Tulime hetk tagasi Mati ja Annika pulmast. Ikka on tore pulmas käia ja olla - näeb kenasti riietatud pruutpaari, saadakse kokku tuttavatega ning saab süüa ja nalja.
Abiellumisel mõtleme ikka, et abiellun selle inimesega, kuid lisaks sellele abiellutakse Selle Inimese perekonna, sõprade ja tuttavatega. Kuid see on juba tõsine asi. Ei pea loomulikult kõigile meeldima, kuid selle teadmisega tuleb arvestada.
Kristlaste pulmades on seetõttu lahe käia, et laulatusel lauldakse kõik laulud kenasti ja kõvasti kaasa; ei soovita head õnne suusoojaks vaid öeldakse lausa õnnistav palve koos pastoriga. lisaks on seegi tähtis, et inimesed pole pidanud ennast veennud abielluma. abiellutakse seetõttu, et võetaks selge ja üheselt arusaadav vastutus. ka ollakse sõna otseses mõttes nõus koos elama inimesega kuni "surm meid lahutab". Ja see on juba väga tõsine asi. Mitte ainult formaalne suusoe vaid selge soov ja tahe seda teha.
Minu paps abiellus mu emaga seetõttu, et mina olin sündimas, kuid see ei takistanud neil koos elada kuni tänase päevani.
Mõnikord öeldakse, et abiellutakse teineteisega ja iseendite pärast. Mina arvan, et see on poolik tõde. Sest abiellutakse ka laste pärast (kui neid peaks sündima), seega võetakse ka nende ees vastutus. Olen näinud noore inimese pisaraid, kelle isa jättis pere maha. Selliselt nutvat noort hinge näha, on valus kogemus. Pole minu asi öelda, mis põhjusel need inimesed lahku läksid, kuid olen kindel, et lapsed on piisav põhjus, et kokku jääda...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar