lõpuks ometi

Lõpuks ometi on meie pragmaatilistee, rehepaplike ugri-mugrilaste seas tekkinud tõsisem eetiline diskussioon. Seda mitte sellel tasandil kas üks poliitik võib teise pilti tulistada või tuntud suurpartei K-kohukeste näol end reklaamida.
Mulle meeldib Aivar Jürgensoni artikkel Postimehes, mis läheneb aborditemaatikale keelelisest aspektist lähtuvalt. Erinev sõnakasutus toob erineva hinnangu abordile. tegelikult mitte ainult, mistahes eetilistes küsimustes, saame alati semantika taha peituda.
Teema on valus ja raske, seda enam, et endal pooleaastane poiss kasvab ei kujutaks ette seda, et ei oleks talle andnudki võimalust.
Laps on alati eesmärk, mitte kunagi tagajärg.

Olgu jääv meile päike

Täna oli kodugrupp meil. Lisaks muudele toredatele mõtetele ja arvamustele, võttis Birgitta julguse kokku ja küsis luba joonistada meie tahvlile. Algul joonistas ta vaalaskala ja mere, hiljem muutus see päikeseks. Selles on midagi igavest - lõputult naeratavad harali kiirtega päikestes. Ürglapselik on joonistada sellist päikest. Seetõttu lükkasin selle ülesse.
Oli kunagi selline laul, mida Georg Ots laulis:

Suur päiksesõõr, all taevakaar.
Nii näeme joonistust poisil.
Kõik valmis teeb,
siis lihtsalt veel alla ta kirjutab read:
:,: Olgu jääv meile päike,
olgu jääv meile taevas,
olgu jääv meile ema,
olgu jääv minu rõõm! :,:

Truu sõber hea,
mind usu sa,
rahvad kõik ihkavad rahu.
On aastaid meil kolmkümmend viis,
kindlalt ka kordame siis:
:,: Olgu jääv meile päike,
olgu jääv meile taevas,
olgu jääv meile ema,
olgu jääv minu rõõm! :,:

Ei vaenujõud,
ei sõjaõud poegadel surma või tuua.
Jääb päikseleek,
jääb õnnetee.
See on me kõikide püüd:
:,: Olgu jääv meile päike,
olgu jääv meile taevas,
olgu jääv meile ema,
olgu jääv minu rõõm! :,:

Kui nõukaaeg seljataha jätta, siis on täitsa mõttega laul. Pateetiline, kuid parem kui bemmikumm. Väiksena sai seda päris mitu korda lauldud. Ka vene keeles, kuid siis loomulikult muudetud sõnadega, mis pilasid nõuka võimu.

kellele kuulub nina?

Saamuelil on nohu. Juba päris mitu päeva. oleme ninna lasknud soolalahust; imenud ninapumbaga tatti välja ja muud säärast. Peamine tulemus on see, et kui käsi hakkab poisi ninale lähenema läheb meeletuks olelusvõitluseks. Poiss rabeleb ja väänleb nii mis kole. Tundub, et tänu nohule on ta hakanud ninast kui endale kuuluvast kehaosast paremini aru saama. Nina on tähtis värk. Nina suurus ja kuju määravad väga palju inimese juures ära. Kui on ikka selline korralik suur nina, siis ei saa sinust lihtsalt niisama mööda vaadata. Loomulikult saab silma torgata ka kena präädbiti nosuninaga. Seejuures peab arvestama siiski selle tähelepanu riivatust ja iharust.
On igatsugu ninasid: kreeka nina, kongus nina, nosunina, kärss, nospel, ninnu, kartul-nina.
Ninatark, ninakas ja ninamees.
Laeval on nina, koeral koon ja seal kärss.
Kuid nina muutub oluliseks alles seeläbi, kelle või mille külge on ta kinnitunud. Minu nina ilma minuta oleks täiesti ebaaktuaalne. Kuid mina ilma ninata oleks jätkuvalt aktuaalne. Mihkel Jaagupoja ninasaagat oleme ju kõik põnevilsilmi vaadand.
Siiski pole nina vähetähtis, ta on osa meie nähtavast identiteedist, ehk välimusest.
Teismeea noor elab läbi vast kõige dramaatilisemaid muutus - karvkate süveneb, käed-jalad venivad välja ja kõiksugu ootamatused seoses organitega, mis aitavad inimliigil ka tulevikus eksisteerida. Kõige nähtavamalt toimub siiski muutus ninaga. Armsast väikesest nosplist kasvab kartul-või kongnina. Ilus laps hakkab tundma ennast veidi inetumalt ja teistmoodi. Seega on nina tähtis. ja õigus on mu pojal ja tema mõttekaaslastel, kes arvavad, et enda ninasse ie tasu igatsorti asju toppida. Kuid enda nina tuleb mingil määral uutesse asjadesse toppida. Kuid mõistlikult. Ja valetada ei tohi, sest siis kasvab nina pikaks.

kadedusssssss

Loen siin mõne inimsitika blogindust ja tunnen kadedust. Seetõttu, et oskavad nad olulisi asju lihtsalt ütelda. Näiteks Piret või Kaarel või Heiko või mõni teine teist. Muidugi on tähtis mõista kirjutaja tausta. Alati me seda ju ei tea. Kuid Parimat tasub uskuda.
Samas ei saa ma päris isegi aru, miks ma blogin. Päris päeviku pidamiseks seda ju lugeda ei saa, kuna päevik on selline intiimne siputamine. Blogimine enamasti suht avalik välgutamine.
Ja ega maigast blogist kah vääga hästi aru ei saa. Küllap minu omastki ei saada aru. Isegi ei saa alati.

assamait!

sirivides erinevaid blooge oli päris ilus teadmine, et osad teist on mu blogindusele enda omas viidanud.
Kuidagi tuleb seda olukorda nüüd ära kasutada.
Kuidas? Seda ma alles mõtlen välja.
Praegu käib PSHG tertia S usundiloo arvestus. Leppisime kokku, et kui töö saab keegi tehtud, siis ütleb "Aamen" ja kui klassist õpilane väljub, siis "halleluuja!". Siiamaani on väga lõbus.
Vot kuidas käib kristlik ajupesu ühes eliitkoolis - rõõmu ja tralliga!

sitta kah...

seda pilti teab vast iga eestlane, kel kaheksakümnendate teisel poolel arusaamine mingilgi moel ilma asjadest juba olemas oli.
Tol hetkel oli mu jaoks kõige põnevam asja juures keelekasutus, veidi hiljem sain aru ka sümboolikast ja pildi mitmekihilisusest. Selliste asjadega on paraku siiski nii, et autor paneb vast ühe kihi ja nipet-näpet juurde, vaataja kukub aga nägema kihte ja sügavusi. Ja mis kõige hullem, hakkab neist ka veel kõva häälega rääkima.
Igatahes, paar päeva on sitavedu olnud mullegi väga tähtis teema, kuna veoauto läks katki meie arendusel, siis on tulnd seda asja ajada, et see, mis torust alla lastud saaks ka enda eelviimase rahupaiga, enne kui puhastatuna läbi väikese ja suure veeringluse lõpuks tagasi kokakoolana minusse jõuab.

Kui kihtidest rääkida, siis mõned asjad on kihitud. Näiteks "Mr Beani puhkus". Mõtetu ja piinlik film. HB leidis kuskilt ja tõi koju. Päris veider oli. Kuid filmivaatamise pluss on jälle mingis sfääris kirjas. Kui muud ei saa, siis kiruda ikke saab.
Teisalt on mõne asja hoomamine mu jaoks päris keeruline.Stephen Hawkingi "Universum pähklikoores" nõuab mul päris mitu pingutust ja läbimõtlemist, et aduda (kus on alles sõna välja mõeldud?!) universumi ja kvantmaailma asju. Kuid huvitav on . Kihiline.

eila veel nägin eestimaad

tegime meeste asja helveri, kaido ja ermoga. ses mõttes, et istusime pärnus autosse ja põrutasime otse talinasse. kartisime, lasertulistasime ja lõpuks spaatasime. sõime burksi ja rikkusime nii mõnelgi veidral viisil seadust. õhtul väike käeproov pokkeris (ohutu loomulikult).

hea on olla vahetevahel niisama. olesklemiseski on olemist ja päris mõnusalt. lisaks tsölibaadile arutlesime ka elu väärtuste teemal (peamiselt eutanaasiast lähtuvalt.

hb ja poiss olid samal ajal haapsalus miskil naistekonverentsil. seega said kõik lambad murdmata ja hundid sööduna hakkama

la bella vita

väikse mehe suured rõemud

saime piretilt trollipojale miski laheda värgi, kus mehehakatis saab rippudes istuda ja siis sellega mööda elamist kärutada
esialgu töötab vaid "r" käik koos ohtra ilaga
aga vend on rahul ja täiega
pildi tegin kui saamuel-poiss mööda kimas ilge itsiga
rõem asjadest käib meiega kaasas
siiski on tema suurimad rõemuhetked minu või hb nägemine ja söömine loomulikult

sai seda vanainimeste asja jälle avalikult tehtud

Oli jälle õpetajate päev. Sütevakas meil selline komme, et esineb Õpside Bänd. Seekord sai kaks kontseertot antud - neli lugu päeval ja viisteist lugu õhtal. Lubasime sellega asja ära lõpetada. Kühvel Liina oleks peaaegu nutma hakand ja mõni auväärne pädagoogki sõnas, et pisar tuli silma.
Ma enese jaoks olen välja mõelnd, miks säärane vembutamine on oluline. Tegu pole ainult meelelahutusega vaid millegi enamaga. Nimelt annab narrimäng säärases konservatiivses keskkonnas nagu kool, võimaluse õpetajatel paljastada viivuks või hetkeks enese inimlik ja veider nägu. See omakorda tasandab õpetaja-õpilase suhet. Ja vaata, see on hea.