Juba mõikab

Kunagi kirjutas C.S Lewis, et Kirstus oli kas, see keda ta väitis ennast olevat, hull, petis või hoopis midagi jubedamat kuid kindlasti polevat ta olnud lihtsalt hea moraaliõpetaja.

Toona see jubedalt häiris: Mismõttes pole - aga mäejutlus; või lugu abielurikkujast naisest?

Nüüd juba mõikab - moraal pole primaarsena kristluse ehk Kristuse järgimise tuum. Kristliku moraali, mis on kirjutatuna mäejutluses, ei saa vaadelda lahus Kristuse isikust.
Olla moraalselt hea ja seda teada ning seetõttu ka teisi mõõta, viib meid hoopiski eemale Kristusest. Ka kristliku moraali maotu järgimine võib meid Kristusest lahuitada. Ses mõttes olen nõus Nietzschega, kes põlgas neid, kes järgivad kristlikku moraali ilma Kristuseta. Kõle ja hirmus on selline asi.

Väljendavad mingismõttes ju moraal, eetika, seadused ja ka pühakirjadki meie rikutust, patusust, eemalolekut Jumalast. Kuidas? Sest need kõik on abivahendid, mis püüavad liikuda mingi lõpliku, puhta ja veatu poole. Jumala poole. Algharmoonia poole.
See teekond kestab maise elu lõpuni, kuid oleme ses mõttes kõik teelised.

Kristus ütleb: "Mina olen tee, tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu". Huvitav. Moraaliõpetajana oleks ta võinud lihtsalt öelda: "ma annan/õpetan teile tee, tõe ja elu - need viivad teid Isa juurde."
Kristluse kese on primaarsena Kristus; rist ja/või ülestõusmine on sekundaarsemad, kristlik moraal on veel kaugemal. Kristlik moraal on lihtsalt loogiline ja loomulik järeldus kohtumisest Kristusega.