selline oli

2007 märksõnad

saan isaks
enda kodu
reisid, reisid
DR-i puhkeaeg
pronksiöö hullused
taaskordne onu
ema tervis parem
äial oleks kehvem
koolist ikka siiber kuid oma klass heastab sellegi puuduse
lõputu vahelduva ilmaga suvi
oeh
miskipärast ei tulegi kõik meelde

kuid ei luba mitte midagi uueks aastaks

ta põtkib siiski!

Täna hommikul tundsin esmakordselt pisipoja põtkimist. HB on seda rõõmu juba pea kuu aega nautinud. Veider, et miski tuksatus naise kõhus selliseid tugevaid emotsioone tekitab. Tõesti veider. Lapse saamine ja sellega kaasnev isadus/emadus on minu jaoks vähemalt siiani tõeline müsteerium. 

poerõõmud

Täna, ostes Pärnus Selverist HB-ga oma igapäevast leiba, avastasin kassalindile tooteid ladudes et minu ees on järjekorras kaks Sütvaka õpilast. Üks poistest oli ka viisaks, ütleski tere. Kuid huvitav oli see, et ilma igatsugu valehäbita olid härrad nõuks enestele osta mõned õlled ja ühe Viru Valge. Koos nendega oli ka mingi tibi, vist neist vanem, ju taheti tibi dokumentidega joogid ära osta. Asi muutus huvitavaks kui müüa nõudis kõigi kolme dokumente näha, siis jäi miskipärat kaup katki ja noored kiirustasid poest välja. Tubli, ütlesin mõttes müüale. Eks ole ju tegelikult lihtsam võtta kui järjekordset JOKK olukorda, tibil dokument korras, mis see minu asi, mis poiste vanus on. Võib-olla kartis, et tegu on kontrolliga, kuid võib-olla temas eneses oli miskisugune "ärkamine" või "äratundmine", et see on lihtsalt jama ja ei lase sellel juhtuda. Huvitav igatahes.
Muidugi said nad mingis järgmises poes oma värgi kätte ja imevad nüüd miskis seltskonnas seda. Eks ole seda isegi ju mingis eluetapis tehtud.
Enam pani mõtlema õpilaste ükskõiksus õpetaja juuresolekust.

mängureaalsus - päriselt? mängult?

Sünnipäevaks ja jõuludeks soetasin HB-ga Kata soovitusel mängu "Katani Asustajad" (huvitav, kas Kata seda mängu just enda nime järgi soovitaski). Kiitis, et Tartus pidi väga kõva tegija see mäng olema. Kuna lauamängud meeldivad, siis mõeldud-tehtud.
Ja etskae - ongi huvitav. Põnev ja meeleolulkas.
Ennast on huvitav mängu taga vaadata. Tunded löövad lõkkele ja puha. Inimesed muutuvad - vaimustuvad, norutavad, hurjutavad ja poevad. Mis see siis on kas pelgalt mäng, või on selles ka kübeke reaalsust?
Ma pole teab-mis psühholoog, kuid eks arvata võib ju igamees.
Mängu olemus seisneb ju (mingisuguse) reaalsuse matkimisel. Tähtsaks muutub enese paigutamine mingisugusesse rolli ja olukorda. Vahe on vaid selles, et sa oletad kuidas keegi X olukorras Y käitub ja püüad seda võimalikult "tõe"truult kopeerida.
Eks loomadki õpi küttima läbi mängu ja lapsed väärtusi.
Kui nüüd päris filoosofiilseks ära minna, siis kas selu mida me elame on mäng - pidev matkimine ja kopeerimine või on tegu puhta reaalsusega, mida me erinevates olukordades matkime?

lumetud jõulud ona kah miskit väärt

sellel aastal esmakordselt sain vana ja tuntud sügiselaulu - "White Christmas" sõnadest aru. Unistus valgest jõulust on väärt alles siis kui lund ei ole (praegu ei ole, vähemalt siin, Pärnu). Loomulikult ei suuda ma seda lugu rahulikult enam kuulata, kuulun enamleierdatud lugude hulka. Kuid point on hea - unistus. Unistus on nii kõva asi, et see saadab inimest terve elu. Unistamine on selline mõttemäng, mis laseb hetkereaalsuse unustada ja igavikulisse reaalsusesse sukelduda.
Me unistame paremast homsest, suuremast palganumbrist ja tont teab millest veel.
 Unistus valgest jõulust on lihtsalt üks tore ja vahest isegi naiivne unistus. Selline rahuloleva inimese unistus, kõht on täis, pere on kodus, maja on soe, kingihordid ostetud jõulutoitki planeeritud nüüd oleks vaja veel looduslikku dekoratsiooni minu akna taha ja siis võibki see kokakoola värvides valgehabe tulla ja oma iga-aastast tööd teha.
Asja perspektiiv on teine, kui selle valge-jõulu arusaamaga käib kaasas terve emotsioonide, mälestuste ja traditsioonide kimp. Sellisel juhul ei ole tähtsust lumehulgal vaid unistusel, et mingid asjad võiks olla paigas. Vaatamata sellele, et võib olla jamasid, läbikukkumist, kodutuks jäämist ja ei tea mida veel. Kuid unistus, et vähemalt kord aastas oleks asjad justkui nii nagu kunagi.
uuetestamentlik messiaootus oli miskit samasugust - juudid ootasid messiat- Jumal poolt läkitatud kuningat, eks toob jumaliku kohtu maapeale, kes kõrvaldab sotsiaalse, poliitilise ja ka majandusliku ebavõrdsuse, ning kelle läbi Jumal oma riigi maa peale rajab. Unistus, et siis on asjad lõpuks taas korras, nagu aegade alguses, kus inimkond ja Jumal elas harmoonilises kooskõlas.

jeeeeeeeeeee

.... kauaoodatud vabadus jõuluvaheajal on käes. Ei tea õpetajatest enam vaheaega ootavat seltskonda.
Hinded pandud, hinnangud kirjutatud õiglus/ebaõiglus jaluleseatud. Mis kõigetähtsam - vabadus kättevõidetud.
Keegi mu tuttavatest ütles mulle kolm põhjust, miks õpetajana töötada:
a) juuni
b) juuli
c) august
Õpetajad on inimesed. Oma perekondade, rõõmude ja muredega.Ka õpetajad vajavad hoolimist. Kuid hoolimist näeb ka koolides. Eriti näen seda koolides kus töötan - Sütevaka ja Vabakool. Lisaks  õpetajatele hoolivad ja näitavad hoolivust ka õpilased. See on kena. Kuid ikkagi on vaheaja vabadus suur asi mida oodata. Ja nüüd on see käes!

pätsikesed

käisin Perekooli kodukal ja vaat mis leidsin - pätsikesed. Imemaitsvad (täna ise tegin). Soovitan soojalt proovida

Siit retsept (muutmata kujul ja kirjaviisiga):
500g majoneesi (mina eelistan provansaali)
2 muna
1 klaas suhkrut
2 klaasi jahu

tegemisviis:

munad suhkruga vahustada,
lisada majonees,
lõpuks jahu.
(mina teen kõik mikseriga)
võitatud plaadile tõstetakse teelusikaga pisikesed pätsid. küpsetada u 200 kraadi juures, kuni on kuldpruunid.
sobivad hästi söömiseks ka nt moosiga.

jõuluraharahu

mina ja raha ei saa omavahel hästi läbi. Üks peab alati olema kodust kadunud, et teine seal olla saaks.
Kuid veider mul sellega see, et kui arvel on 0.- EEK siis sisemiselt on miskil põhjusel jube hea olla. Mitte hea aga vaba.
Et tei pea miskit ostma ega maksma. Sest pole mille eest ja kõik.
Ses mõttes kommunismi idee mind veidike veetleb - et poleks üldse raha vaja. Kuid kogu veetlus sellega ka lõppeb.
Kuulsin miskit ööülikooli saadet, kus keegi rahainimene seletas, et meil ongi asjad ja väärtushinnangud paigast ära. Me hindame rahatähte, kui sellist. Kuid rahatähel puudub iseenesest väärtus. Väärtuse annab see, mida selle eest saab.
Eks ole ju hüljatud maailma lugudes põhiteema, kuidas keegi märkab, et on üksi siia ilma jäänud ja kuidas siis ühe soovina on kuhugi panka minna ja niipalju raha haarata kui vaja. Kuid mis sa sellega teed, kui kõike saad võtta.
Sel jõuludel oleme otsustanud HB-ga, et ei jäta suuri summasid kaupmeestele. Teeme kinke ikka, kuid sääraseid, mis meele mõnusaks kisuvad, mitte sellist, mis rahast nõretavad. Mitte et see paha oleks, kuid jõulurahu ju!

eneseluulet

ma ronima sunnitud latva
nii kiiresti kuidas vaid jaksan
ma ronima sunnitud latva
kui ori kel seljal mängimas piits
ma ronima sunnitud latva
mu kupjaks mu hingepiin
ma ronima sunnitud latva
kui liblik, sitik või täi
ma ronima sunnitud latva
kuid mitte kui liblik
sest liblik ei käi

paar päeva vaikuses

Eile sõitsime HB-ga Tartusse, kus pidin jälle miskit nootreseltskonda lõbustama. Sealt edasi mööda Surmamaanteed Meelise ja Cerly juurde, Kõrvemaale metsade vahele - vaikusesesse.
Vastuvõtt oli soe - soe tuba, soe õhtusöök, soe voodi. Hommikul võttis vastu meid - vaikus.
Askeldasime ja aitasime sõpru kuidas keegi - mina koristasin ja tassisin, HB tegi miskeid naiste asju (tegi torti, vaatas telekat ja oli rase). Õhtul oli Melli nimeline sünnipäeva olemine. Tulid Timm ja Jaanika. Kena oli. Eriti kena oli tünnisaun. Põhimõtteliselt me istusime selle vee seal soojaks, kuid see on alati eesmärk olnud - saada tünnisauna. Nüüd jälle öö. Oleme mõnusalt põhus ja vajume kohe - vaikusesse.
Oi kui nauditav see on. Depece Model oli õigus - Enjoy the Silence.

elu kulg

... see on normaalne. Käisin täna Tõrvas iganeljapäevasel noortekal transat, juttu ja mussi tegemas. Kui tekkis küsimus, kuidas kellelgi läind, siis kõlasid tavapärased "hästi" ja "normaalselt".
Ehk siis tegelikult ei saanud ju vastust. Ei tea ju mida selle või tolle suurepärase isiksuse "hästi" või "normaalselt" tegelikkuses t
hendab. Kas seda,et nagu tavaliselt on isa kodus purjus võis siis seda, et tervis korras ja koolis hästi.
Mul läheb "hästi" ehk siis tavapäraselt. Oi kui väsind ma sellest "normaalsest" olen. Üks "normaalsuse" rikkuja istub HB kõhus. Timm kasvab nii mis mühin. HB kõhtu ei tunne enam äragi. Ilus mügarjas selline.
Õnneks ei ole see veel "normaalne" mitte minu jaoks. Armun HB-sse iga päev ja ootan sündimata poega silmad pikad peas.

ilus päev ja kole lõpp

eile pidasin sünnipäeva

kolmekümne kolmas kord

esmakordselt sain kokku sõbrad erinevatelt elualadelt
mõni ei tulnud ka
nau helver, kairi,
tõnis, nele
kata, marii
peeter
ja vend garel
kahju
teiega oleks veelgi lahedam olnud
eks hulk sõpru jäi kutsumata kah
kahjuks

igatahes

kui kunagi sain kuueseks, siis lasti maha John Lennon
andekas muusik ja mees
kui sain kolmkümmend kolm,
siis sõideti surnuks Tarmo Vardja
muusik ja (vaga)mees

ei tundnud teda palju
tean, et oli peetri vend
märdi ja peebu onu

robirohu muusikamees
ja oleviste kiriku koloriitsemaid kujusid
oma olemuselt ja panuselt

eh, ei tundnud sind isiklkult
teadsin
kuid minagi langetan pea

kohtumiseni

käik Tartusse

- see toimus täna. Saadeti HB-ga Pärnust Tartusse kontrolli. Leiti, et miski proov oli positiivne, kuid pidanuks olema negatiivne. Ja nii siis läksime geneetiku konsultatsioonile. Lugesin enne infi, et mida kõike see võib tähendada - downi sündroomist kuni raske geneetilise puudeni. Hirmus mõeldagi. Kuid teadsime enne mistahes proovi ja vastust, et me armastame seda last.
Geneetik vestles ja saatis edasi UH-sse. Ootasime üle tunni uksetaga. Vaatasime kuidas paarid seal ootasid ja sisse läksid ja tõsiste või ehmunutena välja astusid.
Siis tuli meie kord. Olime viimased. Tartu koledate koridoridega naistekliinik oli kõike muud kui rahutekitav. Sisenesime kabinetti. HB lauale pikali, kõht paljas - ja siis UH. Vaadati titte, mõõdeti ja siis selgus, et rasedus on hoopis paar nädalat kauem kestnud, kui Pärnu arst arvas ja seega pidigi see positiivne proov positiivne olema, kuna sel ajal on miski asja tase langend. Ja seega on kõik hästi ja normaalne!!! Kõik on korras. Laps terve, HB rõõmus ja mina õnnelik.
Ja muuseas - TA ON POISS!!!!!!!!!!

ma pole rahul...

esmalt - kaotasin fotoka mälukaardi ära
teisalt - korteri remont venib
kolmaks - Venemaal putinlased võimutsevad
neljaks - sünnipäev ligineb ja maite mida teha
viieks - et selliste tühiste asjade pärast ma rahulolematu olen, sest olen peagi saamas isaks ja see on suurim võimalik rõem. Voh!

Sain sellise kirja

Tülitsesin veits enda klassiga. Tegelt lihtsalt sain tigedaks mõttetu jauramise peale. Ja siis tuli Kiri. Üks mu klassi poiss pistis selle ruudulise ja servast veidi rebenenud kirajkese mulle tunni lõpus pihku. Ole siis tige selliste peale.
Saatsin ka neile omapoolse kirja.
Kirja on hea saada ja saata. Tülikas kuid mõnus.
ee-kirjad on sellised ebaisikulised, kiired ja pinnapealsed. päris paberile kirjutatud (või ka trükitud) kiri on miskit muud. See on asi su käes, mida esemena omada hea ja sisu hea lugeda.
ISe olen elus mõned kirjad saatnud.
Esimene kiri, kuhu kirjutasin, oli isale. Isa oli meremees, käis aafrikas ja mina kirjutasin ,et " too mulle viul". Hiljem kirjutasin kirju kirjasõpradele, siis pruutidele ja nüüd vaid postkaarte aeg-ajalt kui olen välismaal. Kuid ise kirjutatuna on nad tähendusrikkad.
Kakstuhat aastat tagasi kirjutatud kirjad, mis Uues Testamendis on samamoodi ääretult tähendusrikkad. Mittalihtsalt "Hi, kuda elu ;)))" vaid tekst, mis on "elav sõna" - seega minuga rääkiv ka nüüd.

No kelle heaks ma seda tööd siis teen?!

Kohalikus kobrulehes ilmus taaskordne "uudis". Jääb mulje, et keka õps andis mingile tüübile kettaga sahtlisse ja direktor vaatas pealt. Tegelt asi lihtsam. Keka õps tõstis talle mitteallunud tüübi rinnust õhku ja see oligi see "koolivägivald".
Kraavikas (selle loo keka õps) on üks muhedamaid tüüpe keda eales tean. Kuid tänu ühele ülbikule saab temast justkui miski vägivallatseja. Einoh. Tere tore!
Loed/kuuled sääraseid asju - käsi läheb rusikasse ja meel mõruks. No mille pärast ma siis koolis töötan. Loomulikut tuleb ette hetki, kus ise kisatud, sakutatud, füüsiliselt noomitud ja ka vastamisega kiusatud. Kuid kodanikud, see on ju pea ainuke keel, mida mõned tunnevad. Ja nad tunnevad seda hästi. Nad lausa ootavadki, et selliselt nendega suheldakse.
Hiljuti oli kokkusaamine kolme noore pätiga. üks kahjuks mu enese klassist. Üks nolmest õrsakesest kukkus kohe laulma, et tema isa on advokaat ja, et teda ei saa selle ega tolle paragrahvi alusel kuidagi süüdi mõista. Mõtlesin - vau! Vot nöed, noor tüüp (mingi 14-15a) ja juba teab karistusseadustikku. Tulevane jurist või siis olevane pätt. Mul pole siiani vaja olnud teada karistusseadustikku. Tal rumalakesel juba on.
Kas siis selliste pärast töötan koolis. Jah. Ka selliste pärast, sest mine tea, äkki jääb ka pätile tarkusetera hallolluse ja lollolluse vahepeale kõlkuma.
Kuid eelkõige siiski nende pärast - enda klassi pärast.
Poleks arvanudki, et mingisse õpilaste seltskonda ära kipun kiinduma, kuid nii see on. Ja vaata, see on hea!

selleks et soe hakkaks rõvelörtsis

tagasi

oleme HB-ga tagasi. rännakult ja külaskäigult. Sai köök tellitud ja õdet (Kristi) perega väisatud (mis moodne roppus eestikeeles?!)jja siis aeg sai võetud, et olla koos ALPAR seltskonnaga. Ühesõnaga - suht veenev nädalavahetamine. Nüüd kodus. Arvutiil uus pisipehme aken installitud ja elu mitme pügala võrra (richteri skaala järgi) ilusam.
Muuseas - HB kõht vormub järjest täiuslikumaks - ta on mu tõeline esirase!

v(f)undament

Eile toimus rida sündmusi, mis panid mind taas mõtlema sellele, et mis saab olla kiriku/koguduse vundament. Milline selgus või äratundmine. Selge see, et iga kogudus on oma nägu, täpsemalt pastori nägu või siis seda nägu, millist selgust või visiooni pastor järgib.
Kunagi käis Eestis Hiina-Ameerika jutlustaja Aron Jen, tema rääkis lugu ühest USA kogudusest, mis lõhenes tänu sellele, et kogudus ei suutnud ära otsustada, millist värvi vaip peaks olema põrandal. Ühtedele meeldis punane ja teistele roheline - tagajärjeks oli punase vaiba kogudus ja rohelise vaiba kogudus.
Tean mitmeid kogudusi, mis on tekkinud tülide ja eriarvamuste pinnal. Huvitav, kas see kunagine tüli on jäänud sel juhul nende koguduste visiooniks?
UT toob välja, et kogudus peab olema rajatud tunnistusele Kristusest kui Issandast ja Päästjast.
Vaid selline äratundmine võib ja saab olla väärikaks koguduse vundamendiks ehk aluseks. Sest see äratundmine on pea ainuke, mis liidabki inimesed koguduseks. Värvi- ja maitse-eelistused on erinevad, kuid Kristus üks.

Sõjakas Jumal?

Lugesin hommikukohvi kõrvale Vana Testamenti. Täpsemalt Joosua raamatut.Selline raamat, mis kirjeldab Kaananimaa vallutamist ja maa jagamist juudi hõimude vahel.
Verine värk.
Inimesi lüüakse maha linnade (loe: külade) kaupa. ja kõik Issanda enese korraldusel. ????
Et kas see ongi siis kristluse ja judaismi tegelik nägu?
Kunagi üks õpetaja (mittekirstlane) seletas seda asja sedasi - ka sõda on keel. Suhtlusvahend ja märgisüsteem. On ajaloos olnud perioode, mil sõda on olnud mõistetav keel. Teadupärast muutus sõda kui selline amoraalseks ja selgwelt üldsuse poolt hukka mõistetuks alles peale Esimest Maailmasõda.
Seega taas - Jumal laseb inimestele ja rahvastele kõnelda keeles, millest nad aru saavad.
Oi, kuidas mõnikord tahaks, et see kõne oleks segasem ja arusaamatum.
Üks sõber mul, vaevleb usukriisis. Ümbruskond sügeleb mis hirmus. Ise mõtlen, et mis siis nüüd, kas tegu on inimese loomuliku usulise arenguga (teadupärast on üks kasvamisteooriate seletusi just selline, et areng käib läbi kriiside) või ongi inimene ratsionaalsete, intuitiivsete ja emotsionaalsete otsingute tulemusel jõudnud uuema ja parema tõe tunnetamiseni, mille kohaselt Jumalasse uskumine on mõttetu? Või mis veel hullem - see pole kasulik. Sest miks uskuda Jumalat, kui sa ei saa kiiret ja vältimatut abi oma igapäevaprobleemidele. Just sellist abi, mida MINA tahan. Näiteks: kui tean, et mul on vaja ütleme 50 000 EEK-i, et soetada enesele köögimööbel, mul seda raha pole, kuid mu sõber pakub mulle tööd, millega on mul võimalik see raha mingi perioodi jooksul teenida, siis kas see on vastus minu soovile? Tahan ma ju kas määblit või raha!
Eks sellist usulist jäärapäisust ja ka nägematust tuleb mul ja ka teistel ette. Ka kirikul.

remondo

Teen remonti. Enda pisikeste, töntside sõrmedega keeran kruve metalli ja kipsi. Lihvin seinu ja olen igati lahe mees. Sest, et sissekolimine uude kodusse ootab. Väike "Timm" ootab kah (kutsume nii oma sündimata last - Timm Tamm kõlab ju hästi ;)).
Eile tegime äiaga seina auku. Sellist, kuhu saab panna kõiksugu nipsasjakesi, shampoone ja muid vidinaid. Auku tehes kukkusime filoforsseerima (sõber Helveri väljend). August ja selle mõõtudest ja kas on variant, et on olemas miski ideaalauk. Noh sellistel teemadel. Kuid tähtis kõige selle juures oli/on see, et mistahes teemadel me ka ei arutand - töö sai tehtud. Väga hästi sai tehtud. See on hää. kui "koju" (ämma-äia juurde) tulime, siis oli kohe teistpidine tunne sauna minna. Mitte sellise linnatohlakana (kellena iganädal käin) vaid töömehena, kes on tööd tehes higi valanud, pingutand ja saavutand. Ja see oli hea!

Koguduses on samamoodi. Me arutame ja vaidleme teoloogiate, meetodite ja muu säärase üle. Kuid tõeliselt saame rahulduse siis, kui töö õnnestub. Ehk siis kui kogudus kasvab, inimesed muutuvad isiksustena küpsemaks ja muu säärane.

Loll artikkel

Hommikuti ikke loen Delfit. kuid täna sattus mulle ette tõeliselt loll artikkel. Irjake - palvetan su eest.

Vanamehed

Saatsin risteellastele väikse arvamusjupi, et siis enesepaljastusega virtuaalselt edasi minna.

Mul auto ei tööta. Ega tal, saanil, miskit hirmsuurt häda pole (aku või genekas), kuid seisab ämma-äia hoovis. Kuna aeg kiire, põle aega olnd ja remonteerimisele viia. Sestap kasutan lisaks kodakondsete masinale ka ühistransporti.
Nostalgitsemise mõttes on see tore elamus ja rõõmus taaskohtumine.
Kõige muljeterohkemad on mul kohtumised vanameestega. Täpsemalt - vanade meestega.
Teate küll, need kortsus nägude ja parkund kätega mehed, kellele elatud elu on otsaette kirjutatud. Noh, sellised vanad mehed. Näen neid bussis sees ja bussiaknast kah.
Ükspäev sättisin end kenasti istuma ühe koolipoisi kõrvvale esiistmele, et kohe hea ruttu maha minna. Järgmises peatuses sisenes bussi Vana Mees. Kepi najal ja pisut röötsakil. Piletit bussijuhi käest ostes käis ta pilk vilkalt ringi, et kas saaks istuda.
Ei, ta pilk ei peatanudki minul, kuid tõusin ikka. Vana Mees registreeris minu seisundi kähku ära. Ostis pileti ja lõõpas bussistmele. Minad trügiti sutsuke tahapoole. Terve tee Vana Mees niheles ja keerutas. Püüdis mulle otsa vaadata. Ja vaataski. Vaatasime teineteist ja siis nikatas Van Mees peaga - olen tänulik - või midagi sarnast oli sellesse nikatusse pandud. Kui bussi pealt maha läksin, siis Vana Mees lehvitas mulle. Korduvalt.
mina olin rahul.
Ma ei tea, kas need Vanad Mehed meenutavad moel või teisel mulle mu vanaisa või lihtsalt viitavad elu kaduvusele ja seega ka (eeladatavasti) minu tulevikule. Kuid midagi neis Vanameestes on.

esmaspäevahommikune heietus

Uus töönädal saab raginaga hoogu sisse. Praegu kohvitassi taga istudes ei saagi veel sellest aru. Kuid viivukese pärast juba saan. Siis kui kooli jõuan ja pea klassi pistan.
Õpetajaks olemine on mulle siiani arusaamatu. Imetlen neid õpetajaid kellega koos töötan, kes ennast jäägitult pühendavad kooli ja õpilaste heaks. Ise nii ei suuda, ei viitsi ja ei taha. Sest "ei" on mõnevõrra kergem ütelda kui "jaa".
Õpetaja töö tagajärgede nähtavus või nähtamatus annab end tunda alles aastate tagant ja ka siis ei saa olle kindel, et selle või tolle inimese saatus ja käekäik on just sellest või tollest õpetajast mõjutatud. Kuid tahaks ju.
Soome koolitulistajagi oli kellegi õpilane.
Kes on minu õpetaja? Kas tänapäevasel, näiliselt autoriteete eitavas lääne tühiskonnas on üldse õpetajal ruumi?
UT soovitab selle staatuse suhtes olla ettevaatlik (Jak 3:1). Paratamatult seostub õpetajaks olemisega vastutus. Kuid kas tänapäeva kooliõpetaja saab/peaks vastutama ka muu eest kui ainult enda õppeaine korralikult selgeks tegemine? Meibi.

Laupäeva hommik...

... on käes. Juutide hingamisbäev, sabat, algas eile päikeseloojangul ja lõppeb täna päikeseloojngul. Üsna varsti siis juba (vähemalt siin, Eestis). Kuid, mis mul sest? Mina elan oma igalaupäevast ehteestlaslikku elu. Magan kaua tahan (kella üheksani!!!), söön hommikuks mida tahan (kaks tassi kohvi ja kaks röstsaia), tulin oma magava abikaasa kõrvale ja hakkasin blogima ja uudiseid lugema.
Homme on isadepäev. Minule esimene ametlik. Hanna-B teatas, et tal on mulle kink olemas ja see kindlasti meeldivat mulle. Isa on seega hea olla. Mis sest, et isatekitaja alles oma neljandat kuud ema kehas veedab.
Täna lähen enda isa ja ema vaatama. Raplamaale. Istume autosse sõidame päälinnna poodlema ja siis maale.
Veider mõelda, et ma oma kodupaika sellises lauses kasutan. Olen ju ise maakas. Maal sündind, kasvand, nooruse veetnud ja koolis käinud. Uhke olen selle üle.
Naljaks vaadata vahetevahel maalt tulnud tüüpe, kes tähtsa näoga seletavad, kuidas siga tappa, lehma lüpsta ja kartult panna. Siis teen mina oma linnainimese nägu, ütlen "ja-jaa" või "ahsoo" ja mugisen eneses naeru. See kõik ju tuttav.
Minu kokkusaamised isaga on kummalised, sest teismelisena ei saanud ma isaga kuidagi läbi. Me suhtlemine ca 17-15 aastat tagasi oli midagi põrnitsemise ja sisitamise vahepealset. Ei, mu isa pole mingi alkass või vastik vanamehenäss. Lihtsalt me ei saanud omavahel läbi. Mina olin punk ja tema ei saand minust aru.
Nüüd, kui kokku saame, siis me naerame ja räägime. Räägime südamelt seda, mida me oleks pidanud rääkima 17-15 aastat tagasi. hea, et nüüdki saab.
Oleme sarnasemad, kui arvasin. Teismelisena oli see minu suurim hirm.
Ehh, eks see andestamine, andeks palumine ja andekssaamine polegi nii lihtne. Kuid see on tehtav. Ja kerge on pärast.
Nojah, nüüd ärkas mu päike (HB) ka ülesse, kuulame U2, Johnny Cashi jms.
Ilus laupäev tõotab tulla.

juhi???? nimepäev

Täna teatas koolis üks viienda klassi poiss, et täna on Adolf Hitleri nimepäev ja et Hitler oli üks lahe mees. Siiralt. Ei mingi paatose ega muu säärasega. Eks kodus ole vist õpetatud nii.
Huvitav....

Mustvalgeid pilte

Üks kindel linn ja varjupaik (Slovakkia)

Karli silla algus (Praha)

Laternad (Wroclav)

Pärnu-Wroclav-Kutna-Hora-Praha-Viin-Krakow-Pärnu

Võeh! Selline pikk nädalane reis seks korraks seljataga. Käisin koos sõbra Andrese ja ansambli Miki Mausiga Viinis My Chemical Romance kontserdil. Mina olin Andresega rohkem bussi-ja reisijuhi ülesannetes.
Esimest korda matkabussiga. Väga mugav oli. Magamine, söömine ja muu säärane asi oli käepärast ja andis suuremahulist autonoomsust.

Veidra asjana tajusin et olen võõrandunud või eemaldunud noortest. Või õigemini noore põlvkonna arusaamadest. Tekkisid tõsised vaidlused näiteks riietuse üle (noh nende poolde põlve vajunud pükste üle). Mõni aasta tagasi poleks see teema mind kuidagi väga morjendanud, kuid nüüd tõstatus esile. Huvitav.
Väsimus on kontides siiski.
Homme jälle tööle...

See reis oli muutuste reis. Ses mõttes, et nii mõnegi jaoks muutus maailm. Sõber Andresel suri samal ajal ema, reisikaaslane Pamela sai 15 aastaseks, Eestis jõudsid talve esimesed külmad puhangud kätte, Bedwetters sai kohti esimesi emm-tii-viil.
Iseeneses toimus miski muutus - naine ja laps on veel olulisemad kui enne. ei taha enam eemal olla. Lihtsalt ei taha.

Vaidlesime/arutlesime Andresega ka usuasjade üle. Tema oma ilmavaatelt pigem budismusesse kalduv. Seega sai taarutud ja kombitud teineteise usumaastikel. Huvitav oli. Väga huvitav, kuid samas väga ettevaatlik tegevus. Õrnad oleme (inimestena). Mina olen. Järjest enam saan aru kuivõrd raske on seletada seletamatut - Jumalat. Samas kuivõrd kerge on mööda rääkida saamata aru terminoloogiast. Kuid see kasvatab mindki.

kättemaks!

täna olen kättemaksuhimuline
maksan kätte ja tagasi
mitte pangale ega isale
mitte sellepärast, et oleksin miskit ülimat kurjust kohanud
või et tahaks ilusat maailma kurjemaks kohaks muuta
täna maksan kätte õpilastele
tööga
arvestustööga
tegin raskema töö kui tavaliselt
vaatamata sellele, et nad on kenasti lauale toonud
kohvi ja
suhkurt ja
pulgakommi ja
kaks suhkrukringlit ja
pleiboi ajakirja (roosa sildiga "POISTELT")
ma ei taha neid hellitad
sest ka nemad mind ei hellitanud
mitte et ma erikohtlemiks ootaks
kuid kord võiks ju tunnis olla
paratamatult saavad lüüa ka tublid
või siis need, kes olid vait
ja tahtsid õppida
sel aastal
üle pika aja vast
siin koolis
pshg-s
on mul vaenlasi rohkem kui sõpru
nii oleks hea mõelda
kuid õpetajad ja õpilased
polegi alati
teab mis sõbrad
nad täidavad oma kohust
mina ka, mina ka

kättemaks pole magus
see on väsitav ja kurnav
tühi tunne

Keelest

Mulle meeldib Piiblist väga üks lugu. See on tuntud ka kui Nelipühi sündmus. Apostlite tegude raamatus asub. Seal räägitakse kuidas evangeeliu - rõõmusõnum Kristusest sai arusaadavaks erinevatele hõimudele ja rahvastele. Juutidel oli asi ju sedasi, et ega muid rahvaid väga rahvasteks peetutki. Seega puudus ka vajadus minna ja rääkida. See oli nende nö. siseasi. Kuid nelipühisündmus räägib arusaamisimest. Keelelise valestimõistmise ületamisest.
Ostsin ja kohe ka vaatasin eile suurepärast filmi "Kukulind" (Kukuška). Väga meeldiv tükk IIMS-ajast. Vaadake ise kuidas soomlane, saam ja venelane teineteist mõistmata ja ka -mõistes iseeneste ja teistega toimetulevad. Me räägime, kuid aru ei saada. Huvitav. On teatud baasmärgid, mida mõistame - kui asi puudutab liikumist, sigimist ja söömist, siis pole vaja väga keerukat märgisüsteemi. Muidu asi keerulisem.
Koolis sageli näen, et räägin aga aru ei saada.
Siis tahaks kätega rääkida. Kuid ei saa. Ei taha ja ei tohi.

Keel liidab ja lahutab. Keel on ka väga petlik süsteem. Küllap seepärast hoitab Jakoobuse kirja autor keele vale kasutamise eest.

Venelased on lollid! Nii kõlab postulaadina pea iga eesti kooliõpilase suust. Kohe sündind lollid. Miks? Küsin. Noh, sellepärast, et nad on nii ülbed. Või siis lärmakad. Või joovad palju.
Huvitav. Kas siis eestlased ei ole ülbed, lärmakad, joodikud ja muud säärast?
Lihtsalt kõneleme erinevaid keeli - nii lingvistilises kui ka semiootilises mõttes. Kusjuurest viimast tuleb väga sagedasti ette ka rahvusgrupi siseselt. Mees ja naine saavad teineteise soovidest valest aru, lapsevanem jalaps, punkar ja rullnokk. Kõik nad (me) räägivad. Kuid pole kuulajaid.

sai loetud

Paar päeva tagasi lõpetasin riiulilt võetud, esialgu suvalisena tunduva, raamatu lugemise. Väinö Linna "Tundmatu sõdur" peaks igale IIMS perioodi ja sõjakirjandust armastaval mehepojal (või eevatütrel) südame kiiremini põksuma. Hästi kirjutatud. Tõesti oli. Olin hämmastanud. Ei mingit imalat patriotismi või nõretavat kangelaslikkust. Puhas realism, kus kuul ei vali inimest tema heade või halbade iseloomuomaduste või kõrge/madala eetika järgi. Lihtsalt külm paratamatus. Kuna lugu räägib Jätkusõjast, kus ka eestlastel oma roll, siis soovitan lugeda. Väga soovitan.
Tegelikult sattusin raamatu juurde tänu juhusele. Kuna Pärnu "Endla" teater palus mul kuu aega tagasi kirjutada etenduse "Kangelane" jaoks lühiülevaade soomepoistest, siis uurisin teemat lähemal (põgusalt). Asi ka aktuaalne seetõttu, et Hanna-B vanaisa oli üks soomepoiss.
Tänapäevases maailmas, kus armastatakse valida pooli ka II MS osapoolte suhtes, on tervistav lugeda ja aru saada, et oli ka neid mehi, kes ei tahtnus sõdida ei punlipu ega saksa kulli eest. Mehed, kes valisd nn "kolmanda tee". Need mehed tulles tagasi Eesti pinale hoidsid kinni Punaarmee pealetungi Tartu rindel, mille tulemusena üle 60 000 eestlasel õnnestus püõgeneda Läände. Vaprad mehed olid. Sama vanad kui Eesti Vabariik.
Loen selliseid lugusid, raamatuid ja mõtlen, et kas mina olen nõus surema, millegi või kellegi eest?
See ei ole mugav küsimus. Ma ei olekindel, kas saab olla valmis üldse surema. Mule ei meeldi sellest mõelda, kiuid ometi teen seda tihti. Mõte enese surmast on halvavana mind saatnud juba lapsepõlvest saadik. Kuid see teine teema.
Mis või kes on see Eesti mille eest oleksin valmis surema? Ei tea. Hanna-B, mu sündimata laps kindlasti. Loodan, et sellist valikut pole vaja.

Igatahes väärt lugemine. Kasvõi seetõttu, et paneb aju tööle...

pildid

ORKUTi surm

Paar päeva tagasi jõudis mulle lõpliku ja fundamentaalse laksuga kohale arusaam, et ORKUT, on minu jaoks surnud. Ses mõttes, et on teine muutunud liig-reidilikus. Kõik need pildiread, massiline alaeliste sissetung ja meeletu kogus komjuuneteid, kuhu enam ammu ei viici sissegi vaadata.
Meeldiv oli inimesi ülesse leida ja nendega törts juttu puhuda. Nüüdseks need võlud kadunud. Funktsioonid on alles, kuid see "miski", mis muutis selle koha atraktiivseks (minu jaoks) on läind. Liiga turuplatsiks on see vist muutunud. Või olen mina muutunud??

Usuhüppamatus

Käisin eile õpilastega Otepää seikluspargis ronimas.
Saan aru, et paljude jaoks on see juba läbitud etapp enda tagasihoidlikus elus. Minu jaoks oli esmakordne sündmus. Kuigi mu sõber Marek on seda mulle mitu korda soovitanud ja kaasagi kutsunud, polnud ma sinna veel jõudnud.
Eile see siis juhtus. Lähenesin asjale kui tõeline isane. Hoiakuga mis-see-siis-ära pole. enesel sisimas hirm linnamäe laskumise ees - 350 m pikkune õhusõit ei ole kõrgustkartvale minule kõige meeldivam perspektiiv. Ronisime ja ronisime. Lõbus oli. Kuna olin viimane, siis oli minu õpetajakohuseks ka minu ees liikuvaid õpilasi lohutada ja julgustada - "sa saad sellega hkkama", "sa oled tuubli", "tagasiteed pole", "näe, eelmise asjaga said hakkama, saad sellega ka". Kõik need soovitused kõlasid refräänina minu ees liikuvatele. Kõik kuni takistuseni "Tarsani hüpe". Ülesanne pole keeruline. Kinnitad end rakmetega rippuva köiejupi külge ja hüppad turvavõrku. Kõik on üliturvaline. Allakukkumisvõimalus on pea nullini viidud. Kuid miski minu keeldus seda hüpet sooritamast. Istusin jalgu kõlgutades platvormil, lehvitasin puude otsas turnivatele õpilastele, vaatasin mööda trossi laskuvaid ja trikitavaid õpilasi (minu klassi tüdruk, Keidi, sõitis pea alaspidi!). Kuid hüpata ei julend. Proovisin end igatpidi rahustada, motiveerida jne. Miski ei töödanud. Ja ..... läksin tuldud teed tagasi (rikkusin sellega ka ühte turvanõuet). Ma ei olnud löödud kuivõrd jahmunud. Terve eilse õhtu analüüsisin, mis siis juhtus.
kirikus räägitakse usuhppest ja ususammust. Usaldada end pimesi Jumala kätte. Kui raske see võib siis reaalelus olla, kui on raske (mul) usaldada nähtavat ja käegakatsutavat turvalist süsteemi. Järgmine kord tuleb asi ära teha, kuid painama jääb see mind siiski. Miks ma siis ikkagi ei usaldanud?

SÕJA-MINA

Tänu oma noortele sugulastele jakkasin mängima "War Rock" nimelist mängu.
Tapja-mina on päris tegus vend.
Käin ja olen nagu ma'i tea kes. Hea on niimoodi vastutustundetult kõmmutada.
Virtuaalne tegelikkus ju seda võimaldab - olla vastutustundetu (juhul kui peaks tahtma). Küllalt palju on arutletud ja sõna võetud kommentaarikeskkondade üle. Eriti anaonüümsuse ja variidentiteedi loomise üle.
Kuid kas meis, meestes istubki väike sõjard, kes taasavastab end arvutimängudes või spordis või mujalgi?

Nojah

Õpetajate päeva heietusi

Täna peeti Vabakoolis õpetajate päeva. Nagu paljudes teistestki. Sütevaka koolis seevastu järgmisel reedel.
Vabakooliski oli tore. Õpilased pidasid tunde. Õpetajatele tehti koolitus (plastiliin ja voolimine muusika abil). Pärast süüa ja juua. Kuhjaga. Mõnuga.
Kool on lisaks õppimisele ka mängu koht. Nagu õpilased said mängida õpetajat. Samamoodi mängime meie õpetajad õpetajaid. ma loodan, et keegi meist pole õpetaja. Mina küll pole. Vähemalt ma ei tahaks olla. Ma igapäevaselt teen õpetajat, kuid õpetaja ma pole. (See jutt hakkab targutamisena juba tunduma).
Kui meile tehti koolitust, siis leidsin ,et ei ole kerge hakata mängima. Naistel tuli se jube hästi ja kohe välja. Meesõpetjajatel (olen koolis ainuke) oli seevastu kramplikum olek. ei tahtnud end narriks teha. See lõppes loomulikult enese narrikstegemisega.
Mäng ongi väikese kui ka suure inimese töö.

Juuresoleva joonistuse leidsin enda klassist, kus õpilane varjunimega Lucifer, oli selle teinud. Andekas.

Õiglusest ja eesõigusest jäätisevalgel

Tulime täna õhtul Hanna-B ja tema emaga Pärnu linnast koju. Ämm tegi kingituse. Kinkis meile või õigemini andis võimaluse valida meil jäätiste vahel, mida ta oli ostnud. Ostis ta Premia jäätiseid. Valida sai kas kreembrülee- või sidrunimaitselise vahel. Hanna-B valis ruttu ja kiiresti sidrunimaitselise (!) (Talle maitseb creme bruile nii väga). Mulle valis tema (mitte mina) kreembrüleemaitselise. Küsisin igaksjuhuks üle, kas see on tema õige valik (või midagi sarnast). Oli. Tema maitses oma jäätist ja mina enda oma. Umbes paari minuti pärast toimus imekiire liigutus ja tunnen, et käes toimub liikumine. Ja mida näen - mina hoian käes sidrunimaitselist ja tema kreembrüleemaitselist.
Valikut polnd. Kui rase naine soovib, siis ta ka selle saab. Kohanesin sidruni maitsega. Hapukas ja vesine. Polnud väga meeldiv. Harjusin. Või õigemini hakkasin harjuma. Kuid just siis sai jäätis otsa. Ja korraga surutakse mulle taas kätte kreembrüleejäätis. Maitsen seda - lääge, imal ja magus. Küsisin naiselt, et kas see ongi tema arvates arusaam maailma õiglusest. Et tema võtab, haarab ja vahetab jäätiseid enda suva järgi. "Jah," kostis tema ülemäära reipalt ja lõbusalt (selle häälega, et isegi kui sa väga tahaks vihastuda, siis selle asemel hakkad sa hoopis naerma).
Ämm kostis seepeale, et see on Hanna-B privileeg.
Vast tõesti, mõtlesin.
Hakkasin volkari rooli keerates teemat edasi arendama.
See idee haakub hästi ideega ebaõiglasest Jumalast (sellest kirjutan mõnikord pikemalt). Kuid lühidalt - kuna Jumal "ebaõiglaselt" annab andeks eksimused ka neile, kes seda ei vääri (minu ja teiste arust), siis see andestus annab meile suure eesõiguse. Eesõiguse tunda rõõmu elust, hoolida, andestada jms. Just nagu selles kadunud poja loos vanemal vennal, kellel oli olemas eesõigus kasutada kogu isa vara ja karja, kuid kes püüdis pidevalt välja teenida isa armastust ja lugupidamist. Kuid seda polnud tal vaja teha, sest isa armastas teda niikuinii - sest ta oli isa poeg.
Vägev, et suhteliselt vilets Premia jäätis võib nii vaga mõtteni viia. (Vabandan Premia jäätiste fännide ees, lahja suhtumise eest nende lemmikusse).

Rõõm varvastest

Eile õhtul enne magama minekut, teatas mu lapseootel abikaasa, et ta ei näe enam oma varbaid. Sii kui ta seisab sirgelt dušši all ja vaatab alla, siis suurim silmatorkav objekt on äkitsi tema kõht.
Uurisin ja puurisin seda moodustist mitme nurga alt. Silitasin ja katsusin. Jah - tegu pole rasvumise, gaaside vms. See on lapse kasvamise ja arengu tulemus. Kirjade järgi peaks tal juba olema varbad ja sõrmedki. Lahe.

Minul endal varbad veel paisavad. Küllap sellel mitu põhjust:
a) mu jalanumber on piisavalt suur (45/46), et vaatamata kõhu suurusele nad jäävadki paistma.
b) olen alla võtnud
c) teen sohki ja piilun üle oma kõhu.

Kuid siiski tunnen rõõmu, et ma näen oma varbaid.

"Sina" või "teie"?

Täna oma klassiga arutledes koduste tööde tegemise/mitetegemise ja tunnis kaasatöötamise/mittetöötamise üle, koorus välja taaskordne "kassi-koera" konflikt.

Kooli tuli tööle uus õpetaja. Uut ainet õpetama. Seni õpilased harjunud (õpetajad ka soosinud) pöörduma õpetajate poole "sina"-formaadis. Uuele õpetajale see ei sobinud (täiesti mõistetav ju). Seepeale tegid nad klassiga kokkulepe, mille kohaselt õpilased pöörduvad tema poole "teie"-formaadis. Õpetaja pakkus välja ka omapoolselt, et kui õpilased tahavad, siis võib ta ka neid teietada. Õpilastele mõte sobis. Teoorias kõik hea. Praktikas - ei suutnud õpetaja seda enda poolt pakutud süsteemi teostada, mispeale õpilased julgesid ka märkust teha. Ja tekkiski konflikt.

Ühelt poolt õpilased, kes ei saa aru sellest, et miks neilt nõutakse midagi, kui nõudja/nõudjad ise ei suuda sellega toime tulla.
Olgu see lugu vaid illustratsiooniks.

Pahatihti lasen isegi ennast siduda dogmaatilistena näivatest korraldustest, keeldudest ja käskudest. Just sellistest, mis ei aita elul edasi liikuda, vaid mis pidurdavad loomulikku suhtlust.

Kool on koht, kus me veedame olulise hulga ajast - tavajuhul 12 aastat, kui vaja siis kas rohkem või vähem. Seega ei saa väga mööda vaadata sellest, mis koolis toimub.

Õpilaste ja õpetajate vahel toimuv ei ole vaid kooli küsimus. Pigem sellises mikro-keskkonnas saab kaasa olulist infi kuidas suhelda, hakkama saada ja elust läbi minna.

Koolis õpitakse igal juhul. Midagigi. Kasvõi sedasama, et kes reegli kehtestab võib selle oma suva järgi ümber mängida ja hiljem sinu vastu pöörata. Või ka vastupidi.

Kes siis on minu Õpetaja? Või kes tahab olla õpetaja? Jakoobuse kiri soovitab mitte väga tahta saada õpetajaks. Sest õpetaja vastutab. Nii selle ees, mida ta õpetab kui ka selle eest kuidas ta õpetab.
Me kõik oleme õpetajad. Moel või teisel. Vanemad lastele. Sõbrad sõpradele. Vennad noorematele. Seega pole tähtis kas "sina" või "teie". Tähtis on miski muu.

Olen korilane

Igasügisene metsatung kestab. Seenerindel muutusteta. Kes ees see mees, kes hiljem, see leiab eest lisaks purkustrambitud seenesodile ka mõned meeldivalt varju jäänud kuuseriiskad. Minu arvates on tegu meie metsade seentest parima ja ainsa söödava seenega.
Tänase rünnaku tagajärg Raplamaal oli keskpärane seenesaak ja vägagi meelepärane metsajalutuskäik.
Hanna-B deklareeris, et kui laps/lapsed tulevad, siis lisaks seenelkäigule hakkame ka marjul käima. See on tore, kui arvestada tõika, et marjul-seenel oleme nelja abieluaasta jooksul nii umbes kolm-neli korda käinud. Eks see tõsi on, et lapsed elu kipuvad muutma. Vähemalt nii me arvame. Hiljem vist püüame lapsi muuta oma elu järgi.
Tagasi tulles koriluse juurde - sellega sama lugu kui kalapüügiga. Protsess on olulisem kui tagajärg. Isegi mu linnaplikast abikaasa arvas, et tore oli (vaatamata sellele, et tegelikult kuusevõsas tuulamine ei olnud meeldiv).

Kuid korilase raske elu ei ola ainult saak ja värske õhk. Loomulikult oli tähtsal kohal ka väikeste sugulastega mängimine (kaasa arvatud mu mitte nii väga väike õde, vend ja venna tüdruk). Mängisin üla kuueteist aasta mängu "uka-uka (tuki-tuki) mina prii".
See vaevas korralikult ära - pole naljaasi end kuuseotsa peita ja siis sealt märkamatult ja puhtaks jäädes alla tulla!
Ja siis - saun. Soomeugrilaste puhtusrituaal. Ai hea!

Mis saab edasi?!

Vaatasime Hanna-B-ga ja äiaga seda filmi. Minu nõudmisel. Keegi tuttav (vist hetkel rase Evelyn) soovitas.
Tore oli vaadata sellist briti ilmalõpufilmi. Veider oli see, et Hanna-B tajus/tundis, et see pisikesele tulevasele Tammele ei meeldi. Või, et see tekitab ebameeldivaid seoseid talle ja pisikesele.
Keha reageeris miskil teistsugusel viisil.

Maailmalõpp teemana, paelub ikka ja jälle inimkonda. Iga aasta tõstab pead siin või seal ilmalõpu kuulutaja. Otsitakse ülesse kõikvõimalikud ennustused. Populaarseim neist vaieldamatult Johannesse Ilmutuse raamat. Maailm, vähemalt inimeste maailm peaks kõige kaduva teed vast ehk niikuinii minema. Kuid kuidas ja millal see toimub. See on küsimus omaette.
Praegu püüan keskenduda sellele elule. Elamisele. Olen mõelnud, et kui mu elukvaliteet oleks selline, et oma sõpradest tuttavatest lahku minnes mõtleks, et see on viimane kord kui ma neid näen, siis oleks ma ikka kõva mees.
Mitte sellises skiso mõttes, et kardan või sedasi. Vaid selliselt elaksin oma elu, et iga samm ja tegu, pilk ja puudutus oleks aktuaalne. Oluline.

Hea film

Hanna-B-ga on üheks meie lemmik vaidlusteemaks HEA FILM. Teate küll seda olukorda. Olete just plaaninud pool-spontaanselt, et vaataks miskit filmi. Lähete videolaenutusse ja siis see algab. Kõik need uued ja põnevad filmid. Üks on lugend "TV Nädalast" et see on saanud viis tärni. Teine vaatab kaane taha ja loeb välja oi-kui-kõva süžee. jne, jne. Lõpuks päädib õhtu sellega, et vaatate ühte nn kompromissfilmi. Või lihtsalt seda filmi, mida naine tahab vaadata.

Mis on siis selle HEA FILMI mõõdupuu. Režisöör? Näitlejad? Huvitav kaameratöö? Kestvus? Filmis räägitav keel? (Tunnen mitut inimest, kes ei suuda vaadata filme, mis on muus keeles kui inglise keel).
Kunagi öeldi, et on olemas kolme sorti filme: head filmid, halvad filmid ja gruusia filmid.
Tgasi tulles mõõdupuu juurde: mille alusel seda teeme?
Kuna filmikunstil suur mõju meie elule, siis saab ju ka küsida, et kui meie elu võrrelda filmiga, siis mis teeb selle HEAKS, väärtuslikuks?
KAs kestvus või hoopis miski muu?

Pikk elu on hea eesmärk, kuid sisukas elu veelgi parem. Nii ma vähemalt arvan (kuigi tahaks ka vanaks elada).

Mõned isetehtud pildid

Kohtumine tundmatuga

Eile sai (oletatavasti) minu ja Hanna-B veel sündimata laps 8 nädalaseks.
Eelmisel reedel käisime teda esmakordselt vaatamas. Ultraheliga ja puha. Kuni "tundmatuga" kohtumiseni olin üsna segaduses. Ei teadnud päris täpselt kuidas olla, kas minna koos naisega ämmaemada kabinetti jms. üritasin siiski piisavalt isane olla ja asjalikku nägu teha.
KÕIK MUUTUS hetkest, kui arst näitas ultraheli pilti arvutiekraanilt. Esmalt täpike ja siis pulseeruv ollus selle keskel. "Süda," nii teatas arst justkui muuseas.
Minu süda tegi paar kiiremat jõnksu ja plõnksu ja sellest hetkest sai osa minu eksistentsist mõistusepärase vastuse.
Loomulikult ma kardan. Mitte niivõrd Hanna-B rasedust ja sünnitust. Eelkõige seda, kuidas tulevane ilmakodanik ontlikuks ilmakodanikuks lasta kasvada.
Tema olemasolu on juba niigi habras ime. Kas oskan tulevikus talle seda tema ellu sisse istutada, et selliseks ta minu jaoks jääbki? Ka siis kui ta isa jälgedes käib? Ka neis jälgedes, milles ma parema meelega ei oleks viibinud?
Ootan teda.

Miks kassid koeri ei salli?!

Lapsesena sai minul ja mu sõpradel selgeks, et kassid koeri ei salli. Nii kui sõbralik pitsu miskile miisule lähenes, nii kohe ajas miisuke selja küüru, saba püsti ja karvad puhevile. ise veel susises. Vaene koer, mõtlesime. Ja siis see algas. Kassi käpa nähtamatu kuid tabav löök koera koonule. koera valuniutsatus ja kassi pagemine. Või siis koera pagemine.
See kordus alati. Siiamaani kordub.
Kui vanematele maale külla lähen, siis näeb seda pilti moel või teisel sageli.
Erakordne on olukord, siis kui kellegi kass ja koer miskil põhjusel täiesti rahulikult koos eksisteerivad ühe ja sama ruutmeetri peal.
Mõned aastad (või oli see kümmekond aastat) tagasi lugesin artiklit, mis seletas lahti selle olukorra. Asi peituvat lihtsalt kasside ja koerte erinevas kehakeeles ja signaalides. Nad tõlgendavad teineteise kehakeelt erinevalt. Kui koerale tähendab saba liputamine sõbralikkust ja uudishimu, siis kassile on sama käitumine ründava käitumise signaal.

Vahetevahel tundub, et ka kirikus käivad asjad sama moodi. Ehks siis, me saame aru, et meil on oluline, unikaalne ka elusid muutev sõnum, mida kogu maailm peaks kuulma (kaasaarvatud kodulinn ja isa-ema). Kuid niipea kui "suu avame", siis arukam osa meie kuulajaskonnast kas muigab või üritab vaikselt massi sulanduda.
Kas keel, mida me räägime kirikuna, on mõistetav maailmale, kellele me seda räägime?
"Armas Jeesus õnnista...", "verevari", "jumala tall", "Halleluuja", "aamen" jne.
kas sõnavara on sarnaselt mõistetav ka väljaspool olijale?

Kuidas vahendada oma unikaalset ja erakordset jumalakogemust oma kaassõbrale ja -töölisele sellisel moel, et ta minust aru saaks?

Nelipühisündmus on tekitanud mitmeid eri tõlgendusi. Kas tegu oli rääkimisimega või oli hoopis kuulmisime. Mu endine pastor Indrek Luide armastas väljendada, et tegu oli hoopis arusaamisimega. Jumal lasi inimestel rääkida Tema suurtest asjadest keeles, millest ka teised inimesed aru said.

Kuidas see teadmine rakendub kaasaja kirkus, koguduses Eestis?
Kas usuleigetele eestlastele saab rääkida Jumalast moel, et see neile ka korda läheb? Mitte ainult vihast nõretava kommentaarina Delfi keskkonnas.