema peaks olema häbiväärne või salajane, kuid teatud kogemused on isiklikud ja valusad.
Suhete sasipuntrad on valusad, isiklikud ja sageli ka meie endi poolt stigmatiseeritud. Sestap peidame ja varjame neid. Oleme justkui süüdi. Käpardid. Luuserid.
Vabadusekogemus võib alata rääkimisest. Avalikumalt ja häbita.
P.S täna lõkkekohta puhastades leidsin hästi suure tõugu. Sam omastas selle ja pani talle nimeks Kaspar. Muidu tore elukas ainult lõhn ei pidavat meeldima
