Olen korilane

Igasügisene metsatung kestab. Seenerindel muutusteta. Kes ees see mees, kes hiljem, see leiab eest lisaks purkustrambitud seenesodile ka mõned meeldivalt varju jäänud kuuseriiskad. Minu arvates on tegu meie metsade seentest parima ja ainsa söödava seenega.
Tänase rünnaku tagajärg Raplamaal oli keskpärane seenesaak ja vägagi meelepärane metsajalutuskäik.
Hanna-B deklareeris, et kui laps/lapsed tulevad, siis lisaks seenelkäigule hakkame ka marjul käima. See on tore, kui arvestada tõika, et marjul-seenel oleme nelja abieluaasta jooksul nii umbes kolm-neli korda käinud. Eks see tõsi on, et lapsed elu kipuvad muutma. Vähemalt nii me arvame. Hiljem vist püüame lapsi muuta oma elu järgi.
Tagasi tulles koriluse juurde - sellega sama lugu kui kalapüügiga. Protsess on olulisem kui tagajärg. Isegi mu linnaplikast abikaasa arvas, et tore oli (vaatamata sellele, et tegelikult kuusevõsas tuulamine ei olnud meeldiv).

Kuid korilase raske elu ei ola ainult saak ja värske õhk. Loomulikult oli tähtsal kohal ka väikeste sugulastega mängimine (kaasa arvatud mu mitte nii väga väike õde, vend ja venna tüdruk). Mängisin üla kuueteist aasta mängu "uka-uka (tuki-tuki) mina prii".
See vaevas korralikult ära - pole naljaasi end kuuseotsa peita ja siis sealt märkamatult ja puhtaks jäädes alla tulla!
Ja siis - saun. Soomeugrilaste puhtusrituaal. Ai hea!

Mis saab edasi?!

Vaatasime Hanna-B-ga ja äiaga seda filmi. Minu nõudmisel. Keegi tuttav (vist hetkel rase Evelyn) soovitas.
Tore oli vaadata sellist briti ilmalõpufilmi. Veider oli see, et Hanna-B tajus/tundis, et see pisikesele tulevasele Tammele ei meeldi. Või, et see tekitab ebameeldivaid seoseid talle ja pisikesele.
Keha reageeris miskil teistsugusel viisil.

Maailmalõpp teemana, paelub ikka ja jälle inimkonda. Iga aasta tõstab pead siin või seal ilmalõpu kuulutaja. Otsitakse ülesse kõikvõimalikud ennustused. Populaarseim neist vaieldamatult Johannesse Ilmutuse raamat. Maailm, vähemalt inimeste maailm peaks kõige kaduva teed vast ehk niikuinii minema. Kuid kuidas ja millal see toimub. See on küsimus omaette.
Praegu püüan keskenduda sellele elule. Elamisele. Olen mõelnud, et kui mu elukvaliteet oleks selline, et oma sõpradest tuttavatest lahku minnes mõtleks, et see on viimane kord kui ma neid näen, siis oleks ma ikka kõva mees.
Mitte sellises skiso mõttes, et kardan või sedasi. Vaid selliselt elaksin oma elu, et iga samm ja tegu, pilk ja puudutus oleks aktuaalne. Oluline.

Hea film

Hanna-B-ga on üheks meie lemmik vaidlusteemaks HEA FILM. Teate küll seda olukorda. Olete just plaaninud pool-spontaanselt, et vaataks miskit filmi. Lähete videolaenutusse ja siis see algab. Kõik need uued ja põnevad filmid. Üks on lugend "TV Nädalast" et see on saanud viis tärni. Teine vaatab kaane taha ja loeb välja oi-kui-kõva süžee. jne, jne. Lõpuks päädib õhtu sellega, et vaatate ühte nn kompromissfilmi. Või lihtsalt seda filmi, mida naine tahab vaadata.

Mis on siis selle HEA FILMI mõõdupuu. Režisöör? Näitlejad? Huvitav kaameratöö? Kestvus? Filmis räägitav keel? (Tunnen mitut inimest, kes ei suuda vaadata filme, mis on muus keeles kui inglise keel).
Kunagi öeldi, et on olemas kolme sorti filme: head filmid, halvad filmid ja gruusia filmid.
Tgasi tulles mõõdupuu juurde: mille alusel seda teeme?
Kuna filmikunstil suur mõju meie elule, siis saab ju ka küsida, et kui meie elu võrrelda filmiga, siis mis teeb selle HEAKS, väärtuslikuks?
KAs kestvus või hoopis miski muu?

Pikk elu on hea eesmärk, kuid sisukas elu veelgi parem. Nii ma vähemalt arvan (kuigi tahaks ka vanaks elada).

Mõned isetehtud pildid

Kohtumine tundmatuga

Eile sai (oletatavasti) minu ja Hanna-B veel sündimata laps 8 nädalaseks.
Eelmisel reedel käisime teda esmakordselt vaatamas. Ultraheliga ja puha. Kuni "tundmatuga" kohtumiseni olin üsna segaduses. Ei teadnud päris täpselt kuidas olla, kas minna koos naisega ämmaemada kabinetti jms. üritasin siiski piisavalt isane olla ja asjalikku nägu teha.
KÕIK MUUTUS hetkest, kui arst näitas ultraheli pilti arvutiekraanilt. Esmalt täpike ja siis pulseeruv ollus selle keskel. "Süda," nii teatas arst justkui muuseas.
Minu süda tegi paar kiiremat jõnksu ja plõnksu ja sellest hetkest sai osa minu eksistentsist mõistusepärase vastuse.
Loomulikult ma kardan. Mitte niivõrd Hanna-B rasedust ja sünnitust. Eelkõige seda, kuidas tulevane ilmakodanik ontlikuks ilmakodanikuks lasta kasvada.
Tema olemasolu on juba niigi habras ime. Kas oskan tulevikus talle seda tema ellu sisse istutada, et selliseks ta minu jaoks jääbki? Ka siis kui ta isa jälgedes käib? Ka neis jälgedes, milles ma parema meelega ei oleks viibinud?
Ootan teda.

Miks kassid koeri ei salli?!

Lapsesena sai minul ja mu sõpradel selgeks, et kassid koeri ei salli. Nii kui sõbralik pitsu miskile miisule lähenes, nii kohe ajas miisuke selja küüru, saba püsti ja karvad puhevile. ise veel susises. Vaene koer, mõtlesime. Ja siis see algas. Kassi käpa nähtamatu kuid tabav löök koera koonule. koera valuniutsatus ja kassi pagemine. Või siis koera pagemine.
See kordus alati. Siiamaani kordub.
Kui vanematele maale külla lähen, siis näeb seda pilti moel või teisel sageli.
Erakordne on olukord, siis kui kellegi kass ja koer miskil põhjusel täiesti rahulikult koos eksisteerivad ühe ja sama ruutmeetri peal.
Mõned aastad (või oli see kümmekond aastat) tagasi lugesin artiklit, mis seletas lahti selle olukorra. Asi peituvat lihtsalt kasside ja koerte erinevas kehakeeles ja signaalides. Nad tõlgendavad teineteise kehakeelt erinevalt. Kui koerale tähendab saba liputamine sõbralikkust ja uudishimu, siis kassile on sama käitumine ründava käitumise signaal.

Vahetevahel tundub, et ka kirikus käivad asjad sama moodi. Ehks siis, me saame aru, et meil on oluline, unikaalne ka elusid muutev sõnum, mida kogu maailm peaks kuulma (kaasaarvatud kodulinn ja isa-ema). Kuid niipea kui "suu avame", siis arukam osa meie kuulajaskonnast kas muigab või üritab vaikselt massi sulanduda.
Kas keel, mida me räägime kirikuna, on mõistetav maailmale, kellele me seda räägime?
"Armas Jeesus õnnista...", "verevari", "jumala tall", "Halleluuja", "aamen" jne.
kas sõnavara on sarnaselt mõistetav ka väljaspool olijale?

Kuidas vahendada oma unikaalset ja erakordset jumalakogemust oma kaassõbrale ja -töölisele sellisel moel, et ta minust aru saaks?

Nelipühisündmus on tekitanud mitmeid eri tõlgendusi. Kas tegu oli rääkimisimega või oli hoopis kuulmisime. Mu endine pastor Indrek Luide armastas väljendada, et tegu oli hoopis arusaamisimega. Jumal lasi inimestel rääkida Tema suurtest asjadest keeles, millest ka teised inimesed aru said.

Kuidas see teadmine rakendub kaasaja kirkus, koguduses Eestis?
Kas usuleigetele eestlastele saab rääkida Jumalast moel, et see neile ka korda läheb? Mitte ainult vihast nõretava kommentaarina Delfi keskkonnas.