Järgnev teema ei ole mu käsitluses esmane, kuid oluline ja sestap tiirutan selle ümber nigu kass. Viimase aja sündmuste ning pastoriaasta kokkuvõttena pean nentima, et mõnikord sooviksin sõnadeta maailma.
miks siis:
1. Sõnad, eriti kui need kontekstist välja rebida võivad tähendada midaiganes ja seega ka mitte midagi.
2. Sõnad omavad alati miski hulga infot, mida sinna sisse loetakse. Ka siis kui sa lepid kokku, et usaldagem mida ütleme ja ärgem lugegem omi mõtteid sisse kui ütleja pole nii äelnud - see alati lõppeb läbi kukkumisega
3. Sõnad ei selgita seletamatut, vastupidiselt muutud sa ullikeseks (teiste silmis), kui püüad sõnulseletamatut kirjeldada.
4. Sõnad aitavad luua suurt enesepettust - valetaja võib veenvalt rääkida ja kuulja jääb seda uskuma, või siis tunneb kaasa, kuid valetaja jääbki valesse, mida ta räägib.
Kui kunagi olin ufousku, siis kõikide nende lugude juures oli ainsaks köitvaks nüansiks telepaatia - suhtlemine ilma otseste sõnadeta.
Midagi analoogselt kogen palvetamises. Olla mõistetud sõnadeta on kirjeldamatu. midagi sellist pidavat ka abikaasada ja sõprade vahel välja kujunema. Vast ka kaksikutel.
Kuid kui lugeda head raamatut või kuuled head jutuvestjat, siis on hea meel, et sõnad on olemas. Telepaatia korral puuduks jutustuse või loo pinge, sest kogu teadmine oleks kohe olemas - selsamal hetkel.
Saamueli lemmik õhtujutuks on Klaabu, Nipi ja Ahne kala - seal pilte palju ja sõnu vähe. Seega pean kõik pildid elama panema mina - olen muutumas monoteatriks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar