filosoofilise võdinaga advendikas

Materialistid, eesotsas Feuerbachi ja Marxiga, välistavad usu ja mõistuslikku koosolemist. Kummalisel kombel välistavad ka fundamentaalsed usklikud sama. Sõda on sama kuid kumbki istub eri kaevikus. Materialist ütleb, et Jumalat ja muud abstraktset uskuda on mõistusevastane, kuna kindlad saame olla vaid selles, mida kogeme ja tajume läbi meeleelundite. Fundamentalist ütleb seevastu, et ratsionaalne mõtlemine on teise-või kolmanda-.neljanda järguline, kuna see on "kuradist" ja "maailmalik".

Jäik materialism on naljanumber, mille eksperimendid XX-sajandi Euroopas ja XXI saj Põhja-Koreas olid /on võikad ja mitte-naljakad.

Fundamentalistlik religioossus on sama naljakas kui eelpool nimetat' materialism. Lubab ju fundamentalism jagada maailma "tõeliselt" usklikeks, uskliku moodi olevateks ja uskmatuteks. Sarnast liigitamist armastavad ka materialistid toetudes darvinismile. Seega võib öelda, et fundamentalistlik religioossus võib olla darvinismi üks erivorme.

Jumala olemasolu küsimuses ilmneb alati kaks suurt probleemi:

A) Jumala olemasolu ei saa mitte millegagi tõestada

B) Jumala olemasolu ei saa mitte millegagi ümber lükata

Selles mõttes on see usu küsimus. Kuid vale oleks arvata, et Jumala tegelik olemasolu on minu usu küsimus. Kui ma seda väidaks, siis väidaksin, et Jumal on oleva ainult niivõrd kui ma usun temasse. Terry Pratchetti poolt loodud Kettamaailmas on säärane seaduspärasus olemas: jumalate eksistents on seotud inimeste usuga neisse. Seega on see ka suur saladus, mida jumalad inimeste eest kiivalt varjavad. (Meeldetuletuseks: meie ei ela Kettamaailmas)

Jumala olemasolu ei sõltu seega minu usust või uskmatusest.

Kui teda ei ole, siis sellise selguse järelmid seavad hoopis teise perspektiivi minu, meie, keskkonna ja ka Maa eksistentsi.

Kui ta on, siis ongi ta kõige puhtamas ja täiuslikumas olemises. Kõik see, mida meie peame olemiseks on siiski poolik (kaduv, hävinev). Meie olemine on ajas ja ruumis (me vananeme). Jumala olemine on ajast ja ruumist üle. Midagi hoopis teistsugust. 

Selles võtmes on Jumala saamine inimeseks täiesti dramaatiline sündmus: 

Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses:
kes, olles Jumala kuju,
ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne,
vaid loobus iseenese olust,
võttes orja kuju,
saades inimese sarnaseks;
ja ta leiti välimuselt inimesena. (Fil 2:5-7)

Jumala inimesekssaamine (inkarnatsioon) oli astumine maailma, kus olemine on kammitsetud ja piiritletud väga kitsaste reeglitega, mis puudutavad nii välist olekut (nt füüsikaseadused) kui ka sisemist olekut (moraal, eetika).

Saamaks aru inkarnatsioonist on meil vaja usku. Usku mitte kitsalt psühholoogilise kindlustunde mõttes ("mulle tundub, et mul on õigus") samuti ka mitte maagilis-religioosses mõttes ("kui ma õigesti usun või sooritan õigeid usku välhendavaid rituaale, siis hakkab vaimne reaalsus minu tahte järgi vormuma") vaid usku kui lõplikku seisundit. Selline usk ei välista teadmatust, kahtlust ja ka hirme, kuid see usk lubab ennast Jumalal kanda. Siinkohal kasutan usu tähenduses (lähtudes Kirkekaardist) Abrahami näidet, kes läks oma poega jumaliku korralduse peale ohverdama (lugu ise siin). Oleks ülbe väita, et Abraham täiesti kiretult oli nõus oma poega ohverdama, et tema usk oli pelgalt automatism. Kuid tema usaldus Jumala suhtes oli nii sügav (mitte suur - sest suur ei peagi me usk olema vt Mt 17:20 ), et ta võis öelda oma sulastele: "Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde". Usk ongi hüpe.

6 palve X

2002. aastal linastus Venemaa film “Kukulind” – Kукушка. Selle filmi lugu on esmapilgul lihtne: 1944. aasta sügisel satuvad erinevatel asjaoludel kuid sarnastel põhjustel saami naise Anni juurde punaarmeelane Ivan ja  SS mundrit kandev soome tudeng Veikko. Lihtsad inimesed, kes keerukal ajal leiavad end keset tundrat ootamatus armukolmnurgas. Kogu sündmustiku keerukus seisneb keeles. Nimelt räägivad kõik vaid oma keelt, mis tähendab, et arusaamatust ja möödarääkimist on küllaga, Just see teebki selle filmi vaadatavaks.

Kui “Kukulinnu” tegelased leiavad end olukorras, kus peavad hakkamasaamise nimel, ületama kõnekeele takistusi, siis oma igapäeva elus leiame olukorras, kus jagame küll sama keeleruumi, ent möödarääkimise ja haigetsaamise ning – tegemise võimalused on vähemalt sama suured kui eelpool nimetatud filmis.

Usulises mõttes küsime, et kui Jumal on olemas, siis kuidas ma võin temaga suhelda ja aru saada, et ta on mind kuulnud.

Apostlite tegude raamatu teises peatükis leiame jahmunud inimhulga, kes kuuleb, kuidas harimatud juudi mehed räägivad Jumala suurtest tegudes nende erinevates keeltes ja keelemurrakutes. Mõned teoloogid väidavad, et meile tuntud nelipühisündmus oli keeltes rääkimise ime, mõned, et tegu oli kuulmisimega. Kuid on ka neid, kes rõhutavad, et tegu oli eelkõige arusaamisimega. Jumal räägib inimesega keeles, millest tema aru saab.! Seetõttu ei pea me elama eksituses ja arvame, et Jumal kõneleb vaid paatosliku kirikuõpetaja häälega või üliintensiivse teleevangelisti moel. Jumal tahab kõnetada ja kõnetabki meid sel viisil, millest me aru saame. Punkar, kooliõpetaja, akadeemik, sõdur ja maamees saavad kõnetatud keeles ja viisil, millest nad aru saavad Minu tänased kohtumised, olukorrad ja jutuajamised võivad olla osa Jumala kõnest mulle. 

Keegi jutlustaja tõi järgmise selgituse Jumala kõnest: kui me palume rohkem armastust, siis Jumal ei kalla meisse suuremat tunnet armastamiseks, vaid toob meie teele, meie ellu inimese, kelle suhtes on vajalik armastust ülesse näidata. Tihtipeale sellise inimese, keda me üldiselt peame mitte-armastusväärseks.

5. palve

Eks ole nii, et armastame ja peaaegu, et jumaladame inimesi, kes väidavat end teadvat tulevikku. Enamasti seetõttu, et soovime teada millised peaks olema meie õiged otsused ja sammud, mis viivad meid õnneliku, eduka või siis täiusliku elu suunas. Sellest igatsusest annavad ju tunnistust raamatupoodides olev eneseabiõpikute suur hulk ning meie valmidus maksma peaaegu, mistahes piletihinda, et kuulata elujuhiseid inimeselt, kes on saavutanud selle, mida me peame õnneks või siis õnnelikuks eluks. Laskumata siinjuures õnneliku elu analüüsi ja mõõdikuisse, võtan vaatluse alla eelkõige meie suhte aja ja saavutustega.

Esimese Moosese raamatu viimased 13 peatükki on keskendunud ühe perekonna loo erakordselt dramaatilisele peatükile. Lugu on lühidalt järgmine: ühel lugupeetud mehel on 12 poega, kellest üks, Joosep nimi, oli küll isa lemmiklaps, kuid sedavõrd enam vihatud vendade poolt. Kuna Joosep näeb ettekuulutavaid unenägusid, kus tema vennad ja vanemad teda kummardavad ja teenivad, siis vanemate vendade viha noorema suhtes kasvab piirini, kus nad tahavad Joosepi mõrvata. Mõrva ei toimu, Joosep müüakse orjaks Egiptusesse. Seal satub ta alusetu vägistamissüüdistusega vangistusse ja sealt, tänu oma võimele unenägusid seletada, vaarao õukonda.

Kuigi tegu on ühe mehe edulooga – heebrea rändkarjakasvataja pojast maailmariigi peaministriks, siis perekondlikus mõttes elas ta läbi täieliku katastroofi – viha, plaanitud mõrv ja orjaksmüümine pereliikmete poolt.

Neile, kel meeldib kalkuleerida hüvet või mõõta head elu – arvutage välja, kas see saavutatud edu ja makstud hind on siin mingiski inimlikus proportsioonis?

Samas rulluvad analoogsed elutragöödiad lahti ka tänapäeval. Paraku räägime 21. sajandi algusel ikka veel orjapidamisest ja sellest kui kasvavast ja levivast nähtusest. Ei ole võõrad ka õdede-vendade vaheline viha näiteks pärimisküsimustes.

Kas ja millist tähtsust minu elu sündmused omavad laiemas, inimekseksolemise mõttes? Kuivõrd minu elu ja lugu läheb korda inimesele, kes elab minuga samas majas, kellest mind lahutab parimal juhul paarikümne sentimeetri paksune  tellissein, kuid kes ei tea mu nimegi?

Joosepi dramaatiline elu sai kokkuvõetud tõdemuses oma vendadele: “Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus.” (1 Ms 50:20).

Eks omandab meie elu hoopis teistsuguse mõõtme, kui julgeksime uskuda, et see, mis juhtub minuga, juhtub teiste pärast. Joosepi lugu on küll kopeerimatu edulugu, kuid see on lugu rahva püsimajäämisest ja kestvuseks. Selleks võib olla ka minu lugu.

palvus 4

Üks minu lapsepõlve mõttemängudest oli seotud sellega, et mida ma teeksin kui oleksin jäänud maailma koos väheste inimestega. Tavaliselt algas see mõttelend kõikvõimalike kättesaamatute tegevuste tegemises – meeletu kihutamine maailma kõige suurema ja vägevama autoga – ehk siis KAMAZ veoautoga (mis tollel ajal oli poisslaste arvates tippauto), sukeldumine kommimerre ja lõpmatul hulgal vaba raha omamine. Lõppesid need mõttemängud nukruse ja kurbusega – sest kohale jõudis tõdemus, et paljude naudingud on nauditavad seetõttu, et seda saab teha kellegagi koos või siis kellegi silme all (seljuhul oli eesmärgiks vaatajate kadedaks tegemine). Kuid kõige suurem kurbus saabus siis kui sain aru, et sellises maailmas ma olekski üksinda (või siis peaaegu üksinda).

Evangelist Johannese vahendusel kuuleme Jeesust kasutamas võrdpilti nisuseemnest ja viljakandmisest:  “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja. “ (Jh 12:24)

Kuigi viljapõllust mööda sõites, haarame tervikut ehk siis põldu, saame aru, et seda põldu poleks kui poleks üksikuid vijaseemneid, mis idanema läinud ja millest sirgunud kõrs koos pea ja seemnetega.

Igasse viljaterasse on ponetsiaalselt peidetud viljapõld, igas tõru on potentsiaalne tammik ja iga inimene kätkeb endas potentsiaali kogu muu maailma jaoks!

Me kohkume ära hea tegemise ees, kui same aru, et abivajajaid on liiga palju. Kuid maailma paremaks muutmine ei käi ainult rahvuste või inimgruppide kaupa vaid ka  ja eelkõige üksikute inimeste kaupa.

Selleks, et toetada mõnda heategevuslikku fondi, on mul vaja head  tahet, pisut raha ja ligipääsu internetile või korjanduskarbile, selleks et muuta üksiku inimese elu, on mul vaja mehisust ja julgust.

Kuid kui nisuiva ei sure, siis põldu ei saa.

palvus 3

Ühes ööülikooli loengus tõi Marek Strandberg väga huvitava näite ajuuuringust, kui tomograafi all olev inimene pidi lahendama ülesannet, mis võimaldas rahalist võitu, üks ajupiirkond aktiveerus, kuid samal ajal olid pärsitud muud ajupiirkonnad ja eelkõige need mis vastutasid loogilise mõtlemise eest. See tunne on meile ju tuttav. Kui oleme uut lotopiletit ostmas, siis teeme seda, enamasti mitte altruistlikest kaalutlusest toetada Eesti kultuuri ja sporti vaid selgest soovist teha elu soodsaim tehing – vahetada kümmekond vaba krooni mõne miljoni krooni vastu.

Me teame üsna täpselt seda mida me vajame ja teame ka täpselt, miks meil seda pole, kas siis aja, raha või millegi muu puudumisel. Me elame ajal kus meie eest mõeldes öeldakse, milline võiks ja peaks meie originaalne ja kordumatu elu välja nägema ning seejärel pakitakse see mugavasti paarikümneaastasesse miljonivõlga ja läikivasse liisingautosse.

On tore elada uues kodus ja hea on sõita korras ja puhta autoga. Kuid elu mõtte seisukohalt tundub see siiski kuidagi mannetu. Ka miljon tundub mannetu.

Elu mõtte seisukohalt on olulisem küsida: “Mille nimel ma olen nõus surema?” Liisingauto, miljonivõlg ja kohustuslik Kanaarireis seda vast ei ole.

Koolis olen oma õpilastelt seda vahetevahel küsinud. Seda suremise asja. Vastatakse erinevalt, kes vastab, et ema, kes perekond, keegi pakub ka isamaad või siis sõpra. Kõiki neid vastuseid ühendaavaks nimetajaks on armastus. Surra juletaks selle ees, keda (või mida) armastatakse. Või ka selle eest, mida peetakse tõeks.

Paulus kirjutab oma kirjas Rooma kogudusele 5:8 “Ent Jumal osutab oma armastust meie vastu sellega, et Kristus on surnud meie eest, kui me alles patused olime”

Elu mõtte ja elamise sisu kohta küsides, peame vastama kõsimusele, keda või mida me armastame selle sõna suuremas ja sügavamas tähenduses.

palvus 2

5. saj. eKr tegutsenud sofist Protagoras on öelnud: "Inimene on mõõduks kõikidele asjadele: eksisteerivatele, et nad eksisteerivad ja mitte-eksisteerivatele, et nad ei eksisteeri." Ehk siis – inimene on kõikide asjade mõõt. Esimesena sõnastab ta meile nii tuttava ja armsaks saanud relativistliku eetika põhiseisukoha: hea on see, mis on mulle hea ja keegi teine ei saa öelda, et see minu hea oleks hea või halb, sest keegi ei saa tajuda maailma nii nagu mina seda teen.

Kui inimene ja see tähendab, et iga inimene on kõikide asjade mõõt ja me seda  ka tõepoolest usume ja tahame, siis saavutame maailma korralduse, kus omavaheline hakkamasaamine ja toimimine on pea võimatu. Sellises maailmas 1+1 ei ole enam 2 vaid võib olla 4, sinine või tuumapomm. Ühesõnaga, miski asi võib olla mida iganes ja seetõttu ei midagi. Kui iga inimene on kordumatu ja unikaalne mõõdupuu, siis peame küsima, et millest tulenevalt me teame, et see mõõdupuu suudab üldse mõõta ja kas tegu on üldse mõõdupuga? Las filosoofid ja eetikateadlased vastavad nendele kõsimustele.

Inimene saab olla ka mõõdupuu kuid mitte lõplik ja universaalne – seega vajab inimkond lõpliku ja üldkehtivat “mõõdupuud”, mille najal vajaduse korral inimlike mõõdupuid korrastada kui vaja. Just nimelt inimkond tervikuna ja mitte iga inimgrupp eraldi. Sest meid seob meie üldinimlik saatus – me sünnime, me elame ja me sureme. Seega vajame me ühtset alust, et liikuda ja orienteeruda.

Jeesus on öelnud: "Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu. (Jh 14:6)

Kogu kulgemine mida pakutakse idafilosoofiates ja tõeotsingud, mille on valinud õhtumaa ning mis-iganes elufiosoofiad saavad oma tõelise tähenduse ja sügavuse alles Kristuses. Sest ainult tema kaudu on toimunud lõplik lepitus inimese ja Jumala vahel. Ainult Kristuse kaudu saab meie mõõdik korrigeeritud tõeselt.

Hommikupalvus nr.1

Kuna käisin Vikerraadios rahvale palvetamas ja mõtisklemas, siis otsustasin need blogaariasse üllitada. Üks neist siis siin.

Demokraatlikus riigis on poliitikute elu tsükliliselt kindlaks määratud. Selles on ennustatavad kõrg- ja madalseisud. Ei pea olema tähetark, ütlemaks, et millal on poliitinimeste tunded tipp-punktis. See on siis kui toimuvad valimised. Ei tahagi süveneda siinkohal poliitikasse ja lubadustesse. Piisab sellest, et teame ja saame aru, et mistahes liikumine püüab savutada olukorda, mida võiks nimetada “Taevas-maa-peal” või siis “Maapealne paradiis”. Meie endi ajalugu on näide neist püüdlustest ja nende luhtumistest.

Kuigi need võrdlused pärinevad Piiblist, jääb nende sisu meile siiski võõraks. Mis siis on see “Maapealne paradiis” või “Jumalariik”? Kas on tegu ideaalse kliimavöötmega, kus inimesed on oma ideaalses bioloogilises vanuses ja kus lõvil on tekkinud neljakojaline mäletseja magu, kuna sööb koos tallega rohtu? Või on tegu kuldse linnaga – ideaalse üiskonnaga, utoopiaga, kus inimkond väga selgelt funktsioneerima pandud, viisil, kus nad ise on õnnelikumad oma funktsiooni üle? Või on see midagi enamat?

Jeesus ütles: “kes iganes teie tahab saada suureks, olgu teie teenija, ning kes iganes teie seas tahab olla esimene, olgu kõigi sulane” (Mk 10:43-44)

Maapealne jumalariik on juba siin – see on meis olev hoolivus ja armastus, mis ületab meie ootused ja eelarvamused. Jumalariik ei vaja sobivat poliitilist olukorda või piisavalt laekuvaid makse. Jumalariik meie sees saab väljenduda läbi meie tahte ja teo – panna teine inimene enesest ettepoole ja olla valmis kannatama selle eest, mida armastan.

toleraatorid ja tolerastid

Et siis homoseksuaalsus on saanud meite tolereerimise mõõdupuuks. Üheltpoolt tore, kuna olen ühe ennustusega täppi pannud, kui tegin oma diplomitööd teemal "Homoseksuaalsus kaasaegses kristlikus kultuuris". Ennustuse mõte oli toona (1997 a), et homo-teema muutub ühiskonnas teravamaks ja kirik peab järjest selgemalt ennast sellel tandril sõnastama.

Teisalt, on me ümber liigpalju sisulisemaid ja olulisemaid probleeme kui see, kas samasoolised saavad abielluda või mitte. Võtame kasvõi vaesuse, inimkaubanduse, keskkond, suitsidaalsus, alkoholism, iive jms. Seega peaks neile teemadele primaarselt keskenduma. Mõtlen ka kirikut kuid ka toleraste.

Tolerantsus ise on hirmus haigus. Ei soovita kellelegi. Sest mis see tolerantsus muud on kui maakeeli öelduna taluvus. Hirmus on see maailm, kus inimesed taluvad üksteist ja see ongi oodatud maksimum. Hirmus seegi kui taluvus tuleb seadustada ja mittetalumist tuleb karistama hakata. Mu talumisvõime on päris suur, kuid kõigil pole. Mis neist saab - parim viis on teha koonduslaagrid, kus neid ümber kasvatama hakata või mõni muu säärane "geniaalne" parandusmeetod kasutusele võtta.

Igasuguste ühiskondlike lepitusprotsesside leksikast tuleks t-sõna üldse eemldada. Sest see on segadust ja võõristust tekitav.  Kui hakata rääkima natsile, et ta peab olema tolerantne juutide või mustade suhtes ning et homoseksualist peab tolereerima kristlase arvamust homoseksuaalsuse patususe kohta, siis seda oodatut (ehk siis tolerantsust) me ei saa.

See mida me tegelikult peaksime edastama ja eelkõige Kirik peaks edastama, on hoolivus. Ma peaks hoolima igast kaasinimesest. See on esmane. Kuid hoolimine ei tähenda nõusolekut kõiges, mida kaasinimene teeb või on.

Hoolimine on midagi palju enamat. Hoolimine, mis on kantud armastusest, paneb kaasinimese minust ettepoole. Kusjuures tema sugu, sättumus, nahavärv jms pole enam oluline. Kui olukord seda nõuab võib inimene ka oma elu ohverdada kaasinimese eest. Sellist hoolivust me vajame.

Kuid seadustatud ja karistatavat tolerastiat, või selle puudumist, mitte.

Tulles tagasi tekstiosa alguse juurde. Millega siis peaksime tegelikult mõõtma ühiskonna toimimist ja normaalsust? Sest on selge, et me vajame seda. Pisut kukalt sügades ja mõteldes, saame ju aru, et relativistlik elukäsitlus toob rõemu kah, kuid pikemas perspektiivis vajame kindlaid sadamaid ja sihtpunkte. Eriti kui see puudutab minu lapsi, lähedasi jne.

"Pange tähele, mida te kuulete! Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile..." (Ješua ben Jussuf)

Steinfeld, Raud ja Jeesus

Kui olete lugenud M.Raua "Musta pori näkku" (muidugi olete), siis teate seda peatükki, kus Raud kirjeldab miskit järjekordset kontserti, kus viibib ka tuntud muusik, kes kannab Stetsonit (ehk siis Steinfeld). Lugu päädib ööga miskis kohas, kus noor Raud kuuleb, et seina taga Stetsoni kandja (ehk siis Steinfeld) on miski poisikesega. Kuna Stetsoni kandja (ehk siis Steinfeld) on usklik, siis ka Raud palub, et Jeesus sellele asjale lõpu teeks. Raud on laua pisarates.Kuid Jeesus ei tule ja ei tee sellele lõppu.

Raud on vihane. Miks siis Jeesus ei sekkunud?

Selline lugu jääb painama. Siiski peab ütlema, et Jeesus sekkuski. Ehk siis enesele tahatmatult oli Raud ise Jumala "tööriist" sellel hetkel. Kuid ainult arg, hirmunud ja vihane tööriist. Nagu kirves, mis on metsas, kuid mis ei lase end kasutada, kuid ometi on tige, et miks puid ei raiuta. Mõnikord arvatakse, et meie, kristlased, oleme mõnevõrra nupust nikastanud, kuna usume, et Jumal meie eluolukorrad lahendab. Muidugi ma usun seda, kuid ma usun ka seda, et Jumal tegutsebki inimeste kaudu.Olla jumalik "tööriist", on iga inimese osa. See väljendub ka meie üldistes väärtushinnagutes. Ja alati nõuab sekkumine julgust ja usku, ehk siis usujulgust.

viimatised mõlgutised

Usuinimestega kokkupuutes olles, leian end vestlustes, mis jõuavad otsapidi koguduse juurde. Enamasti on paljudel mu vestluspartneritel suur soov muuta kogudust, selle kultuuri ja eelkõige mingeid kindlaid inimesi selles.
Ma arvan, et mingismõttes on kristlik kogudus väljakutse ees. Vähemalt siin, Eestis, on kogudusel - s.t inimestel selles, tähtis küsida: mis on meie/minu olulisem eesmärk?
Enamasti toimub ju mandumine, stagantsioon kas siis eesmärgi puudumise; eesmärgi kättesaamatuse; olulise vaenlase kadumise või siis ressursside puudumise tõttu.

Koguduse eemärk ei saa enam olla pühapäevane jumalateenistus, lahedada noortekad, megad linnaüritused, ülevad ülistusteenistused jms. Koguduslik mõtlemine vajab restarti. See tähendab, et mina vajan restarti. Senikaua, kui kogudus serveerib end pelgalt läbi ürituste, teenistuste või inimsuhete ja mitte läbi Kristuse, olemegi jõudnud iseenda sabasöömiseni.

Kristuses sai Jumal inimeseks. Mitte iseenese pärast vaid inimese pärast. Kelleks olen nõus muutuma mina teise inimese pärast?

Kui Jeesus oleks täna Eestis, siis kustkohast me ta leiaksime? Ma ei usu, et ta väga mööda pühapäevaseid jumalateenistusi ja kesknädalasi ülistusteenistusi käiks. Tõenäoliselt istuks ta Setumaal tühjenevate külade külapoodide ees meestega, kelle peamiseks mõõtühikuks on 2-liitrine Bocki pudel. Kindlasti oleks teda nähtud ka Viljandi folgil ja Lelle Alternatiivil jne.

ringiga tagasi

ajaloo spiraal-tsirkulaarne käik on jälle õppeaasta lõpus, mis minu puhul tähendab taaskordse filosoofia lõpueksamil komisjoniliikmena osalemist. Ehk siis sobiv koht mõlgutamiseks ja mõtisklemiseks.

Eile oli mul hetk, kus ma olin juba peaaegu targaks saams, kuid see hetk sai enne otsa kui mõte järgi jõudis.

2011 aastal toimub PP Pärnus, sai istutud ja arutletud. Päris hea olla meestega, kes mõtlevad ettepoole.

vaikne maailm

Järgnev teema ei ole mu käsitluses esmane, kuid oluline ja sestap tiirutan selle ümber nigu kass. Viimase aja sündmuste ning pastoriaasta kokkuvõttena pean nentima, et mõnikord sooviksin sõnadeta maailma.

miks siis:

1. Sõnad, eriti kui need kontekstist välja rebida võivad tähendada midaiganes ja seega ka mitte midagi.

2. Sõnad omavad alati miski hulga infot, mida sinna sisse loetakse. Ka siis kui sa lepid kokku, et usaldagem mida ütleme ja ärgem lugegem omi mõtteid sisse kui ütleja pole nii äelnud - see alati lõppeb läbi kukkumisega

3. Sõnad ei selgita seletamatut, vastupidiselt muutud sa ullikeseks (teiste silmis), kui püüad sõnulseletamatut kirjeldada.

4. Sõnad aitavad luua suurt enesepettust - valetaja võib veenvalt rääkida ja kuulja jääb seda uskuma, või siis tunneb kaasa, kuid valetaja jääbki valesse, mida ta räägib.

Kui kunagi olin ufousku, siis kõikide nende lugude juures oli ainsaks köitvaks nüansiks telepaatia - suhtlemine ilma otseste sõnadeta.

Midagi analoogselt kogen palvetamises. Olla mõistetud sõnadeta on kirjeldamatu. midagi sellist pidavat ka abikaasada ja sõprade vahel välja kujunema. Vast ka kaksikutel.

Kuid kui lugeda head raamatut või kuuled head jutuvestjat, siis on hea meel, et sõnad on olemas. Telepaatia korral puuduks jutustuse või loo pinge, sest kogu teadmine oleks kohe olemas - selsamal hetkel.

Saamueli lemmik õhtujutuks on Klaabu, Nipi ja Ahne kala - seal pilte palju ja sõnu vähe. Seega pean kõik pildid elama panema mina - olen muutumas monoteatriks.

kastist väja!

The Place kontsert-minifest läbi.

Miip meeldib mulle oma naiivse mikropungi tõttu jätkuvat.. Tartlaste After Bail Out oli ok, parem, et on olemas, kui see, et on mingitsorti muusikaline vaakum eesti kristlikus muusikamaastikus.

Muljete ja emotsioonide kohalt oli kõige sügavam Indrek Palu, Leonora Palu ja Marek Taltsi oopus. üks asi on ehitada viiuli, flöödi ja kitarri ning efektiplokkide abil helimaastikke, teine asi on siis kui sellele lisandub konkreetne "out of box" tegevus.

Looming ja loomine on vast kõige ehedam osa meie jumalanäolisusest. Ja see ei puuduta vaid usklikke või kristlasi. See on "jumalik minus" igas inimeses. Kahju on kui see mannutatakse vaid igavaks keskpärasuseks ja kuulutatakse kõrgeimaks loominguvormiks. Sestap oligi eelmainit' trio esinemine meeldivalt teistsugune, kui harjutud tavakontserdil nägema.

Eks see sisu ja vormi igavene heitus on oomingu üks pingeväljasid, milles sünnib ka hunnitu kunstiteos või magedalt imal europop.

Inimene, kes määratleb end läbi usu Loojasse võiks mängida rohkem om loovuse ja loominguga ja mitte laskma heidutada vormidest, sest kopeerida ja imiterida ongi lihtne. olla originaal on keerulisem.

stardipakud

Elu märkimisväärsed ja mitmeti tähistatavad sündmused on justkui mingi etapi lõpp. nii me näikse uskuvat - saades 21 hingatakse kergendunult, sest seaduse silmis on kõikvmõisus tagatud ja keeldudega palistatud lapsepõlv lõpuks möödas. Kui mees võtab naise ja laualtus toimub, siis süveneb teadmine, et vallalisus on seljataga jne.

Ise olen mõikama hakand, et sellised sündmused ei ole finišijooned vaid stardipakud. Olulised ja meeldejäävad, kuid nende väärtus tuleneb sellest, mis neile järgneb.

Pühapäeval õnnistasime kogudusse kolm uut inimest: Kaido, Terje ja Chrisi. Seegi mingismõttes uus algus.

500

Sellest ajast, kui ratta olen kevadel kuurist välja ajanud, olen selle imemasinaga sõitnud juba pisut üle 500 km. Maailma mastaabis pole suurim saavutus, kuid oma küla arvestuses olen vast ikka tegija, vähemalt enda majas küll ;).

Sai jälle Tallinnas käidud Usuretke tegemas. See on siis Sütevaka kooli secunda astme õpilastega, kes on valinud usundiloo enda valikaineks, käik erinevatesse pühakodadesse. Seekord siis tavapärased sünagoog ja krišnaiitide tempel ja neile lisandus Pirita klooster. Sünagoogi giid oli viisakalt kirjeldav, krišnaiidid selgelt evangeliseerivad ja Isa Vello Salo oli vanaisalik-torisevalt heatahtlik. Kuid retk oli tore - lapsed pidasid puhtust ja koolile suurt häbi ei teinud.

Töö leidmisega põle veel suurt edu olnud, kuid tegelen edasi. Vast tuleb enesele see töö ise tekitada.

Täna jumalateenistusele rääkima misjonaarsest Jumalast.

grillitsa

Selle suve esimene grillimine välitingimustes tehtud - edukalt ja maitsvalt ning ka meeldivalt. Majaesise õue mõlemad plusspunktid tulevad kohe esile - lastel on mõnus mõnnata ja kasvõi palja tagumikuga ringi joosta. Päikesene päev trööpas meil Mehepoja sedavõrd ära, et tema uneaeg algas öökimise ja oksendamisega. Nüüd siiski olek kergem ja magab vägilaseund.

Nüüd, kui suvi on alnd-algamas, tuleb muudele rõõmudele lisaks ka töökoht leida ja elu nigu mustik või vaarik.

Eurole üleminekust ei tea mida arvatagi. Välismaale minnes on tore neid näpuvahel hoida, kuid ikkagi teistmoodi raha. Kuid harjume kõigega - eks suurem osa ajast on siinmail asju aetud rublades, markades ja võõrkroonidest. Elame selle eurogi üle.

Huvitav, kui euro käes, siis millise pähkliga oravad Riigikogu poole kappama hakkavad?

Mõtisklen jätkuvalt eneses oleva jumalapildi üle, huvitav, kas Jumalas on ka olemas inimesepilt, mille üle ta mõtiskleb või milles ta aeg-ajalt kahtleb?

muutja

Täna 2 aastat tagasi, kell 23.45 nägime esmakordselt näost-näkku emaks- ja isakstegijat - Kristjan Saamueli. Temas me olemegi kokku võetud.

Muusika on keel milles see mees räägib ja siis polegi sõnasid ju suurt tarvis - piisab paaris efektsest trummilöögist või ülidramaatilisest õhukitarririfist ja juba ongi asjad räägitud ;)

Isaksolemine on lahe ja Saamuel teeb selle sõnulseletamatuks.

0-punkt

"Null" on teadapärast arv, mis viitab eimillelegi ja kõigele. Kui keegi ütleb, et tal on tuju nullis, siis mõistame, et põle head emotsiooni, ent sügavamale sukeldudes saaks väljendada ka seda, et ta's on kõik emotsioonid korraga. Kui keegi või miski on nullpunktis, siis mõtleme, et (taas)alguses ent võiks mõista, et ta on kõikjal samaaegselt. Et siis igatpidi saab seda nullimajandust võtta.

Mõtlen siin jätkuvalt, et kui saaks teha taaskäivitusi oma elus, siis milliseid. Ma ei usu, seda sõnavahtu, kui öeldakse, et ma ei kahetse oma elus midagi. Ikka kahetsetakse, ikka soovitakse, et mõned sündmused, kohtumised, ütlemised oleksid olnud olemata või tegemata. Küllap on ka selliseid asju, mille välja- ja ka meeldetulemist ei talutataks.

Kokkusaamised pereliikmetega on huvitavad. Käisin Paides ja Kohilas ja maal vanemate juures. igakord õpin midagi, saan infi pere kohta, mida varem ei teadnud. Ja mõned asjad ehmatavad sellisel moel, et ei teagi, kas oleksid seda tegelikult teada tahtnud. Kuid mõnikord aitab minevikusündmuste teadmine mõtestada olevikku ja ka inimest selles olevikus.

Neid inimesi, kes julgevad oma elus taaskäivitusi või uuskäivitusi tekitada, on minu kangelased.

Teiste elude nullimine ja loodi ajamine on alati lihtne. Kuid Kristus tuligi haigete juurde ja pidutses patuste, hoorade ja tölneritega. Sea mitte nende olukorra tõttu vaid vaatamata sellele. Tunnen, et vajan ka säärast pidu - pidu Kristusega.

meie igapäevane....

Peale käiku Tšehhi, olen avastanud ennast taas ja taas mõttelt, et kogudus ei ole pühapäevane kokkusaamine. See on tore, vajalik ja OK. Kogudus ja jumalateenistus on midagi sootuks teistsugust. Eile hooldushaiglas jõudis see veelgi tugevamalt minuni või siis minusse.

Käia pühapäevast-pühapäevasse jumalateenistusel on OK (loomulikult ka rutiinne), kuid vaja on enamat. Jumalateenistus on igalpool, kus ma olen ja mida ma teen. Ma jutlustan alati - minu, sõnad, teod, mõtted ja nende sümbioos on igapäevane ja - hetkeline jutlus endale või teistele.

see mis ees terendab...

.. on tulevik.

Taaskord on ees selline suvi, millest midagi ei tea. Pole tavapärast malevavärki ja Hansapäevade korraldamist. Tuleb hakata suveks tööd otsima. Niiet kui kellelgi on vaja üht vaba pead või töökäsi, siis olen olemas.

vaadates olnusse:

Pastoriaasta on kinnitanud T.Lehtsaare kuldlauset: "Elu on keerulisem kui mistahes õpetus elust". Ükski programm, meetod, koht ei tee kogudust. Kogudust teevad inimesed. või veelgi õigem - et kogudus ongi inimesed. Selle sidususe määravad ära meie igapäevased ja argielulised suhted, mis justkui võiks kulmineeruda pühapäevastel teenistustel. Tahes-tahtmata on meie peades siiski just pühapäevane teenistus ja igapäeva elu tegemised nokitseme iseenda urgudes. Eriti on see pereinimeste reaalsus.

Meele teeb heaks, et sõpradel läheb hästi. See, et sõber T, kes kolm kuud elas ilma töö ja koduta, saab peagi tasuva töö Norra, see valmistab rõõmu.

helged kolmapäevad

Mõned korrad olen kolmapäeviti sattunud Pärnu Hooldushaiglasse. Karin meie kogudusest võttis asja kätte, et hakkame aga käima seal, ja nii see läks.

Need käigud ja kohtumised on võrratud. eelkõige inimeste lugude pärast. Aitab enda reaalsust kombata. Täna rääkisin mehega, kes nägi oma isa mahalaskmist (kuna oli metsavend), siis küüditati Siberisse, käis ära Tšernobõlis, üle elanud vähemalt kolm insulti, eelmine nädal lõigati ära vasak jalg ja kes vaatamata sellele on täis elujõudu ja tegutsemist (65. aastane). "Keegi suurem peab mind hoidma," oli selle mehe kogemus. Kas pole kummaline sel mehel on mitmeid põhjuseid, miks olla vihane ja kibestunud....

Paneb mõtlema.

Kuna ilmad on heaks keeranud, siis juba üle 100 km rattaga sügatud, kusjuures Mehepoeg naudib sõitu täiega. Puhas rõõm.

tuumast

Üldiselt mulle füüsika ja keemia eemaltvaadatuna meeldivad. Siiski armastan humanitaarsemaid ja sotsiaal-alasid rohkem.

Teadupärast on aine vähimad osakesed 8algosakesed) kvargid. Vähemalt hetkel me väiksemaid osakesi ei tea. Kvargid on nii väikesed ja vähekestvad, et sisuliselt me ei tajugi nende olemasolu, kuid ometi on meie ja ümbritseva maailma eksistents nendega lahutamatult seotud. Niipalju siis füüsikalaadsest arutlusest.

Mis on kristlikku usu kvark? Vähim osake ja minimaalne usutnnistus, milleta ei saa ja millele kõik tugineb.

Kindlasti ei ole see kümme käsku või seletus kuidas Jumal 6x24h maailma lõi.

"Jeesus on Issand!" on see tunnistus, millele rajaneb kristlik usk ja kristlase jumalakogemus.

See tunnistus on üle konfessioonide ja dogmade, isegi üle kirikutraditsiooni. Tõeline hardcore kristlus tuginebki sellele. Siinkohal ei ole tegu siiski fundamentalismiga (vähemalt mitte sellises ritualismile keskendunud ortodoksia ja vaenuõhutava "olen hea sest tapan pahasid" mõttes).

walking? ..... is no problem

Kenat keelekasutust sai kohta Tšehhis. Olime ühes linnakseses otsimas vanalinna ja kui poemüüjate käest õnnestus kontakt välja meelitada (suhtlemine), siis küsimuse peale where is old town? vastati: "walking? ..... is no problem"

Nüüs mitmel konverentsil ja kogunemisel käidud. Pilt mõnevõrra teisem kogudusest ja sellega seonduvast. Järgnevalt mõned mõlgutused:

1. Kogudus on kõige paremini kirjeldatav kui perekond: toimivad loomulikud suhted ja puudub institusionaalne struktuur.

2. Koguduse miinimum on 2 või 3 inimest (12 oleks siiski seaduslik)

3. Igas kristlases on potentsiaal kogu maailma jaoks - nagu ühes viljaseemnes kogu põllu jaoks

Tegelt neid mõtteid rohkemgi kuid... is no problem!

Rammstein ja brother Andrew

Eile sai siis sünnipäevakink realiseeritud ning Rammsteini kontserdil käidud. Kuna pole hea muusikakriitik, siis ei hakka väga arvustama. Tuld, higi ja ohjeldamatud saksa industriaal-metalit tuli süle ja seljaga. Enne kultusansamblit esines norrakate Combichrist (kui silbitada, siis saab kena "come be Christ").

Päsesime fännitsooni. See oli meeldiv - rahvast mõnevõrra hõredamalt ja samal ajal oli Till Lindemanni mõnusas läheduses.

Kuid lisaks kontserdile oli huvitavaks kogemuseks inimesed. Nagu ikka. Oli näha kes seda industrial-usku võtsid tõsiselt ja neid, kes lihtsalt kiibitsedes kord nelja-viie aasta jooksul ühe rammstein-elamuse lubavad. Tagasi sõites juhtusime kuulama R"-s metali saadet. Kena kuulata kui tõsiselt mehed seda värki ja maailma võtsid.

Me armasame, imetleme, kardame jne. dissidente, radikaale, neid kes oma usku võtavad tõsiselt ja seda ka igas elu aspektis välja elavad.

Inglismaal koguduste juhtide konverentsil oli üheks peakõnelejaks 81. aastane hollandi-päritolu misjonär, keda tuntakse brother Andrew (Andrew van der Bijl) nime all. Temagi on radikaal. Pole vist palju kristlasi maailmas, kelle sõprade hulka kuuluvad tegelased Hezbollah ja Talibani ridadest. radikaalse mehena keeldub ta teist inimest enda vaenlaseks nimetamast. Sest, et me oleme kõik inimesed, ühe Jumala lapsed. erinevalt meist paljudest, kes seda räägime, ta ka elab seda välja.

ohtlik 38 ja +

Ma tükk aega mõtlesin, et kas ma sellest siis kah miskit avalikumalt arvan. Sõprade seltskonnas ja tuttavatega ikka räägin. Blogimaailmas põle veel tihand.

Kuid olgu. Ma annan enda vaatenurgelise hoiaku kah üle. Selles küsimuses, mis Pärnus viimastel nädalitel kuumemat sorti teema on. Seotus see siis tuntud, kirutud, vihatud, armastatud, kiidetud jne. Toomas F Aru juhtumit. Mingitsorti ülevaated leiab siit, siit ja siit.

Ma ei ole õige mees ütlema kui puhas poiss TFA on või ei ole. Puudub ka mõõdupuu mille järgi saaks suurendada või vähendada ta panust Pärnu noorte wärcki.

Mind paneb mõtlema rohkem see, et 38 allkirjaga saab teha igast värki. Sellega luuakse ju kena pretsedent. Ehk siis - kas siis kui mina kogun 38 noorte häält, kas sellest piisab, et kutsuda mingitsorti mulle meeldiv ja teisele 38 mittemeeldiv MTÜ noortekeskusesse elama-tegutsema? Või kui keegi kogub 38 häält, millega ei soovita neid 38-t inimest noortekeskuses näha, kes TFA vastu hääle andsid. Või kui 38 noorte häältega soovitakse Vabakooli Seltsi haldusest lahkuda. Saate aru, mida mõtlen?

Niipalju kui mina noorsotööst aru saan, siis teoorias on see demokraatlik kuid praktikas on tegu autokraatlikuma süsteemiga. Sest olgem ausad, noored armastavad juhinduda ja olla kellegi järgi. Mõnikord lurjuste ja mõnikord pühakute järgi. Noored armastavad radikaale. Olgu nad siis parem-, vasem-, usu- või muu alternatiiviäärmuse maitsega. Tegelt ei peagi äärmus olema, piisab kui erineb sellest, mida igapäev koolis, kodus ja meedias nähakse. TFA kahtlemata seda on. Loomulikult pole ta ainus. Pärnus võiks lambist mõned näod kohe pakkuda.

Kuna meie kogudus tegutseb IN-i ruumides, siis tahtmatult pean mõtlema, et kas pean kartma 38 ja + noort ja nende allkirju...

Tehtud!

Tuntud partei armastab seda ikka öelda.
Mul kah tehtud: Proovikas ja vastlakuklid

Proovikat ei teinud ma üksi. See õnnestus tänu kõikidele nendele, kellele see üritus ja eelkõige muusikategemine Pärnus on oluline. Mitte kõik Tegijad ei olnud Proovika juures tegijad otseselt. Suurem osa oli kaudselt. Kutsusime neidki. Paar tükki tuli ka kohale.
Mis puudutab võitjabändi, siis ühinen austajate ja kummardajate hordidega. Loodetavasti tuleb nende stuudiosalvestus nii sigahea, et Tallinnase ujunud muusikud sügavad paar aastakümmet pisut kõvemini oma kukalt.

Vastlakukleid tegin täitsa ise. Esimest korda elus. Meie kodus ema tegi ikka saia. Laupäviti või nii. Täna oli tööle minnes selline tunne, et teen ise kukleid. Komponendid vajakud soetasin ja taigna tegin ise ja kuklidki. Poiss mängis, kuigi see oligi tema töö. Head kuklid said. Nagu Proovikaski.

tuleb jälle...

...see üle pärnuline mõõduvõtmine noorte muusikakollektiivide vahel. Tänavuseks rõõmusõnumiks on stiililine mitmekesisus: metalcore-st kuni folgini välja. Tubli tulemus.
Et siis tasub pühapäeval tulla Pärnusse ja "Endla" Küüni uut bändimaterjali kuulama-kaema.

Juba mõikab

Kunagi kirjutas C.S Lewis, et Kirstus oli kas, see keda ta väitis ennast olevat, hull, petis või hoopis midagi jubedamat kuid kindlasti polevat ta olnud lihtsalt hea moraaliõpetaja.

Toona see jubedalt häiris: Mismõttes pole - aga mäejutlus; või lugu abielurikkujast naisest?

Nüüd juba mõikab - moraal pole primaarsena kristluse ehk Kristuse järgimise tuum. Kristliku moraali, mis on kirjutatuna mäejutluses, ei saa vaadelda lahus Kristuse isikust.
Olla moraalselt hea ja seda teada ning seetõttu ka teisi mõõta, viib meid hoopiski eemale Kristusest. Ka kristliku moraali maotu järgimine võib meid Kristusest lahuitada. Ses mõttes olen nõus Nietzschega, kes põlgas neid, kes järgivad kristlikku moraali ilma Kristuseta. Kõle ja hirmus on selline asi.

Väljendavad mingismõttes ju moraal, eetika, seadused ja ka pühakirjadki meie rikutust, patusust, eemalolekut Jumalast. Kuidas? Sest need kõik on abivahendid, mis püüavad liikuda mingi lõpliku, puhta ja veatu poole. Jumala poole. Algharmoonia poole.
See teekond kestab maise elu lõpuni, kuid oleme ses mõttes kõik teelised.

Kristus ütleb: "Mina olen tee, tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu". Huvitav. Moraaliõpetajana oleks ta võinud lihtsalt öelda: "ma annan/õpetan teile tee, tõe ja elu - need viivad teid Isa juurde."
Kristluse kese on primaarsena Kristus; rist ja/või ülestõusmine on sekundaarsemad, kristlik moraal on veel kaugemal. Kristlik moraal on lihtsalt loogiline ja loomulik järeldus kohtumisest Kristusega.

märkasid?

Millal sa märkasid, et inimesed su ümber ei rõõmusta sind enam?

Millal sa märkasid, et oled muutunud mõõdupuuks? Ses mõttes, et annad hindeid ja hinnanguid teise elu kohta enda elust lätuvalt.
Ta on hea õpilane. Miks? Sest ta õpib sama hästi või paremini kui mina.
Ta on vaga. Miks? Sest ta palvetab/loeb Piiblit/paastub/ülistab samapalju või rohkem kui mina.
Ja-nii-edasi....

Jeesus ütles: "Ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut" (Mt 7:1)

Millega peaks mind mõõdetama, kui ma ise olen mõõdupuu? Mille põhjal otsustada, et minu vaekausid on õiglased?

Algusest - lõpuni

Alguses lõi Jumal taeva(d) ja maa.... ja lõpus loob uue taeva ja maa.
Seetõttu ongi ta Alfa ja Oomega - algus ja ots.
Ja vahepeal saame meie siin tegutseda ja arvata midagi.
Arvamine ja äraarvamine võib olla tühi töö ja vaimu närimine
ent Tarkus hüüab tänavatel või siis hüüdja häälena kõrbes
Kel kõrvad on kuulda see kuulgu
Kel nina nuusata see nuusutagu

Jumala suurus või väiksus,
tema olemine või mitteolemine ei sõltu kuidagi meist
Jah, me võime iseneses komistada millegi säärase otsa, mida me peame jumalikuks.
Osad komistajad on hakad seda kummardama ja teinud sellest oma jumala, mis sarnaneb küll pigem jooksupoisile
Teine teeb oma arvamusest Jumala kohta jumala ja kummardab oma kuulutust

Alles Kristus, Ristilööduna, tõi Jumala dramaatiliselt ja nähtavalt inimolemise pimedusse ja Ülestõusnuna selle suurusesse.
Ainult Kristuses on Jumal mõistetud inimliku ja arusaadavana.
Ainult Kristuses.

Iseteenindav Eesti

Lahkumiskohvi Vancouveri lennujaamas. Loomulikult Tim Hortons

Saamuel koos olümpiamaskottide Quatchi ja Miga vahel eluunistust näppimas (Vancouver)

Hotell Amsterdamis, kus "pidime" õhtu- ja hommikusööki sööma

Äriklassist avaneb ka "tiivutu" miljonivaade pilvedele

HB, Saamuel, käru ja viis kohvrit (Helsingi)

Taas tagasi Eestis. Meie seiklused taasalgasid Amsterdami Schipoli lennuväljal. Olime kenasti oma neli tundi terminalis veetnud ja saabusime enda värava juurde, kust õhtune lennuk pidi meid helsingisse viima. Boardingu alguses teatati, et 11 kohta on puudu. Loobujatele pakutakse majutust, tagasilendu ja kompensatsiooni firma (KLM) kulul. Nõustusime. Kui meiel pakuti järgmise päeva pileteid, siis vabandati ja paluti vabandust, et ainukesed vabad kohad on veel äriklassis. Pidime "nõustuma" siis äriklassiga :). Päris kena tunne on paptopsi asemel kohvi juua päris tassist ja mahla päis klaasist.
Helsingi lennuväljalt sõitsime bussiga kesklinna. Seal uus probleem - lapsekäru, 5 kohvrit ja kaks inimest, ks suudaksid kohvritega midagi peale hakata. Püüdsin kohvreid jupikaupa vedada - 100m pärast loobusin ja võtsime takso Länsiterminaali. Kõik tore - Eesti käeulatuses, kuid terminaalis puuduvad kohvrikärud - ja jälle algas meie muulaelu. Üks noor eestlannast ema võttis ühe meie kohvri käeotsa (teise käe otsas oli tal lapsevanker), HB oli samamoodi ja mina kahe käe ja kolme kohvriga. Trapp laevale oli mingi 500 m pikk - viimase veerandi peal halastas miski vanahärra mu peale ja aitas ühe kovri laevale vedada. Samal ajal marssisid minust mööda noored eesti mehed, käed taskus...
Lõpuks laeval. Seal väike jalasirutus ja juba ongi Tallinn.
Laevalt mahaminek oli jälle mäng kohvritega. Saime hakkama.
Kokkulepitud Helveri asemel ootas meid Tallinas Marii ja Lauri (tänud!). Toppisime 5 kohvrit, lapsekäru, HB, Saamueli ja minu Lauri punasesse Kuulsusesse ja kimasime lumises Tallinnas Marii juurde. Sealt rebis Helver meid oma massinasse ja läbi Pilliroo tänava (Laurikud) sõitsime Pärnusse.
Vänkuuver oli tore kuid kodus on kah hea olla ja kõik see lumi, mida me siin Eestis näeme - lihtsalt ilus.

Kui neljapäeval tööle läksin, siis kuulissn pealt kena vestlust ema ja tütre vahel - umbes kolmeaastane tüdruk vaatas läbi bussiakne Pärnu jõele ja rääkis midagi kalameestest (eemal jõejääl paistsid nende tumedatäpilised kogud), järsku küsis väike tüdruk ema käest: ema, kas kalamehed on loomad?".
Lihtsalt võrratu milline siirus

Kadund kontaktidest...

Tere taas.
Kirjutades sulle/teile, kirjutan iseendale... ja sulle/teile.
Kanadas olemine ei tähenda vaid lahedat äraolemist mõnusas kohas (seda on see ka) vaid ka eemalolemist. Eemalolemist sõpradest, perekonnast, kogudusest ja isegi naabritest.
Kuna on ajavahe (10h), siis on kontakti saamine Eestimaa eestlastega keeruline. Paaril korral on õnnestunud, kuid muidu mitte.

Siin, kuuldes inimeste lugusid, saab kontakti kaotamine uue tähenduse. Kas me mõistame seda, mida tähendab enda elu elamisest loobumine ja primaarselt elamine Eesti ja eestluse jaoks? Minu jaoks täiesti uus tahk.

Või kuidas põgenemiseelse Eesti ja praeguse Eesti vahel laiutab inimeste mälestustes kuristik, mille ületamine pole võimatult raske, kuid mida siiski alati ei tehta.

Kontakti kaotada pole hea, kuigi on lihtsam jätta email kirjutmata või postkaart postitamata, pole see siiski parim.

Alustan meele parandamist - millise seda veel ei tea (peaks haistmismeelta parandama vist)