5. saj. eKr tegutsenud sofist Protagoras on öelnud: "Inimene on mõõduks kõikidele asjadele: eksisteerivatele, et nad eksisteerivad ja mitte-eksisteerivatele, et nad ei eksisteeri." Ehk siis – inimene on kõikide asjade mõõt. Esimesena sõnastab ta meile nii tuttava ja armsaks saanud relativistliku eetika põhiseisukoha: hea on see, mis on mulle hea ja keegi teine ei saa öelda, et see minu hea oleks hea või halb, sest keegi ei saa tajuda maailma nii nagu mina seda teen.
Kui inimene ja see tähendab, et iga inimene on kõikide asjade mõõt ja me seda ka tõepoolest usume ja tahame, siis saavutame maailma korralduse, kus omavaheline hakkamasaamine ja toimimine on pea võimatu. Sellises maailmas 1+1 ei ole enam 2 vaid võib olla 4, sinine või tuumapomm. Ühesõnaga, miski asi võib olla mida iganes ja seetõttu ei midagi. Kui iga inimene on kordumatu ja unikaalne mõõdupuu, siis peame küsima, et millest tulenevalt me teame, et see mõõdupuu suudab üldse mõõta ja kas tegu on üldse mõõdupuga? Las filosoofid ja eetikateadlased vastavad nendele kõsimustele.
Inimene saab olla ka mõõdupuu kuid mitte lõplik ja universaalne – seega vajab inimkond lõpliku ja üldkehtivat “mõõdupuud”, mille najal vajaduse korral inimlike mõõdupuid korrastada kui vaja. Just nimelt inimkond tervikuna ja mitte iga inimgrupp eraldi. Sest meid seob meie üldinimlik saatus – me sünnime, me elame ja me sureme. Seega vajame me ühtset alust, et liikuda ja orienteeruda.
Jeesus on öelnud: "Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. (Jh 14:6)
Kogu kulgemine mida pakutakse idafilosoofiates ja tõeotsingud, mille on valinud õhtumaa ning mis-iganes elufiosoofiad saavad oma tõelise tähenduse ja sügavuse alles Kristuses. Sest ainult tema kaudu on toimunud lõplik lepitus inimese ja Jumala vahel. Ainult Kristuse kaudu saab meie mõõdik korrigeeritud tõeselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar