viimaks

Isakssaamine ja -olemine on ka poolaastana võimas. Tehtagu järgi. Vat see on hea aasta ja ilus elu!

hirmu jõud

hirm on võimas asi. sellel on ka võimas jõud. selline jõud, mis terve elu võib inimest saata. levinud on seisukohad, et meie lapsepõlv on see, kuhu külvatakse tuleviku kompleksid, harjumused, sättunused ja ka hirmud. see on hirmus asi.
kui hirm surma ees kõrvale jätta, siis suureks hirmuks mulle, on hirm sõja ees.
küllap on selle taga edukas nõukogude süsteem, mis läbi sõjafilmide, saadete nagu "Teenin Nõukogude Liitu, Afganistani sõja, tsiivilhäirete ja tuumasõjapropaganda kaudu selle minusse on istutanud. aeg ajalt tekib veider katarsis, kus tahaks, et tulgu siis juba see sõda - saaks selle jama kaelast ära. mitte, et ma sõda heroiseeriks. sõdade õigustajaid on olnd palju ja tuleb veelgi - igast rassist, usust, soolisest sättumusest ja muust tüübist.
aeg-ajalt näen sõjast und. tavaliselt lõppeb sellega, et saan tina. lõplikult. ärkamine on valus ja higine.
ärevad ajad suurendavad seda ärevust.

ID

Vaatasin just filmi "Expelled no intelligence allowed". Julge vaade teadusliku tasalülituse peale, kus teatud seletusi elu kohta võib ja peabki kuulutama ja teistsuguseid vastupidiselt, ei tohi kohe mitte sallida. Ameerikalikult tehtud, mustvalgelt välja joonistatud teemad. Elu pole alati nii väga lihtne.
Räägiti intelligentse disaini teooriast. Seegi päris huvitav. Usklikuna - pole mul tegelt vahet, kuidas teadus seletab elu universumit ja Jumalat. See kõik on usu küsimus. Kuna mõtlemisvõime siiski kuulub inimeseksolemise jurde ja ka uskumises ja ratio kasutamises ei olegi niiväga suurt vastuolu, siis on huvitav ka seletusi vaadata.

Eelnimetatud film annab teatud sissevaate teadusmaailma. Seda tasub vaadata.

sellist jõuluõhtut polegi olnd:
esimest korda koos enda lapsega
olla eemal enda vanematest, õdedest ja vennast
ilma jõulukuuseta
ilma suurema kingimölluta
mõteldes hirmpaljude asjade üle

kusse saime lõpuks jõulu esimesel pühal - seega on toanurgas kuuskki kaunistatuna
kuusk on aga und ei ole

taasavasin blogiukse

aasta vajab veel väljavahetamist


Väike jõulumõte kah. Rääkisin seda ka Vabakooli jõulupeol.

Jõuludega seostub Jeesuslapsuke sõimes, koos tarkade, karjuste, Joosepi ja Maarjaga. Siiski mitte sündimise pärast ei ole Jeesus aktuaalne ja oluline, vaid elu pärast, mlda ta elas. Elu on kingitus. Mistahes elu. Kink mulle ja mu kaasinimesele. Selles on ka jõulude tähendust. Jõulud on iga päev.

Selline referatiivne lausestus.

püstitatud eesmärk saavutatud

õpetajatöö sügavam ja filosoofiline olemus laseb püstitada enda ametile kaks olulist eesmärki:
a) vastu pidada jõuluvaheajani; b) elada üle jõuluvaheajale järgnevad viis kuud ja saavutada suvevaheaeg.
Esimene etapp sai läbi. Päris rahul olen. Väsinud, tülpinud, aga rahul.
Jõulud võivad alata!

jõuluhaiku

tegime jõuluhaikusid - mina mõtlesin ja hb silbitas ja vana karu lõi trummi

essa:
suurem rõõm anda
ka siis kui asju pole
süda heliseb

tessa:
maarja vaev oli
suur valgus pimeduses
laps tuli ilma

esimene ja viimane

Millal oli sinu esimene kord? Millal on minu esimene kord? Esimene kord on nii eriline! Esimest korda kui ma sind nägin...
Esimene kord on muutunud teatud sorti kultusobjektiks. Mistahes eluvaldkondades peame esimest korda just eriliseks: esimene hingetõmme, esimene tahke toit, esimene hammas, esimene seks, esimene palk jne. See kõik on nii oluline. Tuleb talletada, salvestada ja selle erilisust iga hinna eest mäletada. Miks? Miks on esimene parem kui viimane või teine või kahesaja kolmekümne viies?
Miks ei proovi elada, et asjad, mida teeme oleks justkui viimased. Kuidas siis maitseks guljašš kohvikus või kuidas meeldiks film mida arvutist vaatan? Millise pilguga vaataksin enda abikaasat ja last? Milline oleks mu suhete kvaliteet? äkki on see, midagi sellist, mida Piibel õpetab iseendale ja maailmale suremisest?
Eks esialgu oleks päris masendav, kuid teisalt kaasneb sellega vabadus ja puhas nauding. Või midagi säärast.
Milline oleks mu palve kui teaksin, et see oleks viimane või kuidas kõlaks viimane laul Jumalale? Milline oleks mu viimane jutlus?
Ühel matusel kuulsin lugu ühest mehest (oli vast mingi vagamees), kes hakkas elu lõpus surivoodil viimast kirja kirjutama, ta alustas kirja: "Ma olen lahkumas elavate maalt...", siis ta mõtles ja alustas uuesti: "ma olen lahkumas surijate maalt..."
Kas algus on parem kui lõpp?
Vaid koos olles moodustavad lõpp ja algus täiuse.
See kukkus küll selline olemuslik halin. Sedagi vahel vaja.
Lõpetan

piprakoogi aeg

Täna siis avati meie majas ametlikult pisike piparkoogimajade tootmisliin. HB ja Katrin möölavad õhtuotsa: mõõdavad tainast, küpsetavad ja glasuuritavad. Maja täis mõnusat piparkoogi lõhna. pildil paistavad majade katused. Selline kena ruuduline ma-igatsen-valgeid-jõule katus.
Vaatamata sellele, et keegi pani meie maja kütusepaagist hulga kütet tuuri ja torudeparandus lükkus järgmisse aastasse; vaatamata sellele et osad inimesed ei maksa õigeaegselt enda veearveid ära, mille tulemusena pean mina vett äravedavale mehele seletama, et tegelikult oleme toredad ja ontlikud inimesed; sellele kõigele vaatamata on rõõmu: HB, Saamuel-poiss ja lähenev koolivaheaeg koos jõulude ja aasavahetusega. Isegi tühi pangaarve ja rahakott on omamoodi rõõmus - kõik oluline ongi juba olemas.

Järjest enam hämmastun, et kaaskristlaste seas levib arusaam, et aju tuleks jumalateenistuseks koju jätta, mõtlemine ja analüüsivõime ära unustada ja et leidub hulk rõõmurulle, kes silmad säramas peas seda kaasa noogutades takka kiidavad. Nojah. See oleks tore, kui need samad inimesed ei vaimustuks iga teaduslikku (see tähendab väga ratsionaalse ja kriitilise ) avastuse eest, mis kinnitavad meie usku Jumalsse. Veider - ma pole Jumalasse uskumiseks vajanud kunagi teaduslikke tõendeid ja ometi olen ma süüdi mõtlemises...
"O Sancta simplicitas," nende sõnadega lausus ennast ajalukku tuleriidal põlev Jan Hus, kui üks usin, vaga hing tuli tuleriidale veel üht haokubu lisama.
Ma polegi päriselt aru saanud, miks kardetakse haritust, analüüsivõimet ja kriitilisust. Jumalat see ei mõjuta, tema imetegusid ka mitte, Piibel lausa käsib kriitiliselt mõtelda, eriti kõikvõimalike jutlustajate, õpetajate, prohvetite ja teiste suhtes.
Tarkus ja vagadus pole vastandid. Pigem täiendused. Olulised täiendused.


Hiljem:
Tegelikult on need pseudoprobleemid. Tõelised teemad on kuskil mujal. Palvetan su eest Mark.

äi leia üles

Lugesin Raua raamatu läbi - see lõppes enamvähem seal kus mina enamvähem alustasin. Mitte sellist umbjoobes eksistentsi vaid olemist punk-identiteediga.
Mõtlesin, et oleks kena mõned noorusaegsed tagistatud pildid ülesse. Aga ülesse ei leia neid. On alles lugu. See eest leidsin posu piinlikke pilte. Neid ma küll siia ei riputa. Piinlik on.
Ma olin selline maa-punkar. Oli tagi, olid needid, olid soditud NL armee vormipintsakud, ketid ja rotid. Kuid olime rohkem omavahel koos, kuulasime punki (Generaator M, Kulo, J.M.K.E) jõime mõned asjad ja olime kohapeal kuumad.
Kord Rapla raudtejaamas olles (mis oli meie lemmik pesitsuspaik Rapla pungid veetsid aega tollases Sides st. postkontoris) läks meil kõht tühjaks. Kuna paremat mõtet ei tuld, siis istusime rongile, sõitsime jänestena Tallinna, läksime pelmeenibaari, ostsime kamba peale kopikate eest pelmeene, sõime ära ja siis tulime tagasi. Vot nii punk olin!

blogijutlus

Pidasin (tegelikult lasin pidada) pühapäeval jutluse. Esitlen seda nüüdki. jutlus on vabalt kasutatav kõigile. Vaja läheb vaid kahte inimest , kes suudavad arusaadavalt maha lugeda; kahte tooli, kus peal sildid (JEESUS ja INIMENE) ja jutlus võibki alata. Mingi 5 minutiga on asi tehtud. Kes siis ka aru ei saa, see on...

INIMENE: Jeesus muuda mind?
JEESUS: Mida sa tahad, et ma muudaks?
INIMENE: Mind?
JEESUS: Kas sa tahad, et ma muudaksin kõike sinus?
INIMENE: Jah
JEESUS: Ma ei taha sind muuta?
INIMENE:????
JEESUS: Sinus on niipalju head, kas siis nähtaval või varjatud kujul. Kui ma sind muudaksin, siis ma peaks ka kõik selle sinus muutma. Kas sa seda soovidki?
INIMENE: Muuda siis kõik halb minus heaks.
JEESUS: Seda ma ei saa
INIMENE: Miks? Kas sa ei suuda?
JEESUS: Miks ei suuda? Ma lõin universumi ja elu mittemillestki; ma olen kõikvõimas. Ma võin ja suudan kõike. Kuid ma ei muud kõike sinus.
INIMENE: Miks siis, kas sa tahad mind kiusata?
JEESUS: Kiusaja ma pole. Ma ei muuda halba sinus heaks, kuna sa oled minult saanud hindamatu kingituse – vaba tahte. Kui ma muudaksin kõik halva sinus heaks, siis oleksid sa tahteta olend, kes ei saa valida hea ja halva vahel.
INIMENE: Aga see teeb elu nii talumatult raskeks
JEESUS: Ma tean seda
INIMENE: Kuidas sa tead?
JEESUS: Umbes kolmkümmend aastat elu inimesena, mäletad?
INIMENE: Kuid mis siis minust saab. Raske on.
JEESUS: Ma tean (nagu ma ütlesin); kuid olukord pole ju lootusetu – ma ei muuda sind täiesti, aga sa võid muutuda.
INIMENE: Ma ei saa enam aru. Algusel sa ütled et sa ei muuda mind, kuid siis ütled, et ma võin muutuda.
JEESUS: Sinu vaba tahe ongi selleks, et teha valikuid ja läbi selle muutuda.
INIMENE: Aga miks siis mul sind vaja on, kui ma võin ise muutuda – teen vaid häid valikuid ja sellest piisab?
JEESUS: Inimene, juba algusest (ma mõtlen inimkonna algusest) peale on sinu valikute tegemine käinud väga kummalisi radu pidi. Mida aeg edasi seda suuremaks on läinud maailmas ülekohus, kurjus ja kõik see, milles sa süüdistad mind. Kuid inimesest sõltuva kurja oled sa ise valinud. Sinu valikud ei ole kõik halvad ja kurjad, seal on ka palju head. Kuid, mis puudutab seda, kas mind on vaja või mitte, siis on see küsimus vildakalt püstitatud: mina universumi loojana peaks küsima, kas sind, inimest on vaja või mitte? Vastus sellele oled sina. Teiseks, vaatamata suutmatusele alati õigesti otsustada, tuletan ma sulle meelde, milline hea ja õige valik – see on hääl sinus, mida sa nimetad südametunnistuseks. Kuid andestus tehtud ülekohtu ja kurja pärast tuleb ainult läbi minu.
INIMENE: On osa minust, mida ma ei taha teada, mäletada. On tegusid, sõnu, kavatsusi ja mõtteid, mis on valed või vähemalt tunduvad valedena. Mis siis nendest saab?
JEESUS: Need olen ma juba võtnud, aga sina pole neist lahti lasknud... Niisiis, inimene, mida sa tahad?
INIMENE: Ma tahan muutuda
JEESUS: Milliseks?
INIMENE: Sinu sarnaseks

teo-loog

vahetevahel käitub teoloog teole omaselt. poeb karpi peitu.
blogeerdamine on tore kuid selle avalikkus väsitab. seega olen mõnda-aega kättesaadav pisemas ringis. pool-suvalise selektsiooni alusel.
m'nda aega ongi see koht mõtete kogumise ja mõtlemise koht.

Yx ilus pilt

evangeelse kristluse viletsuseks...

...peab ütlema, et, on jutlusekeskne teenistus. Kuulun ise evangeelsete kristlaste hulka (siia mahuvad kõiksugu "elukaid" nagu baptistid, nelipühilased, karismaatikud, elusõnalased, priilased, evangeeliumikristlased, tuhanded independent kirikud jne), sestap julgen lõuga ka laiutada.

Täna mõtlsein selle peale, et tunnen tean päris mitmeid inimesi, kelle usuline ja vilosoohviline ilmapilt täiesti teisest mäest kui minu oma. Nad räägivad sellest väga vähe, kuid elavad seda välja. See on võimas. Meie, seevastu, igal teenistusel püüame tabada tõeliselt suurt Mõtet ja Iva ja püüame seda kuidagi taas ja taas selgeks teha. Oi kui tüütu ja igav.
Seda kuidas Jumalat teenitakse ja kuidas Temasse usutakse, mulle evangeelsete seas meeldib, kuid sõnu on liiga palju. Me ei anna ruumi elada. Kui ka üritab keegi meie poolt räägitut elama, siis leiame veel kolm kuni viiskend asja, mida saaks veel paremini teha.
Evangeelne kristlane ei sure loomulikku surma - ta räägitakse surnuks.

P.S Ei, mul ei ole usukriisi
P.S.S Ei, ma ei hakka usust lahti ütlema või kogudust vahetama. Lihtsalt heiastusid mõttekesed autoroolis.

liivane

Mk 11:12-14, 20-26 täienduseks. Paar nädalat agasi sai kodugrupis räägitud. Õhku jäi küsimusi. See Juhan Liivi luuletus aitab mõista, mida ma silmas pidasin.
(Mu jutt tundub selline inside joke olevat. Eks ta olegi, kel kõrvad kuulda see kuulaku!)

Hõlpsam on mägesid tõsta,
kergem on kaljusid kanda,
hõlpsam on ilmasid hoida
kui südametunnistust halba.

Jõuad sa, või ei jõua sa,
sured sa, või ei sure sa -
päike paistab kui päikene,
koit on süütusläikene!

Südametunnistus aga sööb sind,
südametunnistus maha lööb sind.
Tumedas elad sa, kumedas kõnnid sa
südamekoormaga!

tulemine

Esimene Issanda tulemise püha on seega käes. Selles kõiges on midagi enedlist. Uskujad on (taas)tulemise ootamisest kõhevil juba viimased paartuhat aastat. Oodatav ei tule. Kuigi märke on juba igatsorti nähtud ja tõlgendatud. Kui aastanumber nulle või müstilisi kombinatsioone moodustab, siis kasvab ärevus ja (Taas)Tuleja ootus muutub hüsteerilisemaks. Iga sõda, maavärin, uputus ja epideemia on eeltähenduslik.

Esmakordselt oli Tulija saabumine ootuspäraselt ootamatu. Johannes on kirjutanud: "Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas. Ta oli maailmas, ja maailm on tekkinud tema läbi, ja maailm ei tundnud teda ära. Ta tuli omade keskele, ent omad ei võtnud teda vastu. Aga kõigile, kes tema vastu võtsid, andis ta meelevalla saada Jumala lasteks,neile, kes usuvad tema nimesse,kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast. Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde."
Ega iga tulemine polegi oodatud. Kui Tulijaks on see, keda oodatakse, siis võib kaasneda kohustusi.
Ješua ben Jussuf, kaheksandal päeval ümberlõigatud juudi poiss oli Tulija.

peeglipoks

Sünnipäevad kipuvad üldjoontes olema toredad. mõnikord isegi huvitavad. Olime äiapapa sünnal - oleng nagu olema peab: mõnusad inimesed, veidike head ja paremat süüa, kingitusi ja siblimisi. Hakati teemasid lahkama. arutama ja vaagima. ei viitsind ise sõna võtta. Olen niigi liigpalju sõnu teinud (tegusi kah vaja). Tähtis polndki mille üle sõnasid võeti ja anti. Huvitav oli vaadata kuidas räägiti samast asjast ja eesmärgist, kuid mitme erineva nurga pealt. See kõik tekitas tunde justkui ollakse eriarvamustel. Teataval määral jäi õhku mittemõistmist ja pingetki. Liiga palju sõnu. Liiga vähe kuulamist.

See on ka minu pidev viga. Justku poksiks peegliga.
Mingil põhjusel läks kõht mul ka kenasti poollahti. Sedavõrd vähem tekkis mul soov sekkuda. Mängisin lastega ja kuulasin.

vennatarkus

Vend Garel tuli mulle eile külla. Kuna peale sissekolimist pole olnd jõudu, et osta uut ja toimivat sisustust, kasutame laenatud mööblit. See ajab asja ära. Lubasin vennale, et kui kunagi jõukaks saan või kui õpetajatele hakatakse palka kullas maksma, siis ostan uue ja mugava voodi. Seepeale teatas vend, et sellisel juhul peab kulla väärtus väga madal olema...

hääbumisest

ETV näitab just praegu miskit dok.filmi setudest ("Uus päev luuakse idakaares"). Ilus ja valus vaatamine.
Enda teada ei ole mu suguvõsa setudest. Kuigi osaliselt on Tartumaa, Hiiumaa ja Vana-Harjumaa verd loolamas koos tilgakese saksa-vene-juudi verega. Mu hääd sõbrad, vennad Saared on setu verd tegelased. mahedad mehed - hea huumorisoonega ja elulahked mehed.
Setumaal olen siiski mõned korrad käinud. Mitte lihtsalt turistina Pihkvat vaatamas, vaid ikka setude juures ja külas elanud. Mäletan, et kui talvel käisime, oli Eestis külm aga Setumaal oli väga külm ja suvel vastupidi: Eestis kuum, Setus väga kuum.
Setud on kadumas, vähemalt sellise eheda õigeuskliku killuna.
Kuid see hääbumine on väärikas. Siiski hääbumine.
Selge on see, et enda eluajal ei näe ma eestlaste kadumist. Ega meid nii kerge pole ka kaotada. Ajaloolises paratamatusest lähtudes võib see siiski juhtuda. Üsna pea. Mõnesaja aasta jooksul vast.
Kui viin, enesetapud ja HIV ei võta, eks siis aitab sellele kaasa kõikvõimas üleilmastumine või miskit säärast.
Kuid mine tea. Äkki me siiski jääme. Kõikide nende hädade, hivvide ja ilmastumise kiuste jääme rahvana alles.
Mine tea.

Lu Mi

Lu Mi tegi taaskord Eestimaal rekordeid. Paksusega. Autojuhid kurvad-kurjad; MuPo tegus ja tänu plaanivälistele elektrikatkestustele võib taaskord suuremat sündivust augustis 09 näha.
Lu Mi on tegija.
Meie pere on jalamehed. See on tegelt päris tore. Vinnasin poisi enesele selga (saime Karlikutelt spetsiaalse lapsekandmise seljaraami), võtsin naise käekõrvale ja tatsasime linna. tund aega puhast trampimist ja kohal olimegi. Saamuel jäi loomulikult unne. Päris huvitav oleks samuti rippudes kellegi seljas magada.
Autod liigauvad tigudena, vajuvad läbi poolkõvade teede, aga elu läheb edasi.
Lumi on kristlikus leksikas ülima puhtuse üks sünonüümidest. mitmetes vagades lauludest on fraas "puhtamaks kui lumi". Lumi on lumivalge siiski vaid piltidel. Lumel on värvid, toonid ja pooltoonid. Mõnikord on lumi ka kollane (seda süüa ei tohi).
"Puhtamaks kui lumi" tähendab seega Jumala poolt uuendatud ja puhastatud südametunnistust. Või vähemalt nii me kristlastena sellest pildist aru saame.
Lumi on tore kuid samas on see ka suur pettus. Kevadel kui lumi sulab, siis lume alt välja sulanud sodi ja praht on päris ebameeldiv.
Lumine mets ja põld on siiski meeliülendavad pildid.
Meile lumi meeldib.

Katastroofi pealinnPärnu!

No tule taevas appi!
Vaatasin Terevisiooni uudiseid ja seal rääkis Ester Vilgats Pärnust, mis tuntud kui katastroofi peallinnast. No mis mõttes. Paar korda sajani jooksul loksub meri mõnisada meetrit rannast edasi ja kohe katastroofi pealinn.
Muidugi kui auväärt ajakirjanik midagi muud selle all silmas ei pidanud. Näiteks võimalust peksa saada (kuigi Tõstamaal või Kablis on šansid vast suuremad) või siis meie linnavalitsust. Või hoopis kultuuri ja noorteprojektide alarahastamist meie linnas.
Kardan siiski, et ajakirjanik pidas silmas loodusjõude.
Sellisel juhul ajakirjanik eksis.

EW 90!: absurditeatri meistriklass

Seekord veidike eluolulist virisemistki.
Üldiselt arvanm, et ega virisemine väga ja ei aita. Pigem on edasiliikuvaks jõuks laiskus - soov muuta elu lihtsamaks panebki meid pingutama.
Sai ostetud kena korter uusarenduses. Siis tuli kinnisvaraturu kukkumine ja nüüd servapidi majanduskriis. Arendusfirma on pankrottis, meil mitmed eluolulised asjad olemata: korralikult toimiv kanalisatasioon, asfalttee ja tänavavalgustus. Selleks, et kanalisatsioon täiesti kasutada on vaja teha mingeidremonttöid. Ajasime elanikega selle raha kokku. Nüüd siis selgus, et Nordea pank on see, kes ei ole nõus ühte olulist torusõlme Audru vallale üle andma. Nordea oli kinnisvarafirma võlausaldaja, seega saavad nad kobiseda kui vaja. tore, et 21. saj. alguses oleme sellises olulorras, kus potentsiaalselt peame kolmas kord maksma asja eest, mille eest me juba kaks korda oleme maksnud! Minge ja proovige, võtke poest kokakoola makske, siis minge selle kokakoolaga uuesti poode ja makske uuesti ja siis veel kord. tore ka see, et auväärsel pangal on täiesti seaduslik alus olemaks, et see sõlm meile maha müüa, kuigi oleme seda juba ostnud korda kaks.
Milline on kõige paindlikum pank Põhjamaades?

ootuspäratus

On ju tuttav tunne, et tahad midagi meeleheitlikult saada. Kujutad end ette seda omams või kasutamas. Mõttes kuuled helisid, tunned lõhna ja/või maitset. Unistus Selle kättesaamisest muutub juba sürreaalseks kogemuseks.
Mul selliseid hetki palju olnud: unistus lõppudiplomist; seksist; autost; isiklikult teenitud rahast; Fender bassist; isiklikust kodust jne. Viimatine oli siis unistus Bossi bassi pedaalist. Sain kätte eile. Proovisin täna. Unistus oli suurem.
Pedaal on hea või isegi väga hea. Mulle meeldib. Aga...
Aga ikka ootad mingit äraseletatud tunnet või Teadmist. Ise olen siiski rahul.
Unistused kipuvad ikka täituma aga mitte alati sellises värvitoonis nagu ettekujutus näitab.

no ma'isaaaru

aegajalt ikka on hetki kus on asju, millest aru ei saa päris lõpuni.

1. Miks inimene, kes teab väga hästi, mida suitsetamine teeb tervisega, ikkagi seda teeb sealjuures väites, et ta võib iga kell selle maha jätta.

2. Miks kenad noored tüdrukud end raha eest müüma hakkavad.

3. Miks me armastame aeg-ajalt inimesi asjade pärast, mida nad omavad.

4. Miks ma otsin rohkem vabandusi millegi sellise mittetegemiseks, mida ma tegelikult väga tahaks teha.

5. Surelikkusest

ühesõnaga päris mitu asja, mis tekkitab aeg-ajalist arusaamatust

mitte et ma ise oleks kõigest sellest vaba, lihtsalt mõttes sellised peas

hädamerel laine vähem

ssamait! sain täna kätte kauaihaldet pedaali. sire ja kabe näeb välja, eks näis kuda kõlab
rõemu põhjus suureneb.
Muidu elu nigu ikka EW-s
savisaar kekutab ja ansip keerutab
ja vanakaru lööb lulli

tekstivägistus

Praegu on mul tekstivägistamise periood. See tähendab, et kui ka tahaks, siis miskit asjalikku kirja ei saa.

Mõnel tekst lippab justkui oleks vaimset purgeeni ahmind, enesel ei lähe nii kergelt.
Mõtegi sellest, et ebaoluline on muutunud igapäevaseks ja tehtult oluliseks, väsitab.
Seevastu olulise enese jaoks sõnastamine ei tulegi nii kergelt.
Nüüd siis kippus mõttevilgutus vhilosoohviliseksminema. Kuna mõttemulinat on kah iga nurk täis, siis olgu seda vähem.

maisemad teemad:
A) Ostsin iibeist miski pedaali bassile. Kohale saabund pole. Närvi ajab. Tahaks juba heli kuulata, mõtelda ja sobitada. Tean, tean, et õige bassimees mängib 4-keelse Fender jazzmaniga, ilma pedaalide, protsessorite ja muu vidinateta.
Minu bassimehe karjäär sai alguse laenatud Haukka bassiga, seejärel hakkasin kasutama Rapla Vabakogudse Yamaha bassi, vahepeal oli käes ka miski Jolana või Musima semiakustiline pill, Pärnusse tulles laenasin tulevase naise venna Ibanez GSR bassi. Ja alles siis kui bändi tegemine kaootilisemaks muutus lasin enesele USA-st tuua Fender Americcan Deluxe Precision pilli. Sellega siiamaani kena olemine. Minu esimeseks isiklikuks bassi aksessuaariks oli loomulikult ise tehtud 10m juhe. Esimene "tõsisem" ost oli ZOOM 506 protsessor. Teda saatis Zoomile iseloomulik zumin. Kuigi puhas bassi kõla on ilus, meeldib seda ilusat veidi väänata. Eks näis, kuda see uue vidinaga võimalikuks osutub.
Bassimeheks saamisel oli prohvetiks mu ema. Kui me olime parajad tatikad, et saaks aru pillimängimise soovist (u 12-aastased), siis sebis keegi kolhoosist (kas oli see kultuurimajajuhataja Helgi sussi või keegi muu), et kohaliku VIA "Miki"pillimehed õpetaks pillihuvilisi poisse pilli mängima. Kui ma sellest kodus rääkisin, siis ema soovitas bassi õppida, et kerge pill ainult 4 keelt. Loomulikult oli see tobe mõte. Õige pillimees mängis kitra või siis trummi. Kidraõppijaid oli kiiremaid ja asjalikumaid (Gunnar Läll ja Koit Kutsar, bassimeheks sai klassivend Trulla, klahvinäppariks ja kaasvokaaliks klassivend Pime ja põhilauljaks ja trummariks onupoeg Eq). Sündis kohalik punkbänd "Spunk" ja minust sai...transamees. Ja aasta oli 1986. Päris mitu aastat sai proovides jõlgutud ja kontserditel oldud. Esialgu oli "Spunk" vägagi muljetavaldav seltskond u nagu Pärnus Miki Maus algushetkedel. Põhilood olid Generaator M loomingust. Kuid eks see nõua suurt julgust kui nõuka-aegses koolis koolipeol laulab noor bänd: direktori, õppalajuhataja ja pädagoogide ees "sa oled pipra****". Hiljem läks asi süldiks, sest kolhoosipeol maksti "Õllepruulija" eest, punk aga sisse ei toonud. "Spungist" sai "Brandy" ja mina olin ikka transamees. Vahepeal tegi kolm proovi ka VIA "Brandy" prooviruumi pillilaoansambel "Moris", kus mina vist mängisin trummi(?), kuid see oli selline psühedeelne-krüptopunk ja kahjuks ei saand asja. Alles siis kui sain kristlaseks ja hakkasin kogudses rohkem käime leidsin enese jaoks pillimängimise, esialgu kidra.
Seminaris panime kokku teoloogiatudengite bändi "Probaton" (lühend nimest "Prosopon ton Probaton" ehk "lambapale"). Seal saigi minust bassimees. 1996 esimest korda tegime spontaanset proovimöllu Meelis Saarega. See kulmineerus aastalõpuks ansambliks Dream Room, Siis oli aasta 1996, edasine on lihtsalt ilus olnud. Liiga ilus...

B) Poiss kosub kui mägi - juba kaks hammast suus ja laseb tahkemat toitu (püreena küll esialgu). Nii, et temaga on lihtsalt võrratu.

C) HB muutub kaunimaks iga päev. Nüüd on ta (taas)avastanud enese jaoks jooksmise. Käisime Kohilas õel külas - see jookseb kah iga õhtu, rebis HB kaasa ja nüüd jooksevad nad mõlemad, üks kohilas, teine Papsaare metsade vahel. Ise otsustasin pisut autost puhata, eks seda naljagi ole huvitav vaadata.

kõige pikem reis...

Meie reis Itaaliasse oli meie poja jaoks elu pikim reis just teekonna kauguse mõttes (teekonnal olemise mõistes oli tema teekond viljastatud munarakust sündimiseni siiski pikim).
Kuue kuu vanuse lapsega reisimine on tegelikult lihtne. Võtad ta selga, topid kärusse, leelutad temaga, annad süüa ja elu ongi ilus :)
Põle ma Itaaliast suurt midagi arvanud. Siiski oli see päris OK.
Esialgu olime Brescias (Milano lähedal olev linn), kus olime külas kohalikul nigeerlaste kogudusel. Sai tükikest sellist ülevõimendatud ja tantsulist Aafrikat tunda. Huvitav oli miski nende toit, kus ühes potis on veis, kalkun ja kala kuid, mis samas maitseb kui lammas. Vot see on kulinaaria tippklass!
Arusaam ajast on väga erinev meie arusaamast. Tund hiljem kuhugi jõuda või minna - norm.
Siiski oldi meiega soojad ja sõbralikud.
Edasi kasutasime enda vaba aega rendiautoga sõitmiseks. Esmalt Veronasse ja hiljem Firenzesse.
Vahepeal ka Ravenna ja miskid väikesed Itaalia linnakesed.
Firenze jättis siiski väga võimsa mulje. Lihtsalt ilus. Aega oli vähe - üks päev selle linna jaoks ei piisa. Liiga palju oli näha.
Kodus olemine on siiski tore. Vaatamata mõningatele olme jamadele ja mingile nähtamatule surutusele, mida järjest rohkem märkan.
Aknast paistab sügistormine Papsaare

lõpuks ometi

Lõpuks ometi on meie pragmaatilistee, rehepaplike ugri-mugrilaste seas tekkinud tõsisem eetiline diskussioon. Seda mitte sellel tasandil kas üks poliitik võib teise pilti tulistada või tuntud suurpartei K-kohukeste näol end reklaamida.
Mulle meeldib Aivar Jürgensoni artikkel Postimehes, mis läheneb aborditemaatikale keelelisest aspektist lähtuvalt. Erinev sõnakasutus toob erineva hinnangu abordile. tegelikult mitte ainult, mistahes eetilistes küsimustes, saame alati semantika taha peituda.
Teema on valus ja raske, seda enam, et endal pooleaastane poiss kasvab ei kujutaks ette seda, et ei oleks talle andnudki võimalust.
Laps on alati eesmärk, mitte kunagi tagajärg.

Olgu jääv meile päike

Täna oli kodugrupp meil. Lisaks muudele toredatele mõtetele ja arvamustele, võttis Birgitta julguse kokku ja küsis luba joonistada meie tahvlile. Algul joonistas ta vaalaskala ja mere, hiljem muutus see päikeseks. Selles on midagi igavest - lõputult naeratavad harali kiirtega päikestes. Ürglapselik on joonistada sellist päikest. Seetõttu lükkasin selle ülesse.
Oli kunagi selline laul, mida Georg Ots laulis:

Suur päiksesõõr, all taevakaar.
Nii näeme joonistust poisil.
Kõik valmis teeb,
siis lihtsalt veel alla ta kirjutab read:
:,: Olgu jääv meile päike,
olgu jääv meile taevas,
olgu jääv meile ema,
olgu jääv minu rõõm! :,:

Truu sõber hea,
mind usu sa,
rahvad kõik ihkavad rahu.
On aastaid meil kolmkümmend viis,
kindlalt ka kordame siis:
:,: Olgu jääv meile päike,
olgu jääv meile taevas,
olgu jääv meile ema,
olgu jääv minu rõõm! :,:

Ei vaenujõud,
ei sõjaõud poegadel surma või tuua.
Jääb päikseleek,
jääb õnnetee.
See on me kõikide püüd:
:,: Olgu jääv meile päike,
olgu jääv meile taevas,
olgu jääv meile ema,
olgu jääv minu rõõm! :,:

Kui nõukaaeg seljataha jätta, siis on täitsa mõttega laul. Pateetiline, kuid parem kui bemmikumm. Väiksena sai seda päris mitu korda lauldud. Ka vene keeles, kuid siis loomulikult muudetud sõnadega, mis pilasid nõuka võimu.

kellele kuulub nina?

Saamuelil on nohu. Juba päris mitu päeva. oleme ninna lasknud soolalahust; imenud ninapumbaga tatti välja ja muud säärast. Peamine tulemus on see, et kui käsi hakkab poisi ninale lähenema läheb meeletuks olelusvõitluseks. Poiss rabeleb ja väänleb nii mis kole. Tundub, et tänu nohule on ta hakanud ninast kui endale kuuluvast kehaosast paremini aru saama. Nina on tähtis värk. Nina suurus ja kuju määravad väga palju inimese juures ära. Kui on ikka selline korralik suur nina, siis ei saa sinust lihtsalt niisama mööda vaadata. Loomulikult saab silma torgata ka kena präädbiti nosuninaga. Seejuures peab arvestama siiski selle tähelepanu riivatust ja iharust.
On igatsugu ninasid: kreeka nina, kongus nina, nosunina, kärss, nospel, ninnu, kartul-nina.
Ninatark, ninakas ja ninamees.
Laeval on nina, koeral koon ja seal kärss.
Kuid nina muutub oluliseks alles seeläbi, kelle või mille külge on ta kinnitunud. Minu nina ilma minuta oleks täiesti ebaaktuaalne. Kuid mina ilma ninata oleks jätkuvalt aktuaalne. Mihkel Jaagupoja ninasaagat oleme ju kõik põnevilsilmi vaadand.
Siiski pole nina vähetähtis, ta on osa meie nähtavast identiteedist, ehk välimusest.
Teismeea noor elab läbi vast kõige dramaatilisemaid muutus - karvkate süveneb, käed-jalad venivad välja ja kõiksugu ootamatused seoses organitega, mis aitavad inimliigil ka tulevikus eksisteerida. Kõige nähtavamalt toimub siiski muutus ninaga. Armsast väikesest nosplist kasvab kartul-või kongnina. Ilus laps hakkab tundma ennast veidi inetumalt ja teistmoodi. Seega on nina tähtis. ja õigus on mu pojal ja tema mõttekaaslastel, kes arvavad, et enda ninasse ie tasu igatsorti asju toppida. Kuid enda nina tuleb mingil määral uutesse asjadesse toppida. Kuid mõistlikult. Ja valetada ei tohi, sest siis kasvab nina pikaks.

kadedusssssss

Loen siin mõne inimsitika blogindust ja tunnen kadedust. Seetõttu, et oskavad nad olulisi asju lihtsalt ütelda. Näiteks Piret või Kaarel või Heiko või mõni teine teist. Muidugi on tähtis mõista kirjutaja tausta. Alati me seda ju ei tea. Kuid Parimat tasub uskuda.
Samas ei saa ma päris isegi aru, miks ma blogin. Päris päeviku pidamiseks seda ju lugeda ei saa, kuna päevik on selline intiimne siputamine. Blogimine enamasti suht avalik välgutamine.
Ja ega maigast blogist kah vääga hästi aru ei saa. Küllap minu omastki ei saada aru. Isegi ei saa alati.

assamait!

sirivides erinevaid blooge oli päris ilus teadmine, et osad teist on mu blogindusele enda omas viidanud.
Kuidagi tuleb seda olukorda nüüd ära kasutada.
Kuidas? Seda ma alles mõtlen välja.
Praegu käib PSHG tertia S usundiloo arvestus. Leppisime kokku, et kui töö saab keegi tehtud, siis ütleb "Aamen" ja kui klassist õpilane väljub, siis "halleluuja!". Siiamaani on väga lõbus.
Vot kuidas käib kristlik ajupesu ühes eliitkoolis - rõõmu ja tralliga!

sitta kah...

seda pilti teab vast iga eestlane, kel kaheksakümnendate teisel poolel arusaamine mingilgi moel ilma asjadest juba olemas oli.
Tol hetkel oli mu jaoks kõige põnevam asja juures keelekasutus, veidi hiljem sain aru ka sümboolikast ja pildi mitmekihilisusest. Selliste asjadega on paraku siiski nii, et autor paneb vast ühe kihi ja nipet-näpet juurde, vaataja kukub aga nägema kihte ja sügavusi. Ja mis kõige hullem, hakkab neist ka veel kõva häälega rääkima.
Igatahes, paar päeva on sitavedu olnud mullegi väga tähtis teema, kuna veoauto läks katki meie arendusel, siis on tulnd seda asja ajada, et see, mis torust alla lastud saaks ka enda eelviimase rahupaiga, enne kui puhastatuna läbi väikese ja suure veeringluse lõpuks tagasi kokakoolana minusse jõuab.

Kui kihtidest rääkida, siis mõned asjad on kihitud. Näiteks "Mr Beani puhkus". Mõtetu ja piinlik film. HB leidis kuskilt ja tõi koju. Päris veider oli. Kuid filmivaatamise pluss on jälle mingis sfääris kirjas. Kui muud ei saa, siis kiruda ikke saab.
Teisalt on mõne asja hoomamine mu jaoks päris keeruline.Stephen Hawkingi "Universum pähklikoores" nõuab mul päris mitu pingutust ja läbimõtlemist, et aduda (kus on alles sõna välja mõeldud?!) universumi ja kvantmaailma asju. Kuid huvitav on . Kihiline.

eila veel nägin eestimaad

tegime meeste asja helveri, kaido ja ermoga. ses mõttes, et istusime pärnus autosse ja põrutasime otse talinasse. kartisime, lasertulistasime ja lõpuks spaatasime. sõime burksi ja rikkusime nii mõnelgi veidral viisil seadust. õhtul väike käeproov pokkeris (ohutu loomulikult).

hea on olla vahetevahel niisama. olesklemiseski on olemist ja päris mõnusalt. lisaks tsölibaadile arutlesime ka elu väärtuste teemal (peamiselt eutanaasiast lähtuvalt.

hb ja poiss olid samal ajal haapsalus miskil naistekonverentsil. seega said kõik lambad murdmata ja hundid sööduna hakkama

la bella vita

väikse mehe suured rõemud

saime piretilt trollipojale miski laheda värgi, kus mehehakatis saab rippudes istuda ja siis sellega mööda elamist kärutada
esialgu töötab vaid "r" käik koos ohtra ilaga
aga vend on rahul ja täiega
pildi tegin kui saamuel-poiss mööda kimas ilge itsiga
rõem asjadest käib meiega kaasas
siiski on tema suurimad rõemuhetked minu või hb nägemine ja söömine loomulikult

sai seda vanainimeste asja jälle avalikult tehtud

Oli jälle õpetajate päev. Sütevakas meil selline komme, et esineb Õpside Bänd. Seekord sai kaks kontseertot antud - neli lugu päeval ja viisteist lugu õhtal. Lubasime sellega asja ära lõpetada. Kühvel Liina oleks peaaegu nutma hakand ja mõni auväärne pädagoogki sõnas, et pisar tuli silma.
Ma enese jaoks olen välja mõelnd, miks säärane vembutamine on oluline. Tegu pole ainult meelelahutusega vaid millegi enamaga. Nimelt annab narrimäng säärases konservatiivses keskkonnas nagu kool, võimaluse õpetajatel paljastada viivuks või hetkeks enese inimlik ja veider nägu. See omakorda tasandab õpetaja-õpilase suhet. Ja vaata, see on hea.

mul on Jumala savi!

Tegelikult on Jumala savi meis kõigis. Kui kautada Piibli metafoori, siis inimene ongi juskui savi Jumala käes, keda ta vormib ja kujundab. Siiski evib kaasajal teatud sorti maagilist mõtlemist, mis tahab panna meid uskuma täpselt vastupidises - Jumal on savi meie kätes. Meil oleks sellisel juhul justkui võime Jumalat vastavalt enda soovide järgi kujundada. "igalühel on enda jumal" või siis "mina olengi jumal", sellist arvamust tilgub viimasel ajal suht mitu korda.
Soov olla jumalik on inimlik soov. Jumalik tähendab eelkõige siiski inimlikkust (muarust), sest et Jumal sai Kristuses Inimeseks.
Laskuda kõrgemast dimensioonist madalamasse võib olla päris valus.
Ja oligi...
Mul on Jumala savi. Ja seda savi on mul palju. Sõtkusmist, muljumist on palju. Oi kui palju, kuid siiski on see veel sõtkutav.

usuliste sissetung

Usulised tulevad.
Tulevad pampude, kottide, kirjutiste ja plakatitega
Usulised tulevad
Tulevad uksest ja aknast, tornist ja keldrist
Usulised tulevad
Tulevad leekivate tõrvikute, maailmalõpu ja jumalavihaga
Usulised tulevad

Sellised tegelased liiguvad mööda Eestimaad - räägivad Jumala vihast ja muust säärasest. Aga Kristuse sõnumi kese oli siiki armastus, andestus, lunastus ja vabadus. Sellest usulised ei räägi. Külmad silmad põlevad peas ja kuulutavad kirikutele-kogudustele ja kultuurile hävingut.
Need usulised on pärit Saksamaalt. Nemad teavad, et neil on õigus ja ainuõigus.
Ses mõttes on nad õnnelikud inimesed. Nende arusaamele pole alternatiivi - seega on nad vabad kahtlustest. Nende elu on lihtne.
Usklikud inimesed seevastu ikka kahtlevad ja otsivad ja on usaldavad Jumala suhtes. Usklikud teavad, et maailmalõpp ei tule minu sõnade tõttu vaid tuleb omal ajal. Millal täpselt - seda meie ei tea. Sest et sõna "usklik" tähendabki "usaldav". Me usaldame Jumalat ka neis asjus, mille üle meil puudub otsene kontroll. Me usaldame, et Jumal ei anna meile raskemat koormat kui me suudame kanda.
Olen usklik

ermole

Ma pole varem otseselt kellelegi postitust enda bloginduses pühendanud. Mõnda teist olen puudutand sevamisi või rohkem, kuid sel juhul olete olnud rekvisiitideks mu mõtetele. Mõned teist olen miskipärast jätnud täitsa serva peale ripakile, enese teadvusesse. Paratamatult egoistlik, kuid see on minu blogi ja minu maailm.
HB pidas enda sünnipäeva. Täitsa ilus kukkus välja. Külalisi tuli kõiksugu parameetrite ja sugulusastmetega. Nende seas ka Ermo. Ermost pole ma midagi rääkinud.
Sina, Ermo, oled üks mu blogi lugejatest. Ma ei teadnudki seda. Ikka on tore teada, et keegi mu mõtteid loeb.
Tegelikult tahan ka sinu mõtteid lugeda. Ja teiste sõprade-tuttavate mõtteid.
Tegelikult on tähtis teada mida üks või teine mõtleb ja /või arvab.
Sotsiaalne loom ja karjainstikt ütleb mõni Mõtleja. Ja mis siis. Las mul läheb korda ja las sul läheb korda, mis mul läheb korda.
Vot nii Ermo.

toimetised

Eile siis ajasime end taskord sütevaka õpetajatega kokku. Eesmärgiks taasmoodustada Õpside Bänd (ÕB). Ses mõttes oleme justkui egiptuse Osiris, kes igal aastal sünnib ja sureb uuesti - ÕB sünnib septembri keskpaiku ja sureb peale õpetajate päeva kontserti. See aasta jääb meile viimaseks esinemiseks. Kümme aastat on pulli tehtud, aitab küll! 03.okt anname suisa kaks esinemist - esmalt: tavapärane keskpäevane esinemine (esinevad eelkõige Uues Õpetajad); teisaks: õhtul kell 20:00 esineb ÕB täies hiilguses ja pika pogrommiga. Ilus lõpp tuleb sellele asjale. Kaunimad laulud on kindlasti Kraavika "Wild Thing" ja Lorents-Kuningas "Mina ka!"
Pillinäppijateks seekord siis: Marek Talts, Jaan Sööt, Urmas Taul, Mati Põdra, Valter Maatee ja Risto Tamm. Lauljaid on niipalju, et neid ei hakkagi ülesse lugema. Sütevaka saalis toimub. Tuleb lihtsalt näppu viskama tulla.

maaelu vol.2

Kui Meelise ja Cerly juurest lahkusime (olime saanud süüa kohaliku külavanema abikaasa poolt tehtud turbakooki), siis kimasime wärgiga minu vanemate juurde. Jõudsime ilusti õigeks ajaks - seatapp oli just algamas. HB nägi esimest korda kudas saab alguse karbonaadi tee lauale. Jaa, imelik see ilmaelu - eile olid lemmikloom, täna grilltükk. Sai kardulasi nopitet ja saunatat.
Vanaema vaadati üle, noppisime puudelt ploome-õunu ja muidu olime kah asjalikud. Kui pühapäeva pealelõunal end autosse pakkisime, siis oligi kohe tunne, et tuleme maalt. Ses mõttes oli tunne, et kaasa pakiti sealiha, kartult ja õuna. veider. Kunagi tundus mulle üliloomulik, et kui liha vaja, siis lähed külmiku juurde ja võtad ja kartult, siis kerdlist. Nüüd olen linnastunud maakas. Seegi kena staatus. kuid sügigis lõhnab hästi, oled seda märgand?

maaelu vol.1

Eile tõmbasime kodust uttu. Maale, päris metsade, rabade ja ooside vahele. Albu valda, sõbra Meelise ja Cerly juurde. Siin on tore - hobune, koer, kurt kass, palju puid ja värsket õhku. Meelis pakkus meeleülendavat söögielamust. Õhtul tagusime jutu saatel Asustajaid mängida. Seegi meeldiv elamus. Siiamaani on kõik lihtsalt meeldiv. Täna tõmbame edasi mu vanemate poole Jõetamme tallu siga tapma ja kardualasi korjama. Ööseks vast koju.

kindlus (-tunne; -tus; -etus)

Kindlustunne on oluline "värk". Värk seetõttu, et asi on selle kohta nagu nadi öelda. kindluse vastandiks võiks olla ebakindlus. Arhitektuuriliselt väljendudes oleks kindlus näiteks mingi loss, väeosa vms. Ebakindluseks oleks säärasel juhul lage põld, kus pole miskit mille alla, sisse või juurde peitu pugeda (isegi kui oleks seal säärane koht, siis ei saa mitte kindel olla, et sa seal väga oodatud oled). No vot, kui nüüd tunnete-, usu- või suhtlusmaailma tagasi tulla (saite ikka aru, et vahepeal olime kerglasel arhitektuurilisel kõrvalteel), siis kindlustundeta elamine on väga ebameeldiv asi. See tunne sarnaneb sellega, kui sõbrad otsustavad kuumal suvepäeval veidike pulli teha, seovad või katavad su tähtsad kehaosad kinni (paraku peavad nemad sellisel puhul tähtsateks kehaosadeks peamiselt silmi ja käsi-jalgu) ning asetavad su sipelgapesa kõrvale seisma. Esialgu kuulad linnulaulu, nuusutad männi lõhna ja kui "esialgu" kolme sekundi pärast läbi saab, siis tunned kuidas sajad pisikesed metsasanitarid on enda igapäevasleiva raske väljateenimise sinnapaika jätnus ja selle asemel on avastanud sinu keha näol uue kiirtoidu söögikoha. Vot sellisel hetkel tunned ilmselget ebakindlust - kus sõbrad on, kaua nad ära on; kas nad üldse olid sõbrad?!
Nõrgemad ei peagi ebakindlusele vastu ja hakkavad sellest väljapääsu otsima. enamasti see neil ka õnnestub. Ülejäänud jätkavad tööd pommirühmas.

habetu

Olen eile õhtust ametlikult taas habetu. Hommikul oli Trollipoeg veidi nõutu mind nähes, peale mõnekordset mu lõua silitamist, otsustas ta ema juuste sakutamise kasuks. Nüüdseks on poiss mu uue lookiga ära harjunud.
sai siis kontserdimajas seda ürituse asja tehtud. Oli täiesti ürituse moodi. Rahvast päris murdu ei olnud aga oma 34-40 inimest koos lastega oli küll ära. Alguse kohta kärab küll.
Alland Parmani jutt sõnast läbi religioosse itimehe silme on päris jahmatavakt lahe. Risttee bänd on arvatavasti hetkel Eesti parimaid kirikuansambleid - väga kaasaegne saund, hea bändi- ja muusikatunnetusega. Soovitan. Kusjuures on nende bassi- ja trummiliin ka visuaalselt üks veetlevamaid muusikamaastikul.
Arvatavasti saab varsti ka Allandi jutluse/jutu juutuubida, siis võimalik kuulata. Hea punkt on tal asjade kohta.
Poiss ja HB aitavad koolipäevi üle elada. Ja vaata, see on hea!

kui sõnu on palju...

Üks mu lemmikbände Depeche Mode, on kuulsaks laulnud järgnevad read:

Words like violence
Break the silence
Come crashing in
Into my little world
Painful to me
Pierce right through me
Can't you understand
Oh my little girl

sain eile valmis intervjuu, mille tegin emakeeleõpetaja Ilona Mustaga. See tuleb esitlusele homsel kontserdimajaüritusel, mida me kogudus seal korraldab (kell 12.00 algab!). Ilona räägib sõnast, sõna väest ja kas sõnu on palju või vähe. Sõnu on palju, kuid kunagi pole sõnu liiga vähe, nii arvab too keeleinimene. Me väljendame paljuütlevat vaikides ja see vaikus on sõnakas, kõnekas. Samas teame, et võib olla vastupidine olukord, kus paljud sõnad on öeldud, kuid tegelikult pole midagi öeldud. Jeesuse õpetab palvetama sarnaselt: "Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu" (Mt 6:7).
Sõnades me mõtleme. Teada on ka järgnev katse tekstiga. Kuirjaedts sisllel meol samaae titseskt aru, knua memlõte saednõs mtite teheädts. Paisib kui snõa eisneme nnig vaimnie thät on pagais.
Mõned meist mängivad sõnadega, mõned töötavad nendega ja mõni raiskab neid.
Kui olin vinniline hilisteismeline, siis ärritas mind tüdrukute juures, see, et oll,es füüsiliselt nõrgad ja peaaegu võimetud füüsilist valu tekitama, siis olid nad osavad seda tegema sõnades.
Olin nooruses meeletu solvuja (nüüd lööb see haigus jälle välja), siis üks mu väga hea sõber, Aivar, võttis kasutusele omamoodi teraapia. Nimelt hakkas ta mind järjepanu ja pidevalt solvama. Pikalt ja pidevalt, lõpuks käis miski prõks ja mind enam ei kottinud, mida üks või teine minust arvab. Hakkaski pihta minu isiku avalik ja kohati friigilik periood. Sain endale hüüdnimeks Fänn, tegin kõrva augu, ajasin selga nahktagi, kuhu riputasin kipskolba ja kodustasin roti (kelle meie kass mu isa eestvedamisel ära sõi). Sõnad muutsid mind.
Ise olen liiga suur sõnade kasutaja. HB aeg ajalt vihastub mu peale, kuna mingis olukorras ei tegele ma tema mõistmise ja lohutamisega, selle asemel hakkan olukorda analüüsima ja selgitama välja, kas tal TEGELIKULT on õigus.

Religioonis on olemas selline asi kui maagiline mõtlemine - põhimõtteliselt arusaam, et kui ma valdan õiget tehnikat (õiged sõnad - mantrad, palved; õiged teod - näitan näpuga vms.; kannan õiget atribuutikat - talismanid, amuletid jne.), siis saan mõjutada vaimset maailma enda soovide suunas. Seda esineb moel või teisel igas religioonis. Kristluses on seda eriti näha eduteoloogias, millega ma päris nõus ise ei ole.
Vaikus on siiski parem...

sa oled aken

Iga inimene on aken. Sa sööd, räägid, oled. Kõik see näitab maailma, mis on Sinu oma. Isegi siis kui see pole väga originaalne ja unikaalne, oled sa siiski aken. Seega on mõnes mõttes paralleel-maailmades reisimine võimalik. Piiludes, vaadates, jõllitades, luurates, kiibitsedes saamegi näha seda mis teises inimeses ehk siis teises maailmas toimub. Või siis aimame. Kui vaid huvitume. Traditsioonilised ühiskonnad aitavad inimesel moodustada tervikhoone. Meil, lääneinimestel, on osaks olla vaid aken. Parem seegi.
Aken toimib kahepoolselt - lastes valgust sisse ja ka välja. Eks pea meiegi mingitsorti "valgust" sisse ja välja laskma.
"Teie olete maailma valgus," ütleb Jeesus tavalistele kaluritele ja muudele jüngritele.
See ei ole käsk kristlastele mittekristlaste suhtes. See on korraldus igale inimesele.
Sina oled aken, sina oled valgus...

...mina ka, mina ka!

sentjabristide mäss

Jälle toimub september.
Tutid peas ja ranitsad selga kleebitult voolavad kurb-rõõmsad plikad-põnnid kooliustest sisse, et siis kevadel sealt väljasülitatud saaks. Ega see õpetajatelegi teab mis mee- või põrandalakkumine pole. Nalja saab kuid vihale ajab kah. Mis siis kui korraldaks sentjabristide mässu? Muudaks koolide diktatuursüsteemi inimnäoliseks. Kaksteist aastat elame justkui Verduni lahingus, kus mõlemad pooled on sügavalt maasse kaevunud ja pigem surevad kui on nõus meetritki maad loovutama. Ja lõpuks ütleme - jäägem sõpradeks. Siis saab ju jääda kui ollakse sõbrad. Kuid kas õpetaja ja õpilane saavad olla sõbrad? Ikke saavad, kuid kas tahetakse säärast sõprust? Lapsevanemad aeg-ajalt soovivad , et õps teeks lisaks õpetamistööle ka lapsevanema töö ära. Aga seda, kullakesed, me ei saa teha. Kuigi mõnikord teeme.
Järgmisel aastal tõstan mässu ja lihtsalt ei lähe kooli! Lähen mujale. Näiteks randa...

radirii ja radiraa

Tulime hetk tagasi Mati ja Annika pulmast. Ikka on tore pulmas käia ja olla - näeb kenasti riietatud pruutpaari, saadakse kokku tuttavatega ning saab süüa ja nalja.
Abiellumisel mõtleme ikka, et abiellun selle inimesega, kuid lisaks sellele abiellutakse Selle Inimese perekonna, sõprade ja tuttavatega. Kuid see on juba tõsine asi. Ei pea loomulikult kõigile meeldima, kuid selle teadmisega tuleb arvestada.
Kristlaste pulmades on seetõttu lahe käia, et laulatusel lauldakse kõik laulud kenasti ja kõvasti kaasa; ei soovita head õnne suusoojaks vaid öeldakse lausa õnnistav palve koos pastoriga. lisaks on seegi tähtis, et inimesed pole pidanud ennast veennud abielluma. abiellutakse seetõttu, et võetaks selge ja üheselt arusaadav vastutus. ka ollakse sõna otseses mõttes nõus koos elama inimesega kuni "surm meid lahutab". Ja see on juba väga tõsine asi. Mitte ainult formaalne suusoe vaid selge soov ja tahe seda teha.
Minu paps abiellus mu emaga seetõttu, et mina olin sündimas, kuid see ei takistanud neil koos elada kuni tänase päevani.
Mõnikord öeldakse, et abiellutakse teineteisega ja iseendite pärast. Mina arvan, et see on poolik tõde. Sest abiellutakse ka laste pärast (kui neid peaks sündima), seega võetakse ka nende ees vastutus. Olen näinud noore inimese pisaraid, kelle isa jättis pere maha. Selliselt nutvat noort hinge näha, on valus kogemus. Pole minu asi öelda, mis põhjusel need inimesed lahku läksid, kuid olen kindel, et lapsed on piisav põhjus, et kokku jääda...

olla või mitte ...

Küsimus olemise kohta on mõnda aega siiski vana asi. Mis on olemine ja kuidas me millegi olemasolus üleüldse saame kindlad olla. Tavamõistus (mida me kõi koos nii kenasti kasutamine) mõõdab olemist läbi meeleelunidite - kui saan haista või kompida või nuusutada või maitsta või kuulda, siis on see asi kindla peale olemas. Lihtne.

Kuid mida peale hakata abstraktsemate asjadega nagu vabadus, armastus?
Olemise tajumine on universaalne ja samas unikaalne kogemus. Me saame aru iseenda olemasolust - aeg-ajalt on see seotud kannatustega või soovimatusega, enamasti siiski nauditav.
Olemisest sõi olesklemisest mulle alati ei piisa, seega vaja enda olemasolu vajalikuks teha. Mul küll selline tunne on. Kunagi tegin bändi; pidevalt püüdnud ennast määratleda läbi vastandumiste autoriteetidele (mis loomulikult tähendab muude autoriteetide kummardamist); töötanud koolis kantuna missioonitundest; loonud perekonna ja see on andnud eksistentsile uue dimensiooni (peamiselt just lapse sünd),
Kirikus räägime seda, et meie olemisel peab olema juures ka igavikumõõde - st teadmine, et sellel, mida teeme on olemas mõju sellele, mis toimub peale meie surma.
Ma usun, et olemine on kingitus. Niisama, ilma et sa midagi väga suurt ära teed või tegemat jätad. Usun, et elu väärtus seisneb selle olemasolus, ka siis kui eksistentsi saab mõõta mõningate ajahetkedega. See video aitab mu arust hästi selgitada, mida mõtlen.

P.S See, et kirjuta, tähendab, et puhkus on läbi

puhkan...

...tööst ja
... mõtetest ja
...

möh

sai siis jälle hansat tehtud. lõbus ja rõemius ettevõtmine. sai igatsorti nalja näha ja kuulda. see aasta mõõgavõitlusesse ei jõudnud, kuid üllatasin ennast vibu- ja ammulaskmises; vibust 38 ja ammust 45 silma (50-st). nälja korral võtan oksa ja nööri ning lähen sigu jahtima.
elurütm täiega sassis - kuigi olen väsind, ei tule uni enne kella 2:00 öösel. jalad valutavad ja kõht on ka pisut veider.
hispaania tegi sakslastele pähe. ilus võit - olé!
homsest hakkab EÕM. kaks nädalat Räämal komandöörida, vahepeal kahes pulmas käia, olla abikaasa, isa ja sõber - kõik see võtab aja.
hilisõhtune sonimine sai seekord.
kuid Kirstjan Saamuel kasvab erakordse kiirusega - mees seletab juba nägusid ja teeb isikutel vahet - mind või HB-d nähes muudkui naerab. täna vaatasid Taaniel Tobiaseg tükk-aega naerulsui tõtt. vot millest siis noorte vanemate igapäevarõõmud seisnevad.

jalgpall on...

... parem kui seks!

?

vaene salsaller...

Kogu tõde leviteerimisest

Vaatasite viis päeva paastudes sügavsiniseid õnnekive
neid samu kive, mille sapist väljaopereerimine tegi õnnelikuks ühe mitteametliku poolperekonna
siis tallutasite sütele enda külmvalgeid põhjamaa taldu
ja alles siis võtsite kätest kinni ja ütlesite "ommmm" või sii "umm" ja mõned ütlesid "mhm?"
kuid leviteerimiseks selleks ei piisand
ah käigu see njuueidž kassihänna alla koos vikerakaarevärvilise udu ja valguseneelamisega
mulle piisab batuudist
selliselt saavad ka paksud lennata
kasvõi hetkeks
aga sellest piisab
et tunda ennast lendava või siis tõusvas joones kulgeva olendina

minu viis asja

sain karini blogist väljakutselaadse asja, et miski küsimustik. noh vaatan siis kuda see mul välja tuleb
1. Mida tegid 10 aastat tagasi
lõpetasin artus TÜ juures õpetajakoolituse aastat ja otsisin kohta kuhu tööle minna; aktiivselt bändi (Dream Room)
2.5 asja minu nimekirjast "Vaja teha"
a) viimased kolimiskastid lahti pakkida
b) e-kool ära täita
c)vanemate juures sara ümber lükata
d) kalale minna
e) ...

3. Minu lemmiknäksid
juust, täislihavorstikesed, krabipulgad, maiskrõpsud, vobla
4. Mida teeksin, kui saaksin miljonäriks
pangalaenule teeks 1:0

5. 3 kohta, kus olen elanud:
Kaerepere, Hertu, Tartu

see hägune pilt punaste ringidega on tegelt lahedaim looduskogemus viimastel päevadel - sõitsime eila öösel tallinnast pärnu poole ja kuskil poolel eel nägime tee ääres musti kogusid - metssead, koos põrsastega ja puha. kui autoga nende juurde tagurdasime, panid nad putku. tegin äärmiselt ebaõnnestunud pildi. (punased ringid tähistavad sigu)

istun sütevaka filosoofia eksamil. selge on see, mis iga aasta - need jorsid ja jobud, kes pole tunnis käind ja seega ka pole õppinud, suudavad eksamil üllatada erakordse ignorantsusega. igav on ka selliseid kuulata ja vahest ka naljakas, sest nad hakkavad filosofeerima - püüdes komisjoni ära võluda erakordse sõnademulinaga. seevastu on vinge kuulata neid, kes asjad enese jaoks ka läbi mõelnud. tõesti on nauditav. tõeline filosoofiaeksam (muarust) peakski olema vestlus õpetaja ja õpilase vahel, vajadusel suisa vaidlus. õpilane, kes on selleks võimeline ja ka enda seisukohta omab ja seda kaitseb, see on kohe väga kõrget hinnet väärt (muarust vähemalt).
filosoofiaeksamil on ka ülbustennetav võime - iga aasta saan aru, et ma olen mingites asjades paras ohmoon - no ei tea seda nime, mõistet ja teooriat. valus kuid kosutav on see teadmatuse mats. näh, olen ikke inimene. hea teadmine.
ära viskab see, kui inimene väidab midagi ja lisab ' a kõigil on enda arvamus'. no mida?! Ei ole ju igal inimesel enda originaalset arusaama iga asja kohta. ikke me laename, võtame omaks ja üle teise või kolmanda seisukoha ja kuulutame selle ainukehtivaks Tõeks. on mugav ütelda, et igaühel on enda arvamus, sest see: a) vabandan enda ignorantsust ja/või rumalust antud teemas (sest kui see on minu arvamus mis on võrdväärne potentsiaalse kuue miljardi arvamusega, siis ei kuulu minu arvamus vast kõige rumalamate hulka. ja kui kuulubki, siis on ta vaid üks paljudest rumalatest arvamustest); b) näitab minu tegelikku huvipuudust antud teema vastu ja on mugavam edasi liikuda.