Eks ole nii, et armastame ja peaaegu, et jumaladame inimesi, kes väidavat end teadvat tulevikku. Enamasti seetõttu, et soovime teada millised peaks olema meie õiged otsused ja sammud, mis viivad meid õnneliku, eduka või siis täiusliku elu suunas. Sellest igatsusest annavad ju tunnistust raamatupoodides olev eneseabiõpikute suur hulk ning meie valmidus maksma peaaegu, mistahes piletihinda, et kuulata elujuhiseid inimeselt, kes on saavutanud selle, mida me peame õnneks või siis õnnelikuks eluks. Laskumata siinjuures õnneliku elu analüüsi ja mõõdikuisse, võtan vaatluse alla eelkõige meie suhte aja ja saavutustega.
Esimese Moosese raamatu viimased 13 peatükki on keskendunud ühe perekonna loo erakordselt dramaatilisele peatükile. Lugu on lühidalt järgmine: ühel lugupeetud mehel on 12 poega, kellest üks, Joosep nimi, oli küll isa lemmiklaps, kuid sedavõrd enam vihatud vendade poolt. Kuna Joosep näeb ettekuulutavaid unenägusid, kus tema vennad ja vanemad teda kummardavad ja teenivad, siis vanemate vendade viha noorema suhtes kasvab piirini, kus nad tahavad Joosepi mõrvata. Mõrva ei toimu, Joosep müüakse orjaks Egiptusesse. Seal satub ta alusetu vägistamissüüdistusega vangistusse ja sealt, tänu oma võimele unenägusid seletada, vaarao õukonda.
Kuigi tegu on ühe mehe edulooga – heebrea rändkarjakasvataja pojast maailmariigi peaministriks, siis perekondlikus mõttes elas ta läbi täieliku katastroofi – viha, plaanitud mõrv ja orjaksmüümine pereliikmete poolt.
Neile, kel meeldib kalkuleerida hüvet või mõõta head elu – arvutage välja, kas see saavutatud edu ja makstud hind on siin mingiski inimlikus proportsioonis?
Samas rulluvad analoogsed elutragöödiad lahti ka tänapäeval. Paraku räägime 21. sajandi algusel ikka veel orjapidamisest ja sellest kui kasvavast ja levivast nähtusest. Ei ole võõrad ka õdede-vendade vaheline viha näiteks pärimisküsimustes.
Kas ja millist tähtsust minu elu sündmused omavad laiemas, inimekseksolemise mõttes? Kuivõrd minu elu ja lugu läheb korda inimesele, kes elab minuga samas majas, kellest mind lahutab parimal juhul paarikümne sentimeetri paksune tellissein, kuid kes ei tea mu nimegi?
Joosepi dramaatiline elu sai kokkuvõetud tõdemuses oma vendadele: “Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus.” (1 Ms 50:20).
Eks omandab meie elu hoopis teistsuguse mõõtme, kui julgeksime uskuda, et see, mis juhtub minuga, juhtub teiste pärast. Joosepi lugu on küll kopeerimatu edulugu, kuid see on lugu rahva püsimajäämisest ja kestvuseks. Selleks võib olla ka minu lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar