ringiga tagasi

ajaloo spiraal-tsirkulaarne käik on jälle õppeaasta lõpus, mis minu puhul tähendab taaskordse filosoofia lõpueksamil komisjoniliikmena osalemist. Ehk siis sobiv koht mõlgutamiseks ja mõtisklemiseks.

Eile oli mul hetk, kus ma olin juba peaaegu targaks saams, kuid see hetk sai enne otsa kui mõte järgi jõudis.

2011 aastal toimub PP Pärnus, sai istutud ja arutletud. Päris hea olla meestega, kes mõtlevad ettepoole.

vaikne maailm

Järgnev teema ei ole mu käsitluses esmane, kuid oluline ja sestap tiirutan selle ümber nigu kass. Viimase aja sündmuste ning pastoriaasta kokkuvõttena pean nentima, et mõnikord sooviksin sõnadeta maailma.

miks siis:

1. Sõnad, eriti kui need kontekstist välja rebida võivad tähendada midaiganes ja seega ka mitte midagi.

2. Sõnad omavad alati miski hulga infot, mida sinna sisse loetakse. Ka siis kui sa lepid kokku, et usaldagem mida ütleme ja ärgem lugegem omi mõtteid sisse kui ütleja pole nii äelnud - see alati lõppeb läbi kukkumisega

3. Sõnad ei selgita seletamatut, vastupidiselt muutud sa ullikeseks (teiste silmis), kui püüad sõnulseletamatut kirjeldada.

4. Sõnad aitavad luua suurt enesepettust - valetaja võib veenvalt rääkida ja kuulja jääb seda uskuma, või siis tunneb kaasa, kuid valetaja jääbki valesse, mida ta räägib.

Kui kunagi olin ufousku, siis kõikide nende lugude juures oli ainsaks köitvaks nüansiks telepaatia - suhtlemine ilma otseste sõnadeta.

Midagi analoogselt kogen palvetamises. Olla mõistetud sõnadeta on kirjeldamatu. midagi sellist pidavat ka abikaasada ja sõprade vahel välja kujunema. Vast ka kaksikutel.

Kuid kui lugeda head raamatut või kuuled head jutuvestjat, siis on hea meel, et sõnad on olemas. Telepaatia korral puuduks jutustuse või loo pinge, sest kogu teadmine oleks kohe olemas - selsamal hetkel.

Saamueli lemmik õhtujutuks on Klaabu, Nipi ja Ahne kala - seal pilte palju ja sõnu vähe. Seega pean kõik pildid elama panema mina - olen muutumas monoteatriks.

kastist väja!

The Place kontsert-minifest läbi.

Miip meeldib mulle oma naiivse mikropungi tõttu jätkuvat.. Tartlaste After Bail Out oli ok, parem, et on olemas, kui see, et on mingitsorti muusikaline vaakum eesti kristlikus muusikamaastikus.

Muljete ja emotsioonide kohalt oli kõige sügavam Indrek Palu, Leonora Palu ja Marek Taltsi oopus. üks asi on ehitada viiuli, flöödi ja kitarri ning efektiplokkide abil helimaastikke, teine asi on siis kui sellele lisandub konkreetne "out of box" tegevus.

Looming ja loomine on vast kõige ehedam osa meie jumalanäolisusest. Ja see ei puuduta vaid usklikke või kristlasi. See on "jumalik minus" igas inimeses. Kahju on kui see mannutatakse vaid igavaks keskpärasuseks ja kuulutatakse kõrgeimaks loominguvormiks. Sestap oligi eelmainit' trio esinemine meeldivalt teistsugune, kui harjutud tavakontserdil nägema.

Eks see sisu ja vormi igavene heitus on oomingu üks pingeväljasid, milles sünnib ka hunnitu kunstiteos või magedalt imal europop.

Inimene, kes määratleb end läbi usu Loojasse võiks mängida rohkem om loovuse ja loominguga ja mitte laskma heidutada vormidest, sest kopeerida ja imiterida ongi lihtne. olla originaal on keerulisem.