Kanandeering vol.2

Igahommikune vaade Alari ja Katrini koduaknast - päikesetõus mägedega...

eesti keeleinspektsioon läheks siin siltidega küll lolliks....

mäed ja metsad


"Kerge" jõulidüll...

Tänase päeva parim leid - proovida siiski ei julgenud

Jõul läbi. Esmakorselt sai jõulutud väliseestlaste (Peetri ja Anne) juures. Kummaline see, et eesti toitu saab siin pea samapalju või isegi rohkem kui kodus - verivorst, tanguvorst, koduleib, hapukapsad, pohlamoos jms.

Vancouver on eestlastele päris ideaalne koht elamiseks - piisavalt pehme kliima linnas ja kui lund tahta, siis lähed mägedesse. Mõistan kiustust siin elada.

Päris palju on asiaate, kui msutasid on väga vähe. Paari kerjust/kodutut olen kah kohanud - need on olnud eranditult valged...

Ajavahest oleme üle saanud, kui keskkõrv jumpsib, mistõttu olen pidevalt kerges kõikumises.

Loomulikult oleme läbielanud väga meeldivaid külaskäike. Päris naöjaks on istuda kenades kodudes, arutada ilmaasju ja korraga taibata, et need onju väliseestlased - Kanadas sündinud ja elanud inimesed, kuid kes eesti keelt siiski räägivad.

Vaatamata keele ühtusele on erinevusi arusaamades või teineteise mõtistmises. Kuid seegi on mõistetav.

Kanandeeringus!

'Et siis mikro-aruandlus teekonnast Pärnu -Vancouver (loe: [vänkuuver]).

1. Pühapäeva õhtul saime teada, et Karl ei saa autoga meid ära viia kuna oli miski äärekivi vastu rooli või midagi säärast kõveraks sõitnud.

2. Saavutasime kokkulepped Helveri ja Meelisega: Helver viis meid Tallinnasse ja Meelis sealt edasi sadamasse (tänks mehed!)

3. Laevasõit Helsingisse olimeeldiv: Saamuel avastas sooja suhte pallimerea ja meie avastasime soojad suhted buffe-lauaga.

4. Ööbimine laevas - Saamuel korraldas ehteestlasliku öölaulupeo - naaberkajuti eestlased röökisid:"Jäävait!" - Saamuel ei jäänd vait. Naaberkajuti eestlased jäid - 1:0 meie kasuks.

5. Hommikul kella 7.00 laevast minekut Vantaa lennujaama

6. Lennujaams oleme varakult kohal et chek-inn ära teha - tuleb teha elektroonselt ja ise. Tšekkimine sujub kenasti kuni... Saamueli passini, siis teatab masine, et ei aha tööd teha..... ja nii kümme korda järjest - selle ajaga saabuvad ka teised Amsterdami reisijad ja saba kasvab meeletult. Lõpuks sebisin appi ühe KLM näitsiku, kes tegi check-inni ära. Kohvrid (2tk)pagasisse ja lendu ootama.

7. Amsterdami lend hilines mingi tühised 2 tundi. Hilinemise põhjuseks Kesk-Euroopa talvine supervaenlane nr 1 - lumi. Meile on see he a sõnum - pasiimisaeg Amsterdami lennujaamas kahaneb.

8. Lend sujub hästi Saamuel peaaegu ei "laualgi" lõpupoole hakkas pisut igav, kuid saab hakkama.

9. Amsterdamis paar tundi passimist ja siis lennukile, mis taaskord hilineb, kuid seekordne hilinemine on köömes võrreldes sellega, mis mujla Euroopas toimub, kus lennud jäävad ära ja inimesed pääsevad edsi reisima päevade pärast.

10. Ülelend on võrratu. Ruumi lennukis päris OK. Pluss korralikult süüa ja lõputult juua (kokakoola, mahl ja sprait meie puhul - et keegi ei hakkaks ette kujutama midagi, mida ei peaks ette kujutama ;) ). sattusime õrvuti istuma ühe Belgia-ekvadori emaga, kellel Saamueliga ühevanune poeg Theo (tlk: Jumala oma). Sobisid hästi. Loomulikult oi meeldivaks võimaluseks personaalsed ekraanid, kust sai vaadata filme, lennureisi või mängida (vaatasin Jääaeg 3, alustasin Soloisti ja Üles vaatamist). HB ja poiss magasid lennukis, ise jäin tukkuma ü pool tundi enne maandumist.

11. Saabume Vancouverisse, meeletu saba tollis, pool tundi kohvrite ootamist ja kohtumine Alari, Katrini ja Peteriga.

12. Kuna kell on kuskil 19.00 paiku (kohalik aeg), siis sööme koos õhtust, käime veel poes jäätist toomas.

13. Magama läheme kuskil kell 22 paiku.

14. Hommikul vaatavad aknast vastu mäed - kena värk.

Käsitöö

Jeesus oli käsitööline - puusepp. Paulus oli kah käsitööga leiba teenimas (telkmeister). Otustasin elektrilise koleduse köögis kõrvaldada ja tegin ämritest säärase käsitöö.

sedasi mõtlen...

... et mingismõttes tahaks ikka raha - palju tahaks. Võita bingo või viking võimisiganes-lottoga mill või paar - kuid kindlasti mitte vähem. Viimati võitsin 27 krooni. Vägev tunne oli, kui masin tilulilu häält tegi ja tädi võidulipiku välja trükkis.
Üks mu sõber armastab öelda, et nüüd (kui üle 30-ne) ei käi meile enam kell vaid taimer. Oleme seega kulutamas aega, mis veel on jäänud.
Aeg saab korraga väärtuseks.
Poja kasvu ja arengut tahaks irmsasti näha ja ka enda oma ja maailma oma. Ikka tahaks teada, kus me (inimkond) oleme 20, 50 või 200 aasta pärast.

Mu vanaema on üpris vana - ligineb 90-le, kuid on kõbus ja puhas vanainimene, kelle lood lapsepõlve-Siberist on ikka huvitav kuulamine (ta ei ole küüditatu vaid tema esivanemad rändasid 19. saj Siberisse maa pärast). Kuid hilisem aeg on nagu niiske lapiga tal mälust pühitud - on vaid fragmendid, kuid lapsepõlvest on tal meeles detailid, värvid, lõhnad, helid, emotsioonid.
See, mida ja kuidas me lapsepõlve istutame, on ikka võimas värk.


Mõned teavad, et oleme minemas mu naise vanematele külla Vancouverisse (Kanada). Mõned küsivad, et kas olen elevil kah? Vastan: veel ei ole. Tean kolme-nelja väga head põhjust, miks ma ei peaks sinna minema või mida siingi teha. Reisida mulle meeldib ja inimesi kohata. Kuid jõulude ajal kodust eemalolek on ikka imelik värk. Kunagi olin aastavahetuse Hollandis, Utrechtis, miskil misjonikonverentsil. Konverents oli OK ja seltskond äge, kuid aastavahetus oli kuidagi tuim ja üksildane. Meeles on vaid uduses ja niiskes ning lumetus Utrechtis kostuvad paugutite lärtsud ja järgmisel päeva vaatepilt, kus tänavad olid täis miskit punast paberilöga: paugutite jääkprodukt.
Siiski on hea see, et mineme lähedaste juurde. See võtab teatud pinge maha. Kuid ma olen selline inimene, et ma lisaks inimestele armastan ka maad, kus ma elan. Ei kujuta ette, mida tähendaks enda kodumaa mahajätmine. Nagu mainitud - mu esivanemad tegid seda. Nüüd lähen teisele mandrile nende inimeste manu, kes sedasama on teinud üle 60 aasta tagasi. Kuid ikkagi eestlased. Õnneks on Alari ja Katrin päris kodueesti lõhnagagi veel, seega - saan hakkama.

Mida aasta edasi seda tähtsam on olla kodus, sest taimer käib...

pidustustest

Algasid, siis sünnipäevaga seotud pidustused. Esimesed kaks tehtud: Kristi, Garel ja Laura käisid külas koos lastega - ülimeeldiv ajaviit ning teiseks - kontsert, mis ideaalis pidanuks headki tegema. Muusikaliselt seda ka tegi: The Nymph; Rauno Pella; Indrek Palu/Marek Talts - võrratult head muusikat süle ja seljaga. Kes käisid või sattusid niutsusid vaimustusest.

Sõbrad võtsid ka põlvist nõrgaks: Andres- aitäh plakati eest; Paul - tänud suurepärase helitöö eest; Kristiin ja Helena - piltitemüük; Johannes - parim turvamees; Marek, Indrek ja Rauno - kompromissitu muusika; Tõkked ja Saared - suurepärased kontserdid on ootamas ees (Rammstein ja U2) - tänud.

jutuajamised

Sai siis taaskord seksuaalkäitumise üle arutletud. Seekord, siis IN-is, kus koos ühe lesbilise neiuga pidime diskuteerima.
Eks oli ette teada, et üks räägib enda ja teine enda asja. Noorsootöötaja rääkis veel ka oma asja.
Ega ma seal sõdima ei hakanud - pole minu asi. Põhisõnum ju see, et Jumal ja kirik hoolib. Mitte seksuaalsättumuse tõttu vaid vaatamata sellele. See ei tähenda, et kirik praktiga nõus oleks.
Kuid sellist vestlust soovitan igale vaimulikule. Üks asi on "rääkida" läbi internetianonüümsuse ja teine asi istuda luust-lihast inimesega ühe laua taga ja kuulata ja vaadata. Meeldiv kogemus - jutuajamine inimesega.