selline oli

2007 märksõnad

saan isaks
enda kodu
reisid, reisid
DR-i puhkeaeg
pronksiöö hullused
taaskordne onu
ema tervis parem
äial oleks kehvem
koolist ikka siiber kuid oma klass heastab sellegi puuduse
lõputu vahelduva ilmaga suvi
oeh
miskipärast ei tulegi kõik meelde

kuid ei luba mitte midagi uueks aastaks

ta põtkib siiski!

Täna hommikul tundsin esmakordselt pisipoja põtkimist. HB on seda rõõmu juba pea kuu aega nautinud. Veider, et miski tuksatus naise kõhus selliseid tugevaid emotsioone tekitab. Tõesti veider. Lapse saamine ja sellega kaasnev isadus/emadus on minu jaoks vähemalt siiani tõeline müsteerium. 

poerõõmud

Täna, ostes Pärnus Selverist HB-ga oma igapäevast leiba, avastasin kassalindile tooteid ladudes et minu ees on järjekorras kaks Sütvaka õpilast. Üks poistest oli ka viisaks, ütleski tere. Kuid huvitav oli see, et ilma igatsugu valehäbita olid härrad nõuks enestele osta mõned õlled ja ühe Viru Valge. Koos nendega oli ka mingi tibi, vist neist vanem, ju taheti tibi dokumentidega joogid ära osta. Asi muutus huvitavaks kui müüa nõudis kõigi kolme dokumente näha, siis jäi miskipärat kaup katki ja noored kiirustasid poest välja. Tubli, ütlesin mõttes müüale. Eks ole ju tegelikult lihtsam võtta kui järjekordset JOKK olukorda, tibil dokument korras, mis see minu asi, mis poiste vanus on. Võib-olla kartis, et tegu on kontrolliga, kuid võib-olla temas eneses oli miskisugune "ärkamine" või "äratundmine", et see on lihtsalt jama ja ei lase sellel juhtuda. Huvitav igatahes.
Muidugi said nad mingis järgmises poes oma värgi kätte ja imevad nüüd miskis seltskonnas seda. Eks ole seda isegi ju mingis eluetapis tehtud.
Enam pani mõtlema õpilaste ükskõiksus õpetaja juuresolekust.

mängureaalsus - päriselt? mängult?

Sünnipäevaks ja jõuludeks soetasin HB-ga Kata soovitusel mängu "Katani Asustajad" (huvitav, kas Kata seda mängu just enda nime järgi soovitaski). Kiitis, et Tartus pidi väga kõva tegija see mäng olema. Kuna lauamängud meeldivad, siis mõeldud-tehtud.
Ja etskae - ongi huvitav. Põnev ja meeleolulkas.
Ennast on huvitav mängu taga vaadata. Tunded löövad lõkkele ja puha. Inimesed muutuvad - vaimustuvad, norutavad, hurjutavad ja poevad. Mis see siis on kas pelgalt mäng, või on selles ka kübeke reaalsust?
Ma pole teab-mis psühholoog, kuid eks arvata võib ju igamees.
Mängu olemus seisneb ju (mingisuguse) reaalsuse matkimisel. Tähtsaks muutub enese paigutamine mingisugusesse rolli ja olukorda. Vahe on vaid selles, et sa oletad kuidas keegi X olukorras Y käitub ja püüad seda võimalikult "tõe"truult kopeerida.
Eks loomadki õpi küttima läbi mängu ja lapsed väärtusi.
Kui nüüd päris filoosofiilseks ära minna, siis kas selu mida me elame on mäng - pidev matkimine ja kopeerimine või on tegu puhta reaalsusega, mida me erinevates olukordades matkime?

lumetud jõulud ona kah miskit väärt

sellel aastal esmakordselt sain vana ja tuntud sügiselaulu - "White Christmas" sõnadest aru. Unistus valgest jõulust on väärt alles siis kui lund ei ole (praegu ei ole, vähemalt siin, Pärnu). Loomulikult ei suuda ma seda lugu rahulikult enam kuulata, kuulun enamleierdatud lugude hulka. Kuid point on hea - unistus. Unistus on nii kõva asi, et see saadab inimest terve elu. Unistamine on selline mõttemäng, mis laseb hetkereaalsuse unustada ja igavikulisse reaalsusesse sukelduda.
Me unistame paremast homsest, suuremast palganumbrist ja tont teab millest veel.
 Unistus valgest jõulust on lihtsalt üks tore ja vahest isegi naiivne unistus. Selline rahuloleva inimese unistus, kõht on täis, pere on kodus, maja on soe, kingihordid ostetud jõulutoitki planeeritud nüüd oleks vaja veel looduslikku dekoratsiooni minu akna taha ja siis võibki see kokakoola värvides valgehabe tulla ja oma iga-aastast tööd teha.
Asja perspektiiv on teine, kui selle valge-jõulu arusaamaga käib kaasas terve emotsioonide, mälestuste ja traditsioonide kimp. Sellisel juhul ei ole tähtsust lumehulgal vaid unistusel, et mingid asjad võiks olla paigas. Vaatamata sellele, et võib olla jamasid, läbikukkumist, kodutuks jäämist ja ei tea mida veel. Kuid unistus, et vähemalt kord aastas oleks asjad justkui nii nagu kunagi.
uuetestamentlik messiaootus oli miskit samasugust - juudid ootasid messiat- Jumal poolt läkitatud kuningat, eks toob jumaliku kohtu maapeale, kes kõrvaldab sotsiaalse, poliitilise ja ka majandusliku ebavõrdsuse, ning kelle läbi Jumal oma riigi maa peale rajab. Unistus, et siis on asjad lõpuks taas korras, nagu aegade alguses, kus inimkond ja Jumal elas harmoonilises kooskõlas.

jeeeeeeeeeee

.... kauaoodatud vabadus jõuluvaheajal on käes. Ei tea õpetajatest enam vaheaega ootavat seltskonda.
Hinded pandud, hinnangud kirjutatud õiglus/ebaõiglus jaluleseatud. Mis kõigetähtsam - vabadus kättevõidetud.
Keegi mu tuttavatest ütles mulle kolm põhjust, miks õpetajana töötada:
a) juuni
b) juuli
c) august
Õpetajad on inimesed. Oma perekondade, rõõmude ja muredega.Ka õpetajad vajavad hoolimist. Kuid hoolimist näeb ka koolides. Eriti näen seda koolides kus töötan - Sütevaka ja Vabakool. Lisaks  õpetajatele hoolivad ja näitavad hoolivust ka õpilased. See on kena. Kuid ikkagi on vaheaja vabadus suur asi mida oodata. Ja nüüd on see käes!

pätsikesed

käisin Perekooli kodukal ja vaat mis leidsin - pätsikesed. Imemaitsvad (täna ise tegin). Soovitan soojalt proovida

Siit retsept (muutmata kujul ja kirjaviisiga):
500g majoneesi (mina eelistan provansaali)
2 muna
1 klaas suhkrut
2 klaasi jahu

tegemisviis:

munad suhkruga vahustada,
lisada majonees,
lõpuks jahu.
(mina teen kõik mikseriga)
võitatud plaadile tõstetakse teelusikaga pisikesed pätsid. küpsetada u 200 kraadi juures, kuni on kuldpruunid.
sobivad hästi söömiseks ka nt moosiga.

jõuluraharahu

mina ja raha ei saa omavahel hästi läbi. Üks peab alati olema kodust kadunud, et teine seal olla saaks.
Kuid veider mul sellega see, et kui arvel on 0.- EEK siis sisemiselt on miskil põhjusel jube hea olla. Mitte hea aga vaba.
Et tei pea miskit ostma ega maksma. Sest pole mille eest ja kõik.
Ses mõttes kommunismi idee mind veidike veetleb - et poleks üldse raha vaja. Kuid kogu veetlus sellega ka lõppeb.
Kuulsin miskit ööülikooli saadet, kus keegi rahainimene seletas, et meil ongi asjad ja väärtushinnangud paigast ära. Me hindame rahatähte, kui sellist. Kuid rahatähel puudub iseenesest väärtus. Väärtuse annab see, mida selle eest saab.
Eks ole ju hüljatud maailma lugudes põhiteema, kuidas keegi märkab, et on üksi siia ilma jäänud ja kuidas siis ühe soovina on kuhugi panka minna ja niipalju raha haarata kui vaja. Kuid mis sa sellega teed, kui kõike saad võtta.
Sel jõuludel oleme otsustanud HB-ga, et ei jäta suuri summasid kaupmeestele. Teeme kinke ikka, kuid sääraseid, mis meele mõnusaks kisuvad, mitte sellist, mis rahast nõretavad. Mitte et see paha oleks, kuid jõulurahu ju!

eneseluulet

ma ronima sunnitud latva
nii kiiresti kuidas vaid jaksan
ma ronima sunnitud latva
kui ori kel seljal mängimas piits
ma ronima sunnitud latva
mu kupjaks mu hingepiin
ma ronima sunnitud latva
kui liblik, sitik või täi
ma ronima sunnitud latva
kuid mitte kui liblik
sest liblik ei käi

paar päeva vaikuses

Eile sõitsime HB-ga Tartusse, kus pidin jälle miskit nootreseltskonda lõbustama. Sealt edasi mööda Surmamaanteed Meelise ja Cerly juurde, Kõrvemaale metsade vahele - vaikusesesse.
Vastuvõtt oli soe - soe tuba, soe õhtusöök, soe voodi. Hommikul võttis vastu meid - vaikus.
Askeldasime ja aitasime sõpru kuidas keegi - mina koristasin ja tassisin, HB tegi miskeid naiste asju (tegi torti, vaatas telekat ja oli rase). Õhtul oli Melli nimeline sünnipäeva olemine. Tulid Timm ja Jaanika. Kena oli. Eriti kena oli tünnisaun. Põhimõtteliselt me istusime selle vee seal soojaks, kuid see on alati eesmärk olnud - saada tünnisauna. Nüüd jälle öö. Oleme mõnusalt põhus ja vajume kohe - vaikusesse.
Oi kui nauditav see on. Depece Model oli õigus - Enjoy the Silence.

elu kulg

... see on normaalne. Käisin täna Tõrvas iganeljapäevasel noortekal transat, juttu ja mussi tegemas. Kui tekkis küsimus, kuidas kellelgi läind, siis kõlasid tavapärased "hästi" ja "normaalselt".
Ehk siis tegelikult ei saanud ju vastust. Ei tea ju mida selle või tolle suurepärase isiksuse "hästi" või "normaalselt" tegelikkuses t
hendab. Kas seda,et nagu tavaliselt on isa kodus purjus võis siis seda, et tervis korras ja koolis hästi.
Mul läheb "hästi" ehk siis tavapäraselt. Oi kui väsind ma sellest "normaalsest" olen. Üks "normaalsuse" rikkuja istub HB kõhus. Timm kasvab nii mis mühin. HB kõhtu ei tunne enam äragi. Ilus mügarjas selline.
Õnneks ei ole see veel "normaalne" mitte minu jaoks. Armun HB-sse iga päev ja ootan sündimata poega silmad pikad peas.

ilus päev ja kole lõpp

eile pidasin sünnipäeva

kolmekümne kolmas kord

esmakordselt sain kokku sõbrad erinevatelt elualadelt
mõni ei tulnud ka
nau helver, kairi,
tõnis, nele
kata, marii
peeter
ja vend garel
kahju
teiega oleks veelgi lahedam olnud
eks hulk sõpru jäi kutsumata kah
kahjuks

igatahes

kui kunagi sain kuueseks, siis lasti maha John Lennon
andekas muusik ja mees
kui sain kolmkümmend kolm,
siis sõideti surnuks Tarmo Vardja
muusik ja (vaga)mees

ei tundnud teda palju
tean, et oli peetri vend
märdi ja peebu onu

robirohu muusikamees
ja oleviste kiriku koloriitsemaid kujusid
oma olemuselt ja panuselt

eh, ei tundnud sind isiklkult
teadsin
kuid minagi langetan pea

kohtumiseni

käik Tartusse

- see toimus täna. Saadeti HB-ga Pärnust Tartusse kontrolli. Leiti, et miski proov oli positiivne, kuid pidanuks olema negatiivne. Ja nii siis läksime geneetiku konsultatsioonile. Lugesin enne infi, et mida kõike see võib tähendada - downi sündroomist kuni raske geneetilise puudeni. Hirmus mõeldagi. Kuid teadsime enne mistahes proovi ja vastust, et me armastame seda last.
Geneetik vestles ja saatis edasi UH-sse. Ootasime üle tunni uksetaga. Vaatasime kuidas paarid seal ootasid ja sisse läksid ja tõsiste või ehmunutena välja astusid.
Siis tuli meie kord. Olime viimased. Tartu koledate koridoridega naistekliinik oli kõike muud kui rahutekitav. Sisenesime kabinetti. HB lauale pikali, kõht paljas - ja siis UH. Vaadati titte, mõõdeti ja siis selgus, et rasedus on hoopis paar nädalat kauem kestnud, kui Pärnu arst arvas ja seega pidigi see positiivne proov positiivne olema, kuna sel ajal on miski asja tase langend. Ja seega on kõik hästi ja normaalne!!! Kõik on korras. Laps terve, HB rõõmus ja mina õnnelik.
Ja muuseas - TA ON POISS!!!!!!!!!!

ma pole rahul...

esmalt - kaotasin fotoka mälukaardi ära
teisalt - korteri remont venib
kolmaks - Venemaal putinlased võimutsevad
neljaks - sünnipäev ligineb ja maite mida teha
viieks - et selliste tühiste asjade pärast ma rahulolematu olen, sest olen peagi saamas isaks ja see on suurim võimalik rõem. Voh!

Sain sellise kirja

Tülitsesin veits enda klassiga. Tegelt lihtsalt sain tigedaks mõttetu jauramise peale. Ja siis tuli Kiri. Üks mu klassi poiss pistis selle ruudulise ja servast veidi rebenenud kirajkese mulle tunni lõpus pihku. Ole siis tige selliste peale.
Saatsin ka neile omapoolse kirja.
Kirja on hea saada ja saata. Tülikas kuid mõnus.
ee-kirjad on sellised ebaisikulised, kiired ja pinnapealsed. päris paberile kirjutatud (või ka trükitud) kiri on miskit muud. See on asi su käes, mida esemena omada hea ja sisu hea lugeda.
ISe olen elus mõned kirjad saatnud.
Esimene kiri, kuhu kirjutasin, oli isale. Isa oli meremees, käis aafrikas ja mina kirjutasin ,et " too mulle viul". Hiljem kirjutasin kirju kirjasõpradele, siis pruutidele ja nüüd vaid postkaarte aeg-ajalt kui olen välismaal. Kuid ise kirjutatuna on nad tähendusrikkad.
Kakstuhat aastat tagasi kirjutatud kirjad, mis Uues Testamendis on samamoodi ääretult tähendusrikkad. Mittalihtsalt "Hi, kuda elu ;)))" vaid tekst, mis on "elav sõna" - seega minuga rääkiv ka nüüd.