Mõned korrad olen kolmapäeviti sattunud Pärnu Hooldushaiglasse. Karin meie kogudusest võttis asja kätte, et hakkame aga käima seal, ja nii see läks.
Need käigud ja kohtumised on võrratud. eelkõige inimeste lugude pärast. Aitab enda reaalsust kombata. Täna rääkisin mehega, kes nägi oma isa mahalaskmist (kuna oli metsavend), siis küüditati Siberisse, käis ära Tšernobõlis, üle elanud vähemalt kolm insulti, eelmine nädal lõigati ära vasak jalg ja kes vaatamata sellele on täis elujõudu ja tegutsemist (65. aastane). "Keegi suurem peab mind hoidma," oli selle mehe kogemus. Kas pole kummaline sel mehel on mitmeid põhjuseid, miks olla vihane ja kibestunud....
Paneb mõtlema.
Kuna ilmad on heaks keeranud, siis juba üle 100 km rattaga sügatud, kusjuures Mehepoeg naudib sõitu täiega. Puhas rõõm.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar