Kuna käisin Vikerraadios rahvale palvetamas ja mõtisklemas, siis otsustasin need blogaariasse üllitada. Üks neist siis siin.
Demokraatlikus riigis on poliitikute elu tsükliliselt kindlaks määratud. Selles on ennustatavad kõrg- ja madalseisud. Ei pea olema tähetark, ütlemaks, et millal on poliitinimeste tunded tipp-punktis. See on siis kui toimuvad valimised. Ei tahagi süveneda siinkohal poliitikasse ja lubadustesse. Piisab sellest, et teame ja saame aru, et mistahes liikumine püüab savutada olukorda, mida võiks nimetada “Taevas-maa-peal” või siis “Maapealne paradiis”. Meie endi ajalugu on näide neist püüdlustest ja nende luhtumistest.
Kuigi need võrdlused pärinevad Piiblist, jääb nende sisu meile siiski võõraks. Mis siis on see “Maapealne paradiis” või “Jumalariik”? Kas on tegu ideaalse kliimavöötmega, kus inimesed on oma ideaalses bioloogilises vanuses ja kus lõvil on tekkinud neljakojaline mäletseja magu, kuna sööb koos tallega rohtu? Või on tegu kuldse linnaga – ideaalse üiskonnaga, utoopiaga, kus inimkond väga selgelt funktsioneerima pandud, viisil, kus nad ise on õnnelikumad oma funktsiooni üle? Või on see midagi enamat?
Jeesus ütles: “kes iganes teie tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane” (Mk 10:43-44)
Maapealne jumalariik on juba siin – see on meis olev hoolivus ja armastus, mis ületab meie ootused ja eelarvamused. Jumalariik ei vaja sobivat poliitilist olukorda või piisavalt laekuvaid makse. Jumalariik meie sees saab väljenduda läbi meie tahte ja teo – panna teine inimene enesest ettepoole ja olla valmis kannatama selle eest, mida armastan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar