Kui eile andsin esmakordselt doonorina verd, siis täna sai üle 16 aasta (!) suusatamas. Autos olin päris kõva mees, meenutasin kuidas väiksena kodumetsade vahel mingit viie kilomeetrist ringi lasta polnud mure. Kuid täiesti ootamatult on ka suusamaailmas toimunud müstilisi muutusi - suusad on plastikust ja kitsad, suusaklambrid on mingitsorti vidinad, mis suusasaapa otsas oleva metallaasa lihtsalt lukustavad ja suusakepid on kerged ja fiiberkiust (?). kui suusad alla sain, siis esimese 30 sek jooksul suutsin ümber kukkuda, peale 1 minutit sõitu, hakkasin arvama, et minu vorm on olematu (seda tõestasid ka kõikide füüsiliste parameetrite nulli langemine), esimese tõusu ajal (u 1,5 min peale starti) palusin mõttes andeks Veerpalult, Maelt, Rehemaalt ja Šmigunilt ja teistelt, et olin kordki telekat vaadates nende sõidutempot või tehnikat kritiseerinud.
esimese laskumise lõpetasin külili lumes. Edasi läks kõik päris hästi - 2,5 km raja läbimiseks kulus kuskil 30 min - päris mage saavutus. Kuid selleks talveks asi tehtud ja kuueteistaastane mõõn personaalses suusatamises on läbi. Samas ei ole saja kilo mööda lumiseid künkaid ülessse alla vedamine teab mis lõbu. Lõbus oli pärast, saunas. enesetunne on hea, kaks karmaristi võib juba ära teha.
1 kommentaar:
haha, p2ris vahva oli lugeda :D
Postita kommentaar