Materialistid, eesotsas Feuerbachi ja Marxiga, välistavad usu ja mõistuslikku koosolemist. Kummalisel kombel välistavad ka fundamentaalsed usklikud sama. Sõda on sama kuid kumbki istub eri kaevikus. Materialist ütleb, et Jumalat ja muud abstraktset uskuda on mõistusevastane, kuna kindlad saame olla vaid selles, mida kogeme ja tajume läbi meeleelundite. Fundamentalist ütleb seevastu, et ratsionaalne mõtlemine on teise-või kolmanda-.neljanda järguline, kuna see on "kuradist" ja "maailmalik".
Jäik materialism on naljanumber, mille eksperimendid XX-sajandi Euroopas ja XXI saj Põhja-Koreas olid /on võikad ja mitte-naljakad.
Fundamentalistlik religioossus on sama naljakas kui eelpool nimetat' materialism. Lubab ju fundamentalism jagada maailma "tõeliselt" usklikeks, uskliku moodi olevateks ja uskmatuteks. Sarnast liigitamist armastavad ka materialistid toetudes darvinismile. Seega võib öelda, et fundamentalistlik religioossus võib olla darvinismi üks erivorme.
Jumala olemasolu küsimuses ilmneb alati kaks suurt probleemi:
A) Jumala olemasolu ei saa mitte millegagi tõestada
B) Jumala olemasolu ei saa mitte millegagi ümber lükata
Selles mõttes on see usu küsimus. Kuid vale oleks arvata, et Jumala tegelik olemasolu on minu usu küsimus. Kui ma seda väidaks, siis väidaksin, et Jumal on oleva ainult niivõrd kui ma usun temasse. Terry Pratchetti poolt loodud Kettamaailmas on säärane seaduspärasus olemas: jumalate eksistents on seotud inimeste usuga neisse. Seega on see ka suur saladus, mida jumalad inimeste eest kiivalt varjavad. (Meeldetuletuseks: meie ei ela Kettamaailmas)
Jumala olemasolu ei sõltu seega minu usust või uskmatusest.
Kui teda ei ole, siis sellise selguse järelmid seavad hoopis teise perspektiivi minu, meie, keskkonna ja ka Maa eksistentsi.
Kui ta on, siis ongi ta kõige puhtamas ja täiuslikumas olemises. Kõik see, mida meie peame olemiseks on siiski poolik (kaduv, hävinev). Meie olemine on ajas ja ruumis (me vananeme). Jumala olemine on ajast ja ruumist üle. Midagi hoopis teistsugust.
Selles võtmes on Jumala saamine inimeseks täiesti dramaatiline sündmus:
Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses:
kes, olles Jumala kuju,
ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne,
vaid loobus iseenese olust,
võttes orja kuju,
saades inimese sarnaseks;
ja ta leiti välimuselt inimesena. (Fil 2:5-7)
kes, olles Jumala kuju,
ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne,
vaid loobus iseenese olust,
võttes orja kuju,
saades inimese sarnaseks;
ja ta leiti välimuselt inimesena. (Fil 2:5-7)
Jumala inimesekssaamine (inkarnatsioon) oli astumine maailma, kus olemine on kammitsetud ja piiritletud väga kitsaste reeglitega, mis puudutavad nii välist olekut (nt füüsikaseadused) kui ka sisemist olekut (moraal, eetika).
Saamaks aru inkarnatsioonist on meil vaja usku. Usku mitte kitsalt psühholoogilise kindlustunde mõttes ("mulle tundub, et mul on õigus") samuti ka mitte maagilis-religioosses mõttes ("kui ma õigesti usun või sooritan õigeid usku välhendavaid rituaale, siis hakkab vaimne reaalsus minu tahte järgi vormuma") vaid usku kui lõplikku seisundit. Selline usk ei välista teadmatust, kahtlust ja ka hirme, kuid see usk lubab ennast Jumalal kanda. Siinkohal kasutan usu tähenduses (lähtudes Kirkekaardist) Abrahami näidet, kes läks oma poega jumaliku korralduse peale ohverdama (lugu ise siin). Oleks ülbe väita, et Abraham täiesti kiretult oli nõus oma poega ohverdama, et tema usk oli pelgalt automatism. Kuid tema usaldus Jumala suhtes oli nii sügav (mitte suur - sest suur ei peagi me usk olema vt Mt 17:20 ), et ta võis öelda oma sulastele: "Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde". Usk ongi hüpe.
