Tere taas.
Kirjutades sulle/teile, kirjutan iseendale... ja sulle/teile.
Kanadas olemine ei tähenda vaid lahedat äraolemist mõnusas kohas (seda on see ka) vaid ka eemalolemist. Eemalolemist sõpradest, perekonnast, kogudusest ja isegi naabritest.
Kuna on ajavahe (10h), siis on kontakti saamine Eestimaa eestlastega keeruline. Paaril korral on õnnestunud, kuid muidu mitte.
Siin, kuuldes inimeste lugusid, saab kontakti kaotamine uue tähenduse. Kas me mõistame seda, mida tähendab enda elu elamisest loobumine ja primaarselt elamine Eesti ja eestluse jaoks? Minu jaoks täiesti uus tahk.
Või kuidas põgenemiseelse Eesti ja praeguse Eesti vahel laiutab inimeste mälestustes kuristik, mille ületamine pole võimatult raske, kuid mida siiski alati ei tehta.
Kontakti kaotada pole hea, kuigi on lihtsam jätta email kirjutmata või postkaart postitamata, pole see siiski parim.
Alustan meele parandamist - millise seda veel ei tea (peaks haistmismeelta parandama vist)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar