toleraatorid ja tolerastid

Et siis homoseksuaalsus on saanud meite tolereerimise mõõdupuuks. Üheltpoolt tore, kuna olen ühe ennustusega täppi pannud, kui tegin oma diplomitööd teemal "Homoseksuaalsus kaasaegses kristlikus kultuuris". Ennustuse mõte oli toona (1997 a), et homo-teema muutub ühiskonnas teravamaks ja kirik peab järjest selgemalt ennast sellel tandril sõnastama.

Teisalt, on me ümber liigpalju sisulisemaid ja olulisemaid probleeme kui see, kas samasoolised saavad abielluda või mitte. Võtame kasvõi vaesuse, inimkaubanduse, keskkond, suitsidaalsus, alkoholism, iive jms. Seega peaks neile teemadele primaarselt keskenduma. Mõtlen ka kirikut kuid ka toleraste.

Tolerantsus ise on hirmus haigus. Ei soovita kellelegi. Sest mis see tolerantsus muud on kui maakeeli öelduna taluvus. Hirmus on see maailm, kus inimesed taluvad üksteist ja see ongi oodatud maksimum. Hirmus seegi kui taluvus tuleb seadustada ja mittetalumist tuleb karistama hakata. Mu talumisvõime on päris suur, kuid kõigil pole. Mis neist saab - parim viis on teha koonduslaagrid, kus neid ümber kasvatama hakata või mõni muu säärane "geniaalne" parandusmeetod kasutusele võtta.

Igasuguste ühiskondlike lepitusprotsesside leksikast tuleks t-sõna üldse eemldada. Sest see on segadust ja võõristust tekitav.  Kui hakata rääkima natsile, et ta peab olema tolerantne juutide või mustade suhtes ning et homoseksualist peab tolereerima kristlase arvamust homoseksuaalsuse patususe kohta, siis seda oodatut (ehk siis tolerantsust) me ei saa.

See mida me tegelikult peaksime edastama ja eelkõige Kirik peaks edastama, on hoolivus. Ma peaks hoolima igast kaasinimesest. See on esmane. Kuid hoolimine ei tähenda nõusolekut kõiges, mida kaasinimene teeb või on.

Hoolimine on midagi palju enamat. Hoolimine, mis on kantud armastusest, paneb kaasinimese minust ettepoole. Kusjuures tema sugu, sättumus, nahavärv jms pole enam oluline. Kui olukord seda nõuab võib inimene ka oma elu ohverdada kaasinimese eest. Sellist hoolivust me vajame.

Kuid seadustatud ja karistatavat tolerastiat, või selle puudumist, mitte.

Tulles tagasi tekstiosa alguse juurde. Millega siis peaksime tegelikult mõõtma ühiskonna toimimist ja normaalsust? Sest on selge, et me vajame seda. Pisut kukalt sügades ja mõteldes, saame ju aru, et relativistlik elukäsitlus toob rõemu kah, kuid pikemas perspektiivis vajame kindlaid sadamaid ja sihtpunkte. Eriti kui see puudutab minu lapsi, lähedasi jne.

"Pange tähele, mida te kuulete! Mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile..." (Ješua ben Jussuf)