teisipäev, oktoober 21, 2008

kellele kuulub nina?

Saamuelil on nohu. Juba päris mitu päeva. oleme ninna lasknud soolalahust; imenud ninapumbaga tatti välja ja muud säärast. Peamine tulemus on see, et kui käsi hakkab poisi ninale lähenema läheb meeletuks olelusvõitluseks. Poiss rabeleb ja väänleb nii mis kole. Tundub, et tänu nohule on ta hakanud ninast kui endale kuuluvast kehaosast paremini aru saama. Nina on tähtis värk. Nina suurus ja kuju määravad väga palju inimese juures ära. Kui on ikka selline korralik suur nina, siis ei saa sinust lihtsalt niisama mööda vaadata. Loomulikult saab silma torgata ka kena präädbiti nosuninaga. Seejuures peab arvestama siiski selle tähelepanu riivatust ja iharust.
On igatsugu ninasid: kreeka nina, kongus nina, nosunina, kärss, nospel, ninnu, kartul-nina.
Ninatark, ninakas ja ninamees.
Laeval on nina, koeral koon ja seal kärss.
Kuid nina muutub oluliseks alles seeläbi, kelle või mille külge on ta kinnitunud. Minu nina ilma minuta oleks täiesti ebaaktuaalne. Kuid mina ilma ninata oleks jätkuvalt aktuaalne. Mihkel Jaagupoja ninasaagat oleme ju kõik põnevilsilmi vaadand.
Siiski pole nina vähetähtis, ta on osa meie nähtavast identiteedist, ehk välimusest.
Teismeea noor elab läbi vast kõige dramaatilisemaid muutus - karvkate süveneb, käed-jalad venivad välja ja kõiksugu ootamatused seoses organitega, mis aitavad inimliigil ka tulevikus eksisteerida. Kõige nähtavamalt toimub siiski muutus ninaga. Armsast väikesest nosplist kasvab kartul-või kongnina. Ilus laps hakkab tundma ennast veidi inetumalt ja teistmoodi. Seega on nina tähtis. ja õigus on mu pojal ja tema mõttekaaslastel, kes arvavad, et enda ninasse ie tasu igatsorti asju toppida. Kuid enda nina tuleb mingil määral uutesse asjadesse toppida. Kuid mõistlikult. Ja valetada ei tohi, sest siis kasvab nina pikaks.

Kommentaare ei ole: