2002. aastal linastus Venemaa film “Kukulind” – Kукушка. Selle filmi lugu on esmapilgul lihtne: 1944. aasta sügisel satuvad erinevatel asjaoludel kuid sarnastel põhjustel saami naise Anni juurde punaarmeelane Ivan ja SS mundrit kandev soome tudeng Veikko. Lihtsad inimesed, kes keerukal ajal leiavad end keset tundrat ootamatus armukolmnurgas. Kogu sündmustiku keerukus seisneb keeles. Nimelt räägivad kõik vaid oma keelt, mis tähendab, et arusaamatust ja möödarääkimist on küllaga, Just see teebki selle filmi vaadatavaks.
Kui “Kukulinnu” tegelased leiavad end olukorras, kus peavad hakkamasaamise nimel, ületama kõnekeele takistusi, siis oma igapäeva elus leiame olukorras, kus jagame küll sama keeleruumi, ent möödarääkimise ja haigetsaamise ning – tegemise võimalused on vähemalt sama suured kui eelpool nimetatud filmis.
Usulises mõttes küsime, et kui Jumal on olemas, siis kuidas ma võin temaga suhelda ja aru saada, et ta on mind kuulnud.
Apostlite tegude raamatu teises peatükis leiame jahmunud inimhulga, kes kuuleb, kuidas harimatud juudi mehed räägivad Jumala suurtest tegudes nende erinevates keeltes ja keelemurrakutes. Mõned teoloogid väidavad, et meile tuntud nelipühisündmus oli keeltes rääkimise ime, mõned, et tegu oli kuulmisimega. Kuid on ka neid, kes rõhutavad, et tegu oli eelkõige arusaamisimega. Jumal räägib inimesega keeles, millest tema aru saab.! Seetõttu ei pea me elama eksituses ja arvame, et Jumal kõneleb vaid paatosliku kirikuõpetaja häälega või üliintensiivse teleevangelisti moel. Jumal tahab kõnetada ja kõnetabki meid sel viisil, millest me aru saame. Punkar, kooliõpetaja, akadeemik, sõdur ja maamees saavad kõnetatud keeles ja viisil, millest nad aru saavad Minu tänased kohtumised, olukorrad ja jutuajamised võivad olla osa Jumala kõnest mulle.
Keegi jutlustaja tõi järgmise selgituse Jumala kõnest: kui me palume rohkem armastust, siis Jumal ei kalla meisse suuremat tunnet armastamiseks, vaid toob meie teele, meie ellu inimese, kelle suhtes on vajalik armastust ülesse näidata. Tihtipeale sellise inimese, keda me üldiselt peame mitte-armastusväärseks.