esmaspäev, märts 30, 2009

näoraamat

no mai tea
kes küll selle näoraamatu välja mõtles.
Tegin konto (soovin olla ka silmnähavalt ajaga kaasas löntsiv tegelane). kuid aru sellest loogikast ei saa.
Ei saa ka aru, miks inimesed sinna enda asju teevad.
ei saa aru.
milles seisneb facebooki eelis näiteks orkuti ees?
oskab seletusi anda keegigi?
Küsiks naise käest, too magab.

laupäev, märts 21, 2009

rokilaks



Praegu istun enda iga-aastasel hea muusika laksul - Raplas Linna Pea Rockil. Hetkel sain endale uue lemmikbändi Eestist - "The Nymph" , elu elamus.
Ilus vaadata kui muusikat tehakse nii, et see hakkab laval elama ja mängima. Muidu kah vahvaid kollektiive - kuid on selge, et hea heli teb sepikust saia. Raplas on heli alati hea.
Sügeleb seljas, et ka Pärnus oleks vaja säärast hää muusika üritust. Vaja meie omad lombist välja tõsta.
Ahjaa - 04.04.2009 toimub Pärnu noortekeskuses "IN" taaskordne kristlike bändide minifestival. Esinevad: Miip, Ken Marquess, B.O.B, Risttee ja veel mõningad. Sisse saab 35 raha eest - päris hästi saadud.

neljapäev, märts 19, 2009

määre peab



Kui eile andsin esmakordselt doonorina verd, siis täna sai üle 16 aasta (!) suusatamas. Autos olin päris kõva mees, meenutasin kuidas väiksena kodumetsade vahel mingit viie kilomeetrist ringi lasta polnud mure. Kuid täiesti ootamatult on ka suusamaailmas toimunud müstilisi muutusi - suusad on plastikust ja kitsad, suusaklambrid on mingitsorti vidinad, mis suusasaapa otsas oleva metallaasa lihtsalt lukustavad ja suusakepid on kerged ja fiiberkiust (?). kui suusad alla sain, siis esimese 30 sek jooksul suutsin ümber kukkuda, peale 1 minutit sõitu, hakkasin arvama, et minu vorm on olematu (seda tõestasid ka kõikide füüsiliste parameetrite nulli langemine), esimese tõusu ajal (u 1,5 min peale starti) palusin mõttes andeks Veerpalult, Maelt, Rehemaalt ja Šmigunilt ja teistelt, et olin kordki telekat vaadates nende sõidutempot või tehnikat kritiseerinud.
esimese laskumise lõpetasin külili lumes. Edasi läks kõik päris hästi - 2,5 km raja läbimiseks kulus kuskil 30 min - päris mage saavutus. Kuid selleks talveks asi tehtud ja kuueteistaastane mõõn personaalses suusatamises on läbi. Samas ei ole saja kilo mööda lumiseid künkaid ülessse alla vedamine teab mis lõbu. Lõbus oli pärast, saunas. enesetunne on hea, kaks karmaristi võib juba ära teha.

teisipäev, märts 17, 2009

veresidemed



verikäkk
verivorst
verepulm
verevend
veresugulane
verivaenlane
verine pühapäev
verevanne
vererõhk
veritasu
V.E.R.I
verevägi

Täna sai siis seda vere-asja tehtud - käisin doonoriks. einoh, tore asi. Veregrupp on harv, mis tähendab, et minu verd väga ei pruugigi vaja minna, kuid siiski on tunne hea. Mitte ainult see, et äkki, ehk, läheb kellelgi vaja vaid ka füüsiliselt on hea olla.
Uus ilus tegu.
P.S kas teadsite, et homomehed ei tohi olla doonorid?

esmaspäev, märts 16, 2009

söö või ise




Leidsin netist erakordselt mõnus retsepti, olen juba kolm päeva jutti seda värki söönud. Kristi, soovitan soojalt järgi proovida. Maitse on "nagu päris" - sõprus hiina köögi armastajatega on garanteeritud.

Retsepti leidsin siit
Krõbeda kana jaoks (neljale):

2 suuremat broilerifileed
2 munavalget
2 küüslauguküünt
4 spl sojakastet
200 grammi tärklist
õli praadimiseks

Magushapu kastme jaoks:

2 spl seesamiõli
2 spl viinamarjaseemneõli
1 sibul (kasutasin punast)
3-5 naati rohelist sibulat
1 suur või paprika
1 tl ingverit
4 spl ketšupit
4 spl riisiäädikat
4 spl tuhksuhkrut
3 spl sojakastet
1 tl soola
200 ml kanapuljongit
1 tl tärklist

Tükelda kanafilee 1-2 cm suurusteks tükkideks. Vispelda munavalged, purustatud küüslauk ja sojakaste ning marineeri kanatükke minimaalselt 1 tundi, parem oleks 2-3.

Lõika sibulatest ja paprikast ribad, haki ingver peeneks. Tee poolest kuubikust puljong valmis. Sega omavahel kastmeks kokku ketšup, veiniäädikas, sojakaste, tuhksuhkur ja tärklis. Kuumuta pannil seesami-ja viinamarjaseemneõli ja prae sibulaid 3-4 minutit, lisa ingver, roheline sibul ja paprika ning prae umbes 5 minutit. Vala peale kastmesegu ja puljong. Vajadusel maitsesta vähese soolaga ja tõsta kõrvale paksenema.

Veereta kana tärklise sees nii, et tükid oleks ühtlaselt kaetud. Kuumuta pannil võrdlemisi suur kogus õli ja prae selles kanatükid, kuni pealt krõbedad ja seest mahlased (umbes 8-10 minutit). Vahetult enne serveerimist lisa kaste. Kõrvale sobib basmati riis.

laupäev, märts 14, 2009

katsed



Tänasest, esimesest koolivaheaja päevast, algavad sisseastumiskatsed PSHG-sse. Minu ülesanne on istuda pea kolmekümne õpilase juures kui nad kirjandit kirjutavad.
Ma ei kadesta neid. Ise ei viitsiks enam küll kuskile sisse astuda. Pean silmas siiski gümnaasiumi.
Enda klassi õpilastega rääkides oli huvitav kuulda, kes kuhu ja miks õppima läheb.
Osad vennad ei proovi väga kuhugi, sest gümnaasiumis peab VEEL rohkem õppima.
Sütevakat mõned suisa kardavad.
Samas lahe vaadata kuidas mammade-papade käed peaaegu, et värisema hakkavad, kui kuulevad, et võsuke ei taha haridusse väga panustada. Uus põlvkond on tekkimas, kes ei pea haridust per se väärtuseks. Väärtuslikud on sellised tegevused, mis isiklikku õnne suurendavad - jehoovatunnistamine, muusika, arvutisistumine, niisama olemine. Haridust nähakse sellises kontekstis segajana.
Mõnes mõttes on seegi õige.
Iseasi, kas haridust nähakse võimaluse või karistusena.
Mingis vanuses on tõesti kõrini sellest süsteemist, kuhu meid visatakse ja kus me peame üheksa aastat kohustuslikkus korras ja päris mitu aastat vel rangelt soovituslikus korras viibima.
Tunnen tõsiseid ja lahedaid inimesi, kes on veendunud, et haridus sellisel kujul on ammendunud ja süsteemi tuleb reformida.
Ilus mõte. Küsimus on siiski, mis suunas?
Tuleb küsida, mida on vaja õppida ja kas õpitul on midagi öelda ümbritseva elu kohta.
Kool, nagu koguduski, on pikka ja aeglane organism. See tähendab, et muudatused võtavad aega ja kohanemine nendega on valulik. Sestap nõuavadki säänsed reformid suurt usku, et see on õige, mida teha.
Mind ennast selline hariduse reformimine väga ei vaeva.
Eelkõige on vaja omavahel kokku viia teadmistega isikused ja teadmisi omndada soovivad isiksused, siis ongi kool (mõned suunikud tuleb ka sundida teadmisi omandama).

pühapäev, märts 08, 2009

religiooniloolised mõlgutused



Kui muutumine on püsiv seisund (nagu budism seda õpetab), siis on ju selleks midagi muutumatut- püsiv muutumine. Muutus pidevas muutumisseisundis oleks muutumatus. Vot ei saa aru.

Religioonide üle arutledes ei saa vaadelda vaid meeldivuse pinnalt "mis mulle selle või teise religioonis meeldib, et kuuluda sinna". See pole ju mingi missivõitlus.
Kunagi tahtsin saada buda mungaks, kuna nägin krišnaiitide ansambli "Jesus Loves You"(!) videot "Hare Kirshna". Seal silkasid lahedalt kiilaspäised ja oranžides hõlstides noored ringi. Tahtsin kah olla selline ja lahe. Kui lugesin ajakirjast "Noorus" artiklit budismist ja munklusest, siis sain aru, et selle tee jalge alla võtmine oleks mu jaoks silmakirjatsus. Tahtsin vaid kiilaspead ja tasuta oranži hõlsti, muud ei midagi.

Religioosse kuuluvuse aluseks peaks siiski oleme teoloogiline arusaamine ja isiklik veendumus. Selline veendumus võib olla ka usuline kogemus vms.

Tegelikult on usuline kuulumine valiku küsimus, kuid mitte selline, et mina valin millisesse religiooni ma kuulun vaid see, et inimene tajub, et Jumal on tema ära valinud.
Inimesed ei kuulu kogudustesse klubilistel eesmärkidel (pean silmas tänapäeva Eestimaad), see oleks liiga vaevane. Ka majanduslikel kaalutulustel vast mitte (mis kasu see toob, kui annad regulaarselt ära 10% enda sissetulekust + vabatahtlik annetus + kylaliste/sõprade-koguduseliikmete võõrustamine).
Kogudusse kuulumine ja selles olemine on üleloomulik.
Minu jaoks on see nii, alati.

esmaspäev, märts 02, 2009

Vaatamisi ja kuulamisi



Viimasel ajal kuulan rohkelt vene muusikat. KИHO on väga hea. Helipildi naiivsus ja sõnade argipäevasus on võluvad.
Viimane aeg on anglo-ameeriklase kultuuripüksid peast tõmmata ja ka idaklassikat nautida. Relvile seltsimehed!

Vaatain miskit filmi kuidas USA rahastas Afganistanis külma sõja ajal mudžaheedide võitlus NL vägede vastu. Loomulikult oli tegu õige asjaga afgaanide poolt vaadatuna ja kelle muu poolt seda jama seal tulekski vaadata?! Kuid. Minu teismepõlve hirmude hulka kuulus võimalus sattuda NL armeesse ja sealt sõdima Afganistani (selgituseks noorele lugejale - NL armee puhul ei olnud see vabatahtlik, kas tahtsid minna nagu see on praegustel eesti poistel, lihtsalt viidi). Samas levisid lood ja jutud eesti poistest, kes seal sõdisid. Väiddetavalt oli esimene Afganistani sõjas langenud NL sõdur Eestist pärit poiss. rapla surnuaial oli haud ühele Afganistanis surma saanud noorele mehele, kui sinna sattusin, siis jäi see tee peale. Seetõttu tekkis mingi nostalgiline ärevus ja mõnetinegi segadus, et siis usalaste abi aitaski neil meestel surra.
Seda filmi ("Charlie Wilsoni sõda") ja venelaste "9.rood" tuleks ühe jutiga vaadata.