Jälle toimub september.
Tutid peas ja ranitsad selga kleebitult voolavad kurb-rõõmsad plikad-põnnid kooliustest sisse, et siis kevadel sealt väljasülitatud saaks. Ega see õpetajatelegi teab mis mee- või põrandalakkumine pole. Nalja saab kuid vihale ajab kah. Mis siis kui korraldaks sentjabristide mässu? Muudaks koolide diktatuursüsteemi inimnäoliseks. Kaksteist aastat elame justkui Verduni lahingus, kus mõlemad pooled on sügavalt maasse kaevunud ja pigem surevad kui on nõus meetritki maad loovutama. Ja lõpuks ütleme - jäägem sõpradeks. Siis saab ju jääda kui ollakse sõbrad. Kuid kas õpetaja ja õpilane saavad olla sõbrad? Ikke saavad, kuid kas tahetakse säärast sõprust? Lapsevanemad aeg-ajalt soovivad , et õps teeks lisaks õpetamistööle ka lapsevanema töö ära. Aga seda, kullakesed, me ei saa teha. Kuigi mõnikord teeme.
Järgmisel aastal tõstan mässu ja lihtsalt ei lähe kooli! Lähen mujale. Näiteks randa...
2 kommentaari:
Sõber-õpetaja roll tuli sul vähemalt minu kooliskäimise aja jooksul väga hästi välja. Ilmselt isegi kõige paremini :)
Eks aejad olid teised - ise noorem ja rohkem huvitatud ka õpilastega sõbram olemisest. Aga töö kui selline viskab aeg-ajalt üle. See lõputu tiirlemine. Iga aasta sama rõõm. Õpilased küll muutuvad aga seltsimehed kellega tööd teed on samad. Samad naljad, samad jutud jms.
Postita kommentaar