seda pilti teab vast iga eestlane, kel kaheksakümnendate teisel poolel arusaamine mingilgi moel ilma asjadest juba olemas oli.Tol hetkel oli mu jaoks kõige põnevam asja juures keelekasutus, veidi hiljem sain aru ka sümboolikast ja pildi mitmekihilisusest. Selliste asjadega on paraku siiski nii, et autor paneb vast ühe kihi ja nipet-näpet juurde, vaataja kukub aga nägema kihte ja sügavusi. Ja mis kõige hullem, hakkab neist ka veel kõva häälega rääkima.
Igatahes, paar päeva on sitavedu olnud mullegi väga tähtis teema, kuna veoauto läks katki meie arendusel, siis on tulnd seda asja ajada, et see, mis torust alla lastud saaks ka enda eelviimase rahupaiga, enne kui puhastatuna läbi väikese ja suure veeringluse lõpuks tagasi kokakoolana minusse jõuab.
Kui kihtidest rääkida, siis mõned asjad on kihitud. Näiteks "Mr Beani puhkus". Mõtetu ja piinlik film. HB leidis kuskilt ja tõi koju. Päris veider oli. Kuid filmivaatamise pluss on jälle mingis sfääris kirjas. Kui muud ei saa, siis kiruda ikke saab.
Teisalt on mõne asja hoomamine mu jaoks päris keeruline.Stephen Hawkingi "Universum pähklikoores" nõuab mul päris mitu pingutust ja läbimõtlemist, et aduda (kus on alles sõna välja mõeldud?!) universumi ja kvantmaailma asju. Kuid huvitav on . Kihiline.
2 kommentaari:
Lahe päev oli - võiks teinegi kord mehiselt võtta
no muidugist
Postita kommentaar