radirii ja radiraa

Tulime hetk tagasi Mati ja Annika pulmast. Ikka on tore pulmas käia ja olla - näeb kenasti riietatud pruutpaari, saadakse kokku tuttavatega ning saab süüa ja nalja.
Abiellumisel mõtleme ikka, et abiellun selle inimesega, kuid lisaks sellele abiellutakse Selle Inimese perekonna, sõprade ja tuttavatega. Kuid see on juba tõsine asi. Ei pea loomulikult kõigile meeldima, kuid selle teadmisega tuleb arvestada.
Kristlaste pulmades on seetõttu lahe käia, et laulatusel lauldakse kõik laulud kenasti ja kõvasti kaasa; ei soovita head õnne suusoojaks vaid öeldakse lausa õnnistav palve koos pastoriga. lisaks on seegi tähtis, et inimesed pole pidanud ennast veennud abielluma. abiellutakse seetõttu, et võetaks selge ja üheselt arusaadav vastutus. ka ollakse sõna otseses mõttes nõus koos elama inimesega kuni "surm meid lahutab". Ja see on juba väga tõsine asi. Mitte ainult formaalne suusoe vaid selge soov ja tahe seda teha.
Minu paps abiellus mu emaga seetõttu, et mina olin sündimas, kuid see ei takistanud neil koos elada kuni tänase päevani.
Mõnikord öeldakse, et abiellutakse teineteisega ja iseendite pärast. Mina arvan, et see on poolik tõde. Sest abiellutakse ka laste pärast (kui neid peaks sündima), seega võetakse ka nende ees vastutus. Olen näinud noore inimese pisaraid, kelle isa jättis pere maha. Selliselt nutvat noort hinge näha, on valus kogemus. Pole minu asi öelda, mis põhjusel need inimesed lahku läksid, kuid olen kindel, et lapsed on piisav põhjus, et kokku jääda...

olla või mitte ...

Küsimus olemise kohta on mõnda aega siiski vana asi. Mis on olemine ja kuidas me millegi olemasolus üleüldse saame kindlad olla. Tavamõistus (mida me kõi koos nii kenasti kasutamine) mõõdab olemist läbi meeleelunidite - kui saan haista või kompida või nuusutada või maitsta või kuulda, siis on see asi kindla peale olemas. Lihtne.

Kuid mida peale hakata abstraktsemate asjadega nagu vabadus, armastus?
Olemise tajumine on universaalne ja samas unikaalne kogemus. Me saame aru iseenda olemasolust - aeg-ajalt on see seotud kannatustega või soovimatusega, enamasti siiski nauditav.
Olemisest sõi olesklemisest mulle alati ei piisa, seega vaja enda olemasolu vajalikuks teha. Mul küll selline tunne on. Kunagi tegin bändi; pidevalt püüdnud ennast määratleda läbi vastandumiste autoriteetidele (mis loomulikult tähendab muude autoriteetide kummardamist); töötanud koolis kantuna missioonitundest; loonud perekonna ja see on andnud eksistentsile uue dimensiooni (peamiselt just lapse sünd),
Kirikus räägime seda, et meie olemisel peab olema juures ka igavikumõõde - st teadmine, et sellel, mida teeme on olemas mõju sellele, mis toimub peale meie surma.
Ma usun, et olemine on kingitus. Niisama, ilma et sa midagi väga suurt ära teed või tegemat jätad. Usun, et elu väärtus seisneb selle olemasolus, ka siis kui eksistentsi saab mõõta mõningate ajahetkedega. See video aitab mu arust hästi selgitada, mida mõtlen.

P.S See, et kirjuta, tähendab, et puhkus on läbi