Üks minu lapsepõlve mõttemängudest oli seotud sellega, et mida ma teeksin kui oleksin jäänud maailma koos väheste inimestega. Tavaliselt algas see mõttelend kõikvõimalike kättesaamatute tegevuste tegemises – meeletu kihutamine maailma kõige suurema ja vägevama autoga – ehk siis KAMAZ veoautoga (mis tollel ajal oli poisslaste arvates tippauto), sukeldumine kommimerre ja lõpmatul hulgal vaba raha omamine. Lõppesid need mõttemängud nukruse ja kurbusega – sest kohale jõudis tõdemus, et paljude naudingud on nauditavad seetõttu, et seda saab teha kellegagi koos või siis kellegi silme all (seljuhul oli eesmärgiks vaatajate kadedaks tegemine). Kuid kõige suurem kurbus saabus siis kui sain aru, et sellises maailmas ma olekski üksinda (või siis peaaegu üksinda).
Evangelist Johannese vahendusel kuuleme Jeesust kasutamas võrdpilti nisuseemnest ja viljakandmisest: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja. “ (Jh 12:24)
Kuigi viljapõllust mööda sõites, haarame tervikut ehk siis põldu, saame aru, et seda põldu poleks kui poleks üksikuid vijaseemneid, mis idanema läinud ja millest sirgunud kõrs koos pea ja seemnetega.
Igasse viljaterasse on ponetsiaalselt peidetud viljapõld, igas tõru on potentsiaalne tammik ja iga inimene kätkeb endas potentsiaali kogu muu maailma jaoks!
Me kohkume ära hea tegemise ees, kui same aru, et abivajajaid on liiga palju. Kuid maailma paremaks muutmine ei käi ainult rahvuste või inimgruppide kaupa vaid ka ja eelkõige üksikute inimeste kaupa.
Selleks, et toetada mõnda heategevuslikku fondi, on mul vaja head tahet, pisut raha ja ligipääsu internetile või korjanduskarbile, selleks et muuta üksiku inimese elu, on mul vaja mehisust ja julgust.
Kuid kui nisuiva ei sure, siis põldu ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar