Ühes ööülikooli loengus tõi Marek Strandberg väga huvitava näite ajuuuringust, kui tomograafi all olev inimene pidi lahendama ülesannet, mis võimaldas rahalist võitu, üks ajupiirkond aktiveerus, kuid samal ajal olid pärsitud muud ajupiirkonnad ja eelkõige need mis vastutasid loogilise mõtlemise eest. See tunne on meile ju tuttav. Kui oleme uut lotopiletit ostmas, siis teeme seda, enamasti mitte altruistlikest kaalutlusest toetada Eesti kultuuri ja sporti vaid selgest soovist teha elu soodsaim tehing – vahetada kümmekond vaba krooni mõne miljoni krooni vastu.
Me teame üsna täpselt seda mida me vajame ja teame ka täpselt, miks meil seda pole, kas siis aja, raha või millegi muu puudumisel. Me elame ajal kus meie eest mõeldes öeldakse, milline võiks ja peaks meie originaalne ja kordumatu elu välja nägema ning seejärel pakitakse see mugavasti paarikümneaastasesse miljonivõlga ja läikivasse liisingautosse.
On tore elada uues kodus ja hea on sõita korras ja puhta autoga. Kuid elu mõtte seisukohalt tundub see siiski kuidagi mannetu. Ka miljon tundub mannetu.
Elu mõtte seisukohalt on olulisem küsida: “Mille nimel ma olen nõus surema?” Liisingauto, miljonivõlg ja kohustuslik Kanaarireis seda vast ei ole.
Koolis olen oma õpilastelt seda vahetevahel küsinud. Seda suremise asja. Vastatakse erinevalt, kes vastab, et ema, kes perekond, keegi pakub ka isamaad või siis sõpra. Kõiki neid vastuseid ühendaavaks nimetajaks on armastus. Surra juletaks selle ees, keda (või mida) armastatakse. Või ka selle eest, mida peetakse tõeks.
Paulus kirjutab oma kirjas Rooma kogudusele 5:8 “Ent Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime”
Elu mõtte ja elamise sisu kohta küsides, peame vastama kõsimusele, keda või mida me armastame selle sõna suuremas ja sügavamas tähenduses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar