Millal oli sinu esimene kord? Millal on minu esimene kord? Esimene kord on nii eriline! Esimest korda kui ma sind nägin...
Esimene kord on muutunud teatud sorti kultusobjektiks. Mistahes eluvaldkondades peame esimest korda just eriliseks: esimene hingetõmme, esimene tahke toit, esimene hammas, esimene seks, esimene palk jne. See kõik on nii oluline. Tuleb talletada, salvestada ja selle erilisust iga hinna eest mäletada. Miks? Miks on esimene parem kui viimane või teine või kahesaja kolmekümne viies?
Miks ei proovi elada, et asjad, mida teeme oleks justkui viimased. Kuidas siis maitseks guljašš kohvikus või kuidas meeldiks film mida arvutist vaatan? Millise pilguga vaataksin enda abikaasat ja last? Milline oleks mu suhete kvaliteet? äkki on see, midagi sellist, mida Piibel õpetab iseendale ja maailmale suremisest?
Eks esialgu oleks päris masendav, kuid teisalt kaasneb sellega vabadus ja puhas nauding. Või midagi säärast.
Milline oleks mu palve kui teaksin, et see oleks viimane või kuidas kõlaks viimane laul Jumalale? Milline oleks mu viimane jutlus?
Ühel matusel kuulsin lugu ühest mehest (oli vast mingi vagamees), kes hakkas elu lõpus surivoodil viimast kirja kirjutama, ta alustas kirja: "Ma olen lahkumas elavate maalt...", siis ta mõtles ja alustas uuesti: "ma olen lahkumas surijate maalt..."
Kas algus on parem kui lõpp?
Vaid koos olles moodustavad lõpp ja algus täiuse.
See kukkus küll selline olemuslik halin. Sedagi vahel vaja.
Lõpetan
5 kommentaari:
naelapää pihta! elu kvaliteet sõltub sellest kuidas on su suhe surmaga. ja mitte esimene ega viimane vaid olev, nüüd ja praegu.
Mõelgem kui tihti elame me minevikus (mõeldes et küll siis oli ilusam-rohelisem-ja-soojem-ja õnnelikum) ja mõelgem kui tihti me elame tulevikus (vaat-siis-ükskord-ma-teen-ja-saan-ja olen õnnelik. Mis segab sind olemast õnnelik nüüd, kohe, olevikus, siin-ja-praegu?
naelapää pihta! elu kvaliteet sõltub sellest kuidas on su suhe surmaga. ja mitte esimene ega viimane vaid olev, nüüd ja praegu.
Mõelgem kui tihti elame me minevikus (mõeldes et küll siis oli ilusam-rohelisem-ja-soojem-ja õnnelikum) ja mõelgem kui tihti me elame tulevikus (vaat-siis-ükskord-ma-teen-ja-saan-ja olen õnnelik. Mis segab sind olemast õnnelik nüüd, kohe, olevikus, siin-ja-praegu?
täpselt. moodsal ajal pole surmast rääkimine moodne. see et surm mõtestab elu on nähtav kasvõi religioossuses. Tegelevad religioonid olulisel määral surma seletamisega - see omakorda annab elule sügavama mõõtme.
surm on ebamugav teema, sest surm kohustab. korrektuure tegema ma mõtlen. korrektuurid, enda elu, tõekspidamiste jm kohta, on liialt segavad. kes ikka tahab mõelda, et mis elu ma elan või milliseid tagajärgi mu käitumine, mõtted, eesmärgid jm kaasa toovad. segav faktor. kui saab lihtsamalt siis tuleb seda kasutada. oeh, liialt naivistlik ja ilmselt olen väsinud lihtsalt (kell on 0:54) aga küsimuse püstyitus on huvitav ja aktuaalne. iseendagi poolt kordi läbi näritud ja ka mõnedele kaaskodanikele etteheiteks ette puistatud. vana pire nagu ma olen. pealiskaudsus sakib.
ivo
vabandan liigsete komade ja õigekirja pärast, liialt väss vist jah.
ivo
Postita kommentaar