
Valikut polnd. Kui rase naine soovib, siis ta ka selle saab. Kohanesin sidruni maitsega. Hapukas ja vesine. Polnud väga meeldiv. Harjusin. Või õigemini hakkasin harjuma. Kuid just siis sai jäätis otsa. Ja korraga surutakse mulle taas kätte kreembrüleejäätis. Maitsen seda - lääge, imal ja magus. Küsisin naiselt, et kas see ongi tema arvates arusaam maailma õiglusest. Et tema võtab, haarab ja vahetab jäätiseid enda suva järgi. "Jah," kostis tema ülemäära reipalt ja lõbusalt (selle häälega, et isegi kui sa väga tahaks vihastuda, siis selle asemel hakkad sa hoopis naerma).
Ämm kostis seepeale, et see on Hanna-B privileeg.
Vast tõesti, mõtlesin.
Hakkasin volkari rooli keerates teemat edasi arendama.
See idee haakub hästi ideega ebaõiglasest Jumalast (sellest kirjutan mõnikord pikemalt). Kuid lühidalt - kuna Jumal "ebaõiglaselt" annab andeks eksimused ka neile, kes seda ei vääri (minu ja teiste arust), siis see andestus annab meile suure eesõiguse. Eesõiguse tunda rõõmu elust, hoolida, andestada jms. Just nagu selles kadunud poja loos vanemal vennal, kellel oli olemas eesõigus kasutada kogu isa vara ja karja, kuid kes püüdis pidevalt välja teenida isa armastust ja lugupidamist. Kuid seda polnud tal vaja teha, sest isa armastas teda niikuinii - sest ta oli isa poeg.
Vägev, et suhteliselt vilets Premia jäätis võib nii vaga mõtteni viia. (Vabandan Premia jäätiste fännide ees, lahja suhtumise eest nende lemmikusse).
2 kommentaari:
seda ebaõiglase Jumala juttu ning miks sina ja teised arvavad, et mõnedele inimestele ebaõiglaselt patte andeks antakse tahaks kindlasti huviga lugeda.
varsti heietan
Postita kommentaar